HARKU: PAEMURD, VEOTEE JA SADAM MURASTES
Harku valla maad on suures osas kõrged
loopealsed alad ning mereni jõudes
lõpevad paekiviväljad sageli pankrannikuga.
Viljatud põllud ja heinamaad
ei ole ka praeguseks võssa kasvanud ning leidub
kohti, kus vanad kiviaiad on veel hästi säilinud.
Tekib omapärane nähtus – vaade, mis näeb ka
tänapäeval välja nagu sadu aastaid tagasi. Inimesed,
kes elasid siin enne meid, teadsid hästi, et maapind
on kivine mitmete meetrite sügavuselt. Seepärast
polnud vahel elamute ja lautade juures kaevusid.
Elamiseks eelistati loodusliku veekogu lähedust,
kuid mõnikord jääb ka mõistatuseks, kust majapidamisse
vett toodi? Kivise pinnase tõttu polnud
ehitistele vundamendi tegemine vajalik, seepärast
ei ole vanade talukohtade asukohast sageli maastikul
muud märki kui mõni sirelipõõsas.
Esimese maailmasõja järgsetel aastatel oli ehitusmaterjali
vajadus suur. Et ehituseks sobivat
paekivi oli külluses, siis hakkasid kaupmehed
Eesti Vabariigi algusaastatel kive ka kaugemale
transportima. Eelduseks suhteliselt hästi arenenud
laevandus ning Soome lahe kaldani kõrguvad
paekiviseinad. Muraste pangapealselt hakkas
paekivi kaevandama Rannamõisa Kivimurdude
Ühisus. Pangaastangu alla rajati tänini säilinud
kivivabriku tööstushooned. Pankrannik on selle
koha peal kuni 42 m kõrge, aga see asjaolu ei
olnud takistuseks. Pigem vastupidi, sest köite
abil sai raskeid kivikoormaid merele lähemale
lasta. Ei olnud vaja keerulisi ajameid, raskusjõud
tegi töö ära. Kivikoorem laeti sadamakail, mille
lainemurdja on samuti kindlustatud paekamakatega.
Küllap seilasid paekivikoormad siit nii
kodu- kui ka välismaale. Taimo Türnpu
VASALEMMA: MÕISATEENIJA MÄLESTUSKIVI
Vasalemma mõisast ligikaudu kilomeeter
ülesvoolu asus jõe ääres
mälestusmärk, millel kiri: Alma
Wannas, 17. või 18. mai 1911. Kohalikud
elanikud kõnelevad, et 21-aastane
Alma olnud Vasalemma mõisniku sekretäriks
või kooliõpetajaks. Sel ajal olnud mõisaomanikuks
Eduard von Baggehufwudt. Mõisnik pannud end
preili üle maksma ja selle tagajärjel heitnud neiu
end Vasalemma jõe voogudesse. Märgitud kohas
on jõgi sügav ja neiu uppus. Mõisnik püstitanud
hingerahu saamiseks talle mälestussamba.
Kohalikud harrastuskalamehed räägivad, et
mälestuskivi ei ole purustatud, vaid lahti kangutatud
ja jõkke lükatud. Hea tahtmise korral saaks
mälestusmärgi taastada. Aivar Hallang
LOE VEEL: Roosaar H. Vasalemma lugu faktides,
mälestustes. Vasalemma, 2007|. 246 lk.
VÄÄNA-JÕESUU: TURUPLATS-PIONEERILAAGER
Turuplats-pioneerilaager Vääna-Jõesuus on näide ühe ja sama koha
erinevatest kasutusviisidest eri aegade jooksul. Kohale, kus kunagi
asus külarahvale tähtis paik – turuplats, rajati Nõukogude ajal
pioneerilaager. Turuplats oli koht, kus ümbruskonna talumehed
käisid oma kaupa pakkumas. Talunik müüs põlluvilju, liha- ja piimatooteid
ning ostis saadud raha eest majapidamises vajalikke kaupu ning neid toiduaineid,
mida ise ei toodetud, näiteks soola ja heeringat. Kalurid tõid merelt
värsket kala, kaupmehed pakkusid linnast toodud peenemat riidematerjali
või maiustusi. Tehti ausat kaubavahetust, sekka juhtus ka petukaupa. Laadalkäimine
oli tähtis ettevõtmine ja suur seltskondlik üritus.
Pioneerilaagri aegadel algas hommik varajase äratusega, misjärel toimus
rivistus, punalipu heiskamine ja loendus, et keegi öö jooksul kaduma pole
läinud. Päeva sisustasid patriootlikud ettevõtmised, õppetunnid Nõukogude
ideoloogiast, maastikumängud, pioneerilaulud ja muud. Enne sängi suundumist
õhtul toimus jälle loendus ja pidulik lipu langetamine. Ei puudunud
siit punanurk ega Lenini pilt. Küllap on praegusel omanikul paigaga hoopis
uued plaanid, sest nii turu kui ka pioneeride aeg on läbi. Taimo Türnpu
KEILA: KLOOGA MÕIS
Esmamainitud on Klooga (saksa k
Lodensee) mõisa 1504. aastal. Siis
kuulus mõis Madise maahärra von
Lodele ja sellest ka esialgne nimi
Lodensee (Lodijärve loss). Arvatavalt
on Lodijärve lossi ümbruses toimunud ka Eduard
Bornhöhe Jüriöö-ainelise jutustuse “Tasuja”
tegevus. Kuni 17. sajandi keskpaigani on mõis
kuulunud veel Nierothidele, Lohnidele, Heydemannidele
ja Wartmannidele. 1665-1908 kuulus
mõis von Klugenite aadlisuguvõsale, kust pärineb
ka paiga eestikeelne nimi.
Praegune mõisa peahoone on ehitatud 1794.
aastal. 1865. aasta 13. augustil sündis mõisa meieril
Jaan Türnbaumil poeg, kellest sai hiljem kuulus
Eesti helilooja Konstantin Türnpu. 19. sajandi
lõpuks oli mõisa ümber väljakujunenud uhke
kompleks koos arvukate kõrvalhoonetega.
Mõisast sadakond meetrit lõuna poole paiknes
mõisa metsniku koht, sellest kohast veel sadakond
meetrit lõuna pool olevat kunagi olnud ohvrikiviga
hiiekuusik. Tänapäeval ei ole enam metsniku
kohta, kuusikut ega ka veel 20. sajandi alguses
alles olnud ohvrikivi. Selle asemel on rohumaa.
1919. aasta mõisate võõrandamise ajal oli
mõisnikuks Axel von Krusenstern. 1939. aastast
kuni 1992. aastani oli Klooga mõis ja selle ümbrus
Nõukogude sõjaväe valduses. Nüüdseks on endisest
uhkest mõisakompleksist järel ainult lagunev
peahoone koos kahe varega. Aivar Hallang