II Maailmasõja ajaloost on raske leida teist rahvusvaheliselt tuntud luurerühma, mida oleks sedavõrd palju kordi hävitatud kui 1941. aasta sõjasuvel Punaarmee tagalas tegutsenud Soome armee koosseisu kuulunud eestlaste luurerühma. Esiteks hävitas nõukogude propaganda selle 1941. aastal juba enne maandumist, seejärel purustati ta ametlike aruannete kohaselt 1941. aasta juuli lõpus Kautla ruumis toimunud suurhaarangul, seejärel lõi teda Punaarmee puruks küll Tallinna, küll Saaremaa kaitsmisel.
JÄLLE NEEDSAMAD VALED
Keda aga hävitada ei õnnestunud, see oli “Erna” rühm. Korduvalt vaenlase löögi alla sattununa suutis see vastase haardest ikka ja jälle välja libiseda, tõustes oma mainelt üheks edukamaks kaugluureoperatsiooniks II Maailmasõja ajal Läänemere ruumis. Seetõttu on ka igati loogiline, et just see retk on saanud maailma ühe hinnatuima eriüksuste jõuproovi aluseks.
Venemaa jaoks on “Erna” jäänud aga endiselt kui mitte vaenlaseks number üks, siis igati tõsiseltvõetavaks tegijaks. Selles veendumiseks maksab vaid lugeda vene ajakirjanduses ilmunud ülevaateid “Erna” selleaastasest retkest. Neis nimetatakse omaaegseid “Erna” mehi vahelduva eduga küll diversantideks, küll natsideks, küll fa?istideks. Ning loomulikult kinnitatakse kõikide artiklite lõpus täie enesestmõistetavusega, et “Erna” salk hävitati 1941. aastal Punaarmee poolt.
Paraku on “Erna” kõikidele kinnitustele vaatamata endiselt elus ja terve. Venemaa propagandatalituste püüdlused “Ernat” hävitatuks kuulutada ei paku aga üksnes huvi neis sisalduvate eksimustega ajaloofaktide suhtes, vaid laiemalt. Nimelt on eesti metsavennad Venemaal juba mõnda aega hambus olnud. Mõni kuu tagasi võttis koguni Vene Riigiduuma ette protestida Eestis toimunud “metsavendade” kokkutuleku pärast, süüdistades neid võõra võimu vastu võidelnud mehi taas fa?ismis ning bandiitluses.
VÄGA KAHTLANE FILM LEEDUST
Sedalaadi labaste seisukohavõttude kõrval esineb ka rafineeritumat propagandat, mille näiteks on hiljuti Venemaa ametlikul telekanalil esitletud dokumentaalfilm sõjajärgsest vastupanuliikumisest Baltikumis, konkreetsemalt Leedus. I. Vjugina ja R. Ivanovi käe all valminud dokumentaalfilmis anti sõna mõlemale vastasseisu osapoolele, andes siiski kogu aeg mõista, et tegemist oli rohkem leedulaste omavahelise arveteklaarimisega. Puhtalt kinni ei suudetud sellest liinist siiski hoida, mistõttu peamiselt A. Sudoplatovi mõtte avalduste kaudu lisandus toimunu kirjeldusele teinegi arusaam: “sõda on sõda ja seal on kõik vahendid lubatud”.
Huvitavamaiks lõiguks filmis oli tema lõpp, kus anti ülevaade 1953. aastal N.Liidus esimest “perestroikat” üritanud Lavrenti Beria kontaktidest Leedu vastupanuliikumise 1953. aastal vangistatud juhi kindral Jonas ?emaitisega, kes oli partisanide poolt valitud Leedu “presidendiks”. Beria korraldusel toodi ?emaitis Moskvasse, kus teda viisakalt koheldi ning Beria enda poolt “üle kuulati”. Mingeid protokolle nendest ülekuulamistest pole säilinud. Filmi autorite arvamuse kohaselt üritas Beria anda mässavatele Balti riikidele teatavat iseseisvust ehk Kesk-Euroopa satelliitriikide staatust ning otsis seetõttu otsekontakti Balti rahvuslastega. Beria arreteerimise ja hukkamisega sedalaadi katsed lõppesid, ?emaitis viidi Leetu tagasi ning lasti kohalike parteitegelaste nõudmisel 26. novembril 1954. aastal maha.
RIIKLIK TELLIMUS ARHIIVIDES
Miks on metsavennad siis Vene propagandatalitustele sedavõrd suureks probleemiks? Sellel võib olla mitmeid põhjuseid, kuid vähemalt osaliselt peitub sellise “huvi” taga soov astuda vastu viimasel ajal maailmas järjest tugevnevale survele tunnustada Balti riikide okupeerimist ning annekteerimist 1940. aastal.
Vene ajaloolastega vesteldes tundub, et neile on esitatud riiklik tellimus vaadata uuesti läbi vene arhiivid, tegemaks selgeks, et Balti riigid liitusid Nõukogude Liiduga 1940. aastal vabatahtlikult. Töörahva revolutsiooni idee on praeguseks küll maha maetud ning Nõukogude Liidu survet Balti riikidele oma iseseisvusest loobuda ei vaidlustata, kuid seejärel kinnitatakse lahke näoga, et aga Teie omad valitsused olid ju kõigega nõus. Ehk – 1940. aastal toimunut ei saa nimetada okupatsiooniks, sest te ei hakanud ju sisse marssivale punaväele mingil kombel vastu.
Sellise lähenemise kirstunaelaks on iga märk balti rahvaste poolt võõrvõimule osutatud vastupanust. Seetõttu ongi vene poolele eriti ebameeldiv iga fakti meenutamine Balti riikides arenenud vastupanuliikumisest, 1941. aasta vastuhakust, 1944. aasta võitlusest Punaarmeega, rahvuslike valitsuste moodustamisest ning sõjajärgsest metsavendlusest. See on aga ka põhjus, miks meie peaksime just sellest poolest oma ajaloos rohkem ja tugevama häälega rääkima. Asjalikke dokumentaalfilme on metsavendadest viimastel aastatel juba tehtud ning vähemalt üks seeria on hetkel tegemisel. Eestis on “metsavenna talu” ning sellel suvel esietendus Võrumaal esimene näidend metsavendade tegevusest. See peaks aga olema alles algus. Eesti kohuseks on rääkida oma ajaloost sama tugeva häälega kui seda on teinud juudid, alles siis on loota, et maailmas siin toimunust aru saadakse.
AJALUGU TAHETAKSE VÕLTSIDA KA MEIL
Aga egas ainult venelased. Ka meie oma kodumaast rääkides meenub üks film ning sellega seostuv ajaloo ümberkirjutamine. Eestis on viimastel aegadel nimelt avaldatud muret, et meie idanaabritele ei meeldi film “Nimed marmortahvlil”. Rein Ruutsoo soovitab meil oma ajalugu sellisel kombel ümber kirjutada, et see vene naabritelegi meeldiks. Sest mis meil oma ajaloost, meile loeb ju ikka see, mis teised meist arvavad. “Nimed marmortahvlil” filmi peab ebaõnnestunuks ka Kaur Kender. Tema meelest oli selles filmis ilmselt liiga palju kangelaslikkust – pole ju võimalik, et eesti koolinoored punastele venelastele, lätlastele ja hiinlastele koha kätte näitasid – selline heroiseeriv käsitlus on riiklik propaganda ega saa orirahva tegelikule ajaloole vastata.
Seltsimeeste muret võib igati õigustatuks pidada. Nagu kirjutab Venemaal autoriteetne Kinoliitude Rahvusvahelise Konföderatsiooni ajaleht Moskvas, ei sobi “Nimed marmortahvlil” meie idanaabritele tõepoolest. Selle kohaselt sõdivad filmi kangelased mitte maale tungivate vaenlaste vaid “kodumaiste kehvi kute vastu, kes olid üles astunud kohalike parunite vastu”. Ning kuigi filmis räägitakse ka mingitest “vankadest” polevat artikli autori kinnitusel eestlased venelasi ELUILMASKI nii kutsunud. Noori saadetakse surma nende oma vanemate ja kaasmaalaste poolt, kes teavad hästi, kuhu nad noori ja rohelisi saadavad. Kokku võttes olevat tegemist täiesti ebaõnnestunud filmiga.
Nii ei jäägi muud üle, kui kergemeelses ulakuses ja paha Laari valitsuse mahitusel tehtud vead parandada. Eesti tuleviku tagamiseks vajame uut filmi “Nimed marmortahvlil”, mis kajastab Eesti ajalugu objektiivselt ja annab õiglase hinnangu vene rahva progressiivsele rollile Eesti ajaloos.
Uus objektiivne stsenaarium peaks välja nägema järgmine:
TEGELIKUD NIMED MARMORTAHVLIL
Eesti 1918. aastal. Oktoobrirevolutsioon pühkis Eestis minema kurnajate valitsuse. Kuid rahvusvaheline imperialism ei maga. Interventide toel on pukki seatud “iseseisev” kodanlik valitsus. Viimasel hetkel ulatab eesti töörahvale abistava käe vennalik vene, läti ja hiina töörahvas.
Tartu koolipoisid arutavad olukorda Eestis. Enamus neist seob Eesti saatuse Venemaaga. Nad teavad, et Eesti lõheneb möödapääsmatult kaheks Eestiks ja et töörahval pole selliselt Eestilt midagi head oodata. Kodanluse võsud viskavad vägivalda kasutades tõde kuulutavad koolipoisid klassist välja. Rahvas rebib aga ikkagi kodanliku valitsuse “mobilisatsioonikutsed” maha.
Punaarmee võimsate löökide all põgeneb kodanlus Tartust. Peategelane Ahas on vahepeal aga sattunud kulaku tütre võrkudesse. Ta ei suuda olukorras orienteeruda ning aitab põgenema oma käed verega määrinud valgekaartliku ohvitseri. Teda ei suuda mõistusele tuua ka venna astumine Punaarmee ridadesse. Oma tegeliku seksuaalorientatsiooniga – Ahasele meeldib kommunistist klassivend Käämer – vastuollu sattudes annab Ahas järele kulaku tütre meelitustele ja astub valgekaarti.
Imperialistlike lääne riikide toel pealetungile asunud valgekaart saadab korda tohutuid metsikusi ning tapab kohalikke tööinimesi ja neile appi tulnud internatsionaliste. Peagi tabab valgekaartlikke kulakuvõsusid läti punaste küttide hävitav löök. Punane komissar avastab Sangaste lossis valgekaartlaste poolt mõrvatud kohalike inimeste laibad ja asub kulakutütrele olukorda selgitama, lootes teda ja Ahast vaenlase haardest päästa. Ahas ei saa asjast aru, mõrvab komissari ja kulakutütar meelitab ta põgenema.
Otsustavas lahingus löövad läti kütid koolipoiste üksuse täiesti puruks. Nähes aga, et nende vastas seisavad hirmust värisevad kodanluse poolt kahurilihaks aetud koolipoisid, lahkuvad läti kütid lahinguväljalt vabatahtlikult. Ahase klassivenda Martinsoni vapustab see humaanne akt sedavõrd, et läheb hulluks.
Koolipoisid viiakse vangidena Tartusse. Teel üritab Ahase vend neid vabastada, kuid mõrvatakse soome lihuniku poolt. Ahase elu on läbi. Kuid võitluses langenud venna ja klassivend Käämeri nimed jäävad tema südamesse püsima tugevamalt, kui kodanluse poolt püstitatud “nimed marmortahvlil”.
Kakskümmend aastat hiljem pühib eesti töörahva võimas revolutsiooniline liikumine võiduka Punaarmee vägeval toel minema maa laastanud kodanliku klikivalitsuse. Eesti on taas vaba.
*
Sellise stsenaariumi järgi tehtud film ärataks kindlasti vaimustust Venemaal ja soome kommunistide seas, olles samas oma tõeliselt objektiivse lähenemise poolest vastav ka Rein Ruutsoole!
Jõudu tööle, seltsimehed!
