Kui suve ei riku vihm, udu ja vinge tuul, siis teevad seda kõikjal jalus kakerdavad suvetuuritolgused. Sel suvel on olnud päris mitu ilusat ilma, nii et päris korralik puhkuseaeg. Õnneks ei ole ka suvetuuri haisev laviin kasvanud loodukatstroofi mõõduliseks. Meelelahutusliku kõntsa tootjad ja kaubastajad punnitavad küll soolejupi püksi, aga õnneks ei suuda isegi päevalehtede paberimäärijad enam kogu sellest solgist vaimustusse sattuda, paistab, et hakkavad vanaks jääma.
SUVETUURE TEEB IGA LOLL
Mõtleva inimkonna rõõmuks ja tsivilisatsiooni suureks võiduks barbaarsuse üle on Äiade-Ämmade jubeda tootesarja häving. Haisu järgi võib oletada, et suurt tagasitulekut pole veel niipea oodata. Selle paskmeelelahutuse otsene järglane on nutuse publikueduga Kitsakinga Säästutuur. Nende käsi käib masturbatiivselt ja ega saagi minna paremini, sest seltskond pole piisavalt perversne. Nõmedusest üksi ei piisa, müük eeldab ka teatavat annust värdjalikkust.
Puudub muidugi vähimgi vajadus lahata eraldi kõiki neid armetuid häälepaisutajaid, pensionäre, tibisid ja kogu seda külavaheteedelt rokenrolli rattase sattunud muda. Isikupära pole, milleks neid eristada. Ega nende oma publikki esinejatel vahet tee, üldjuhul tullakse suvetuuri etendusele, et ennast täis lakkuda ja kui pilt mingil põhjusel kohe eest ära ei lähe, siis esimesele vastutulijale taha keerata.
Suvetuuri võib teha iga mats. Näiteks olgu Trubetsky, ükspäev jõudis temanigi arusaamine, et tuure tehakse. Ja tegi ise ka, nii lihtne see ongi, tuleb igale poole helistada. Paraku ei küüni ka pungilegend üldisest tuurilimast esile. Kõik, mida me tuuridel näeme, seda oleme me juba kakssada korda varem näinud, viimasel sajal korral ajas muidugi iiveldama. Loomulik reaktsioon, sa jälgid, kuidas konveieril kurat teab mida kokku keeratakse ja sul ei saagi väga mõnus olla.
PRÜKKARPUBLIKU TULEK
Kui püüda ette kujutada tuuritopise koondkuju, siis kangastuib silme ette hoorakostüümis Emil Rutiku, kellel on kassinägu ette joonistatud ja munad ukse vahele pigistatud. Tuuride loomalik lollus ja lapsik naiivsus ei rahulda tänapäeval isegi zoo- ja pedofiile. Produtsendid taovad päid vastu põrandaid, kanges rahahädas tehakse isegi kunsti, aga tolku ei midagi. See, mis televisioonis on juba juhtunud, ootab ees ka suvetuure. Staarid peavad teed andma pööblile, võltsnõmedus peab taganema ehtsa ees.
Telekas müüb juba ammu odavaid tõsielu?õusid. Kaubaks lähevad nii Salasuhte Reinud, Farmi Agnesed ja Baari Vellod. Publik ei talu enam supertähti, kellel pole karismat, ideid ega võimeid, küll aga neelab ta aplalt alla tänavalt üleskorjatud töllmoka, kel samuti pole mitte ühtegi kvaliteeti ette näidata. Kiirtoidusööjast publik on muutunud prükkarpublikuks. Ootame huviga uut paradigmamuutust.
BRITI SITANE PÖÖBEL
Nii piinlik kui see ka ei ole, oli selle suve suurim hitt Briti poismeeste jaanipäevatuur, mille piletid olid ka rämekallid. Kui Krävitsi-nimelise ülemaailmselt tuntud neegri vaatamine maksab tühised viis sotti, siis täiesti suvalisest Briti prolest või töötust rõõmu tundmiseks käisid Eesti naised välja kolm korda rohkem. Poolteist tuhhi selle eest, et kohtuda Briti asotsiaaliga on ilmselt liiga kallis, aga kui võtta nii, et reis Inglismaale pole palju kallim, kuid kindlasti väsitavam, siis polegi nii hull. Mis aga puutub Krävitsi odavväljamüüki, siis see on ikkagi pettus, et kiimas eided, kes kontserdile lähevad, ei saa neegrit, vaid ikkagi ainult suvalisi leosid.
Milleks siis ennast petta, parem juba maksta pööbli eest, eriti kui pööbel on kohale tulnud jooma ja naisi krabama, mitte jooma ja neegri ees lömitama. Parem Briti poissmees peos kui Krävits katusel. Briti tolgused müüsid ülihästi, edaspidi on oodata Somaalia vanatüdrukute tuuri, Poola leskede suveetendusi ja Jeemeni kekealiste tantsumaratoni. Igat masti ja värvi kaevureid, teenijatüdrukuid ja lehmapoisse võib vedada maale nende endi kulul ja lisaks veel kohalike kiimaliste isikute papi tasku pista.
Briti poismeeste-laadis pööblituurid on ideaalsed nii publikule kui ettevõtjale. Krävits ei maksa selle eest, et Eesti vanamooridega liini panna. Inglise töötul on see aga üldse ainus võimalus keppi saada, nii nad maksavadki. Suguliselt rahuldamata emapublik on sõna otseses mõttes kullaauk. Nad ei esita isaste osas liiga kõrgeid
nõudmisi ja pole olemas nii kirvest piletihinda, millega neid õnnestuks juhuvahekorrast eemal hoida.
SUVI NAGU ROOMA IMPEERIUM
Televisiooni tegelikkuse?õud ei konkureeri siin isegi Lasna- või Sillamäe poissmeestega, sest tegu on reaalusega. Reaalsus on aga kärnane ja kõõmane ning teistsugune pole ta kunagi olnud. Arnold Rüütel võib olla tõeliselt õnnelik, kommunistide unelm on tõeks saanud. Suvaline prole ongi superstaar ja rahva lemmik, iga proletaarne poissmees või külakehvik on pälvinud üleüldise armastuse.
Ajalugu tunneb piisavalt meelelahutustooteid, kus juhuslikud matsid said rahva lemmikuteks. Nii oli juba vanas Roomas, kus igast orjast ja sõjavangist võis saada gladiaator. Polnud vaja õppelanu ega sisseastumieksameid, keti otsas viidi kooli, kolgiti nii kaua kui amet selge ja kui vähegi näkkas, olid kohe laiade masside lemmikloom. Me hakkame vaikselt Rooma impeeriumile järele jõudma, aga täiusest on suvetuuritööstus veel kaugel.
Roomas valitses sotsiaalne õiglus, igasugu mõttetud gladiaatorid löödi maha ja kammpäkid meesstrippari või kummi venitava romaanikirjanikuna olid välistatud.