Veneetsia Biennaali on võrreldud küll Olümpiamängude, küll Eurovisiooniga. Nojah, iseenesest tabavad võrdlused küll, kuigi erinevalt Olümpiast ja Eurolaulu konkursist, on biennnaal siiski ni?itoode.
1
Nii Toomik, Kurvitz, Semper, Laimre? kui ka kõik ülejäänud Veneetsias ära käinud kaasmaalased võivad jätkuvalt üsna rahulikult, oma näoga tänavatel ringi käia. Ei ahista neid ei autogrammiküttide ega hullunud fännide hordid.
Biennaal ei küta üldrahvalikke kirgi ning see, kes ja kas üldse sinna “purki sittuma” läheb, on laiade rahvahulkade jaoks kama kaks. Küll aga kütab see küsimus kunstiinimeste siseringis iga paari aasta tagant vastakaid kirgi üles.
2
Selleaastaseks Eesti Wabariigi esindajaks Kunstirahva Olümpiamängudel valis kõrgeauline komisjon kauakestnud vaidluste tulemusena Mark Raidpere. Mark ütleb otse, et ta ei lähe Veneetsiasse sportlasena.
Tõenäoliselt on Raidpere Veneetsia Biennaali kontekstis sama marginaalne nähtus, kui ebasportlikud, karvased ja seto keelt kõnelnud eesti esindajad seda siledal ning ingliskeelsel Eurovisooni lauluvõistlusel läinud aastal olid.
3
Mark ei pea visuaalseid väljendusvahendeid kasutades loengut sellest, et Eestis on ilus loodus, imekenad inimesed, aga hirmus- hirmus nõukogude background.
Ta ei pea üldse loengut. Ta räägib. Kohati sosistab ta vaikselt kõrva, kohati karjub hüsteeriliselt – oma must-valgete fotode kaudu. Ja siis laseb üldse vaikusel enda eest kõnelda. Võrdleksin Marki pigem tundliku draamanäitleja, kui veenva lektori või müügimehega.
4
Ilma akadeemilise kunstihariduseta fotograaf räägib laiadele rahvahulkadele endast, endast ja veelkord endast. Vahepeal ka emast ja isast? tegelikult räägib ta ka vanematest rääkides ikkagi endast. Ta peab lihtsalt taustatooni piisavalt oluliseks pildikomponendiks. Mark suhtestub oma eellastesse kui fooni (taustakangasse, kui soovite).
Huvitav, milliseid töid ma siis teeksin, kui oleksin sündinud, mitte Lasnamäel, töölisperekonnas, vaid Veneetsia suguses muuseumlinnas? See oli tema enda esmane mõte, eksklusiivset näitusepinda üle vaatamast naastes. Nojah, liiga hea küsimus?
5
Raidpere tööd on jõhkralt ausad ja isiklikud. Nii mõnegi jaoks võivad need olla liiga isiklikud ekshibitsionismiaktid. Miks peaks vastikult isiklikke köögilaua-neljasilmajutte kogu maailmale vaatamiseks-kuulamiseks laiali laotama? Kas selline ongi introverdi egotripp?
Mark ütleb, et see on tema jaoks suhtlemisja suhestumisvorm. Ja et enda jaoks saab ta mingi teema lõpetatuks lugeda alles siis, kui on selle galeriiseinale, rahvale vaatamiseks üles riputanud. Alles siis on ta oma mõtte või pinge lõplikult ära sõnastanud. Ja sellele punkti pannud.
Hm. Seega siis hoopis kunstiteraapia, mitte paljas ekshibitsionism.
6
Mark ütleb, et läbi tuttava ja turvalise kaamerasilma on sageli hoopis mugavam ebamugavaid jutte sirgeks rääkida. Kaamera loob teatava distantsi inimese ja inimese vahel. Raamistab kogu situatsiooni ära ja isiklik pole enam nii õudustäratavalt isiklik.
Esmalt tundub see loogika mulle kuidagi eriti äraspidisena. Hetk hiljem meenub aga see, kuidas Tuuli Roosma kümned (mitte sajad?) naised televisiooni pihitoolis millest iganes rääkima sai. Seepeale võiks kõigile kunstivälise soovituse anda: pole midagi lihtsamat, kui videokaamera kööginurka ning kõik peresisesed suhtlusprobleemid lahenevad kui imeväel.
21. sajandi inimesed avanevad kaamera, mitte lähedase inimese pilgu all.
7
Jõhkra alastuse, aususe ja isiklikkuse tõttu Marki tööd sedavõrd mõjuvad ongi. Tänasel päeval ei pruugi aga tema alastus enam riiete puudumises seisneda.
Hoopis kõrgem pilotaa? on kaelani kinninööbitult publikumi ees alasti olla.
Kogu Veneetsia komplekti koos vaadates tundub mulle fotol ema vastas köögilaua taga istuv, pikkade varrukatega d?empris Mark palju rohkem alasti olevat, kui see Mark, kes Kunstnike Liidu Aastanäituse tagatoas rahvale oma karvast kõhtu ja roideid demostreerib.
Selle video nimi on “Mark Raidpere 2005|.”
8
Tegu on 1998. aastal Marki kunstnikuks ja kohe ka kuulsaks kunstnikuks teinud koniaugustatud kehaga autoaktideseeria “Io” 2. osaga. Kunagisest valusast masohhismiaktist on tänaseks päevaks saanud selline “haha- ha, olen lahe mees, kas pole lõbus” paroodialugu. Marki ainuke lõbus lugu, mille kõrval mõjuvad tema ängistavad tööd veel ängistavamatena.
Paroodiad on teatavasti arusaadavad ainult neile, kes originaali näinud on. Igatahes kõlbab “Io”-de paarike eelnenud kunstiteraapia jutu juurde näitlikuks õppematerjaliks küll.
9
Kui otsida nüüd paralleele eesti kunstimaastikult, siis esimesena meenub mulle Ene-Liis Semper. Ka tema kasutab objektina tavaliselt iseennast. Aga kui kunsti Ene-Liis on eelkõige visuaalne kuvand, kellel pole elus Ene-Liisiga (peale välimuse) liiga palju pistmist, siis Mark on Mark on Mark.
Teised räägivad tavaliselt teistest, vahel ka olulistest pisiasjadest. Rääkimata siinkohal nendest, kes globaalsetes küsimustes sõna kipuvad võtama.
10
Tagantjärgele tundub lausa prohvetlik, et tollal vaid veidrikust moefotograafi ja modellina tuntud Mark Raidpere 1998. aastal oma esimest galeriinäitust tehes sellele itaaliakeelse pealkirja pani. (Io – Mina itaalia keeles).
Kas ta oli tõeti nii hull, et mõtles juba siis Veneetsia Biennaalile minna?
Ebatõenäoline ent mitte võimatu. Selle küsimuse võiks talle esitada näiteks teleobjektiiviga relvastatud Karl-Martin Sinijärv, äkki räägibki läbinägelikule kaamerasilmale kõik ausalt hinge pealt ära. Palja kohvitassi taga vingerdaks Mark nii isiklikust küsimusest nagunii oskuslikult kõrvale.