Raske on leida mõnda teist perioodi Tallinna ajaloos, kus ehitustegevus on olnud nii intensiivne kui praegu. Oluline on siinjuures, et ehitatakse võrratult kvaliteetsemalt kui eelneval, s.o. nõukogude ajal. Seega – üle hulga aja on meil olukord, kus ehitusprotsess on kiirem kui lagunemisprotsess. Rõõmustav on tohutu edasiminek infrastruktuuri alal.
MUUTUSTE SUURUS
Tallinna entsüklopeedia koostamise ajal oli suuri raskusi, et viia teatmeteos vastavusse uusimate muutustega. Kümnekonna aasta jooksul on tundmatuseni muutunud mitte ainult kesklinn, vaid ka kõige perifeersemad äärealad.
Kõnnumaade osakaal on kogu linnas oluliselt vähenenud.
Igasugust edasiminekut tõendab kõige paremini süsteemne võrdlusmaterjal.
Nõukogude aja lõpul, s.o. 1980. aastate II poolel õnnestus teha Tallinna puitasumite miljööst, üksikhoonetest ning arhitektuursetest detailidest tuhandeid hea kvaliteediga fotosid. Selle materjali võrdlemine praeguse olukorraga annab palju mõtlemisainet. Küllap on viimaste aastate muutused heakorra alal olnud niivõrd suured, et iga kord kui võrrelda Nõukogude aja lõpu ning praeguse aja olukorda, pean tunnistama, et edasiminek on olnud märksa jõulisem. Vanad fotod tõestavad, et korralikult värvitud maju võis igas linnaosas vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Täielikult domineerisid luitunud fassaadid. Tihtipeale võis näha maju, millelt värv oli koorunud. Selle põhjuseks oli mitte ainult vilets värv või vale värvimine, vaid ka katkised vihmaveetorud, mis suunasid vihmavee otse seinale. Täiesti terveid vihmaveetorusid kohtas 1980. aastate fotodel sama harva kui värvitud maju.
Omamoodi pilgupüüdjaks olid katuserennid, kus segamatult kasvasid väikesed puuhakatised. Need on vaid üksikud pistelised näited, mis iseloomustavad uusimal ajal toimunud muutuste suurust. Küllap on õigus neil, kes peavad kultuurikeskkonna harmooniat, korrashoidu ning järjepidevuse arvestamist iga ühiskonna adekvaatseimaks indikaatoriks.
TAGURPIDILOOGIKA
Sõjapidamisele orienteeritud ning lõpuks iseennast hävitanud nõukogude süsteem ei ole muidugi kellegile malliks. Pigem sobib ta hoiatavaks eeskujuks, pealegi kui arvestada, et poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon jättis raskesti kõrvaldatavaid jälgi mitte ainult meie kultuurikeskkonda, vaid ka teadvusse. Näiteks pärineb kalduvus mööda vaadata aktuaalsetest ja teravatest probleemidest just nõukogude ajast, samuti katteta soovunelmate võtmine tegelikkusena, uue vastandamine vanale, välise kesta eelistamine sisule, valdkondlikult suletud süsteemid, sugulus- ja tutvussidemete eelistamine pädevusele jne.
Sellest topeltmoraalist kasvab välja praktika, kus kutse-eetikaks peetakse eelkõige lojaalsust ülalpool seisvale ametiisikule. Selline lojaalsus kehtib niikaua, kuni konkreetne ametnik püsib omal positsioonil. Otsekohe, kui ta oma positsiooni suletud ringis kaotab, kaob ka lojaalsus talle.
Selle tagurpidise loogika järgi peetakse ebalojaalseks neid, kes söandavad ühiskonna või konkreetse valdkonna tervendamise huvides kasvõi puudutada ohtlikke suundumusi.
HARMOONILISE KOOSLUSE IGNOREERIMINE
Väga naiivne oleks arvata, et praegu pole veel aeg küps selliste teemade käsitlemiseks ning küll ka selleks jõuavad kätte paremad päevad. Kuigi teema muutub järjest aktuaalsemaks, suureneb surve selle käsitlemise vastu.
Kui meenutada lähiajalugu, siis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul oli soodsaim aeg radikaalsemateks muutmisteks. Ometigi me teame, et see unikaalne võimalus lasti paljuski käest, sest kontsentreeruti väga sageli hoopis millegile muule. Praegu võime arvestada vaid järk-järguliste muutustega.
Kõige loogilisem oleks sellises olukorras alustada asjade nimetamisega oma nimega. Edasiminek ilma seda barjääri ületamata on võimatu, sest tänaseks on kogunenud niivõrd palju kaksipidi ütlemisi ja tegemisi (linnamiljöös kasvõi musta rääkimine valgeks seoses korrusmajade ehitamisega puitasumisse jpm), et kujunenud kõverpeegel takistab isegi neid, kes tegutsevad siiratel ajenditel. Asjade nimetamise oma nimega teeb keeruliseks kasvõi see, et vaatamata ühinemisele Euroopa vereringega, on meie inimeste praegune majanduslik seis nagu ta on ja see pärsib ühiskonda tervendavate vastukaalude kujunemist ja tugevnemist. Üksikisikute ülemäära suur sõltuvus finantsist on viinud meid üpris lähedale sellisele olukorrale, kus asju oma nimega söandavad nimetada vaid sõltumatud autsaiderid.
Kuna miski ei püsi muutumatuna, võib vabalt tekkida olukord, kus nii hella teema, nagu seda on kultuurikeskkonna tõeliste probleemide käsitlemine, jääb hulljulgete dissitentide pärusmaaks. Muidugi ei tohi barjääri ületamise katseks lugeda neid lavastusi, kus kvalitatiivsetest muutustest püütakse jätta võimalikult veenev mulje. Olenemata sellest, kas selliste lavastuste õnnestumise põhjuseks on üksikisikute liigne sõltuvus ja vaikima sundimine või meie analüütikute kanapimedus, garanteerib järjekordne “trummide põristamine” väga kesksetes küsimustes jätkuva paigaljooksu.
Peatumine laiemal taustsituatsioonil on alati kasulik, et orienteeruda üksikus valdkonnas. Nõukogude mõjust kultuurikeskkonnaga seotud temaatikas pean ohtlikuimaks nähtuseks harmoonilise koosluse ja ajaloolise järjepidevuse ignoreerimist.
KULTUURIRUUMI ANALÜÜS
Kindlasti on paljud meist märganud, et Tallinna erinevatesse piirkondadesse tekivad uued hooned, mis ei sobi kokku olemasoleva kultuurikeskkonnaga. Kuigi iga hoone eraldivõetuna võib olla suurepärase arhitektuurilise lahendusega ja kvaliteetse teostusega, jääb ta ajaloolises koosluses ikkagi võõrkehaks.
Ümbruskonna kui terviklikkuse alahindamist näitab seegi, et ajaloolisse keskkonda ehitatud täiesti uued hooned ei sobi omavahelgi kokku. Järelikult ei moodusta need ka tulevikus mingit uut harmoonilist kooslust. Selline põhimõtteline ja oluline suundumus ei saa toimida juhuslikult. Ka see, et arenguraamide kujundamine ehk strateegia on laialivalguv ja ülemääraselt tolerantne ning asjaajamine läbipaistmatu, ei ole juhuslik ega mingi ringi subjektiivne hoiak.
Süü veeretamine mõnele üksikisikule või ametkonnale on probleemi lihtsustamine. Kui see nii lihtne oleks, siis poleks keeruline kahetsusväärset suundumist pidurdada. Siltide kleepimisest võib kergesti kujuneda vaid omavahelise võimuvõitluse atribuut, mis ei vii probleemi lahendamist millimeetrigi võrra edasi. Hoopis suuremat kodanikujulgust nõuab kultuurikeskkonna eelneva arengu igakülgne analüüs.
Analüütilised tagasivaated kultuurikeskkonna viimase 70 aasta arengule pole tänapäeval populaarsed. Kas üksiku ehituskava või mõne arhitekti loomingu kirjeldamisest piisab, et mõista kultuurikeskkonna arengut tervikuna? Teine kord võib algsete ideede tegelikkuses teostumine anda hoopis teise pildi. Kui oluline on näiteks nende hoobade käsitlemine, mis määravad tegelikku arengut? Ma saan aru, et varem takistas selle uurimist Moskva. Kas nüüd samuti?
MIINUSMÄRGIGA AJALUKKU
Alates 1940. aastast ei ole puudust näidetest, kus algne idee ja selle tegelik teostus on kaks ise asja. Näitena võiks tuua 1960. aastate puitasumite kvartalite haljastamise suurejoonelisi kavasid, mis tegelikult realiseerusid vaid piirete lammutamise ja haljastuse kahjustamise ning ulatuslike eikellegimaade tekkimisega. Raske on uskuda, et selliseid ulatuslikke töid tehti ilma tagajärgi ette nägemata. Järelikult: ilusal jutul haljastusest ning vabaplaneeringu juurutamisel puitasumites oli algusest peale hoopis teine eesmärk, see on lahtisaamine remonti nõudvatest piirdeaedadest. Näiteid, kus ebasoovitavaid teemasid välditakse, võib tuua mujaltki. Seetõttu ei ole juhus, et nii mõnedki kõige kesksemad teemad, nagu sõjaeelse ja praeguse aja Eesti linnaehituse strateegia, seadlusandluse ja selle täitmist jälgiva mehhanismi võrdlused, jäävad käsitlemata. Ka analoogiline võrdlus tänapäeva Eesti ja Soome näitel on välditav teema.
Kahtlemata: valgete laikude püsimine stimuleerib kõikvõimalikku hetkekasu, ja vastupidi, kui konkreetne isik näeb, et kultuurikeskkonna kahjustajana võib ta oma nime miinusmärgiga ajalukku jäädvustada, siis ta kindlasti mõtleb selle üle kõvasti, enne kui midagi kahjulikku teeb.
VAAKUM KUI KÕVERPEEGEL
Kui hinnata Tallinna eeslinna väärtusi, siis on võimatu mööda minna mitmest olulisest tõsiasjast nagu näiteks see, et kultuurikeskkond on Eesti riikluse hälliks. Tallinna kiire areng 19. sajandi lõpul suurendas mitmekordselt eesti rahvusest majaomanike osakaalu.
Loomulikult ei olnud võimumonopoli enda käes hoidnud baltisakslased ja vene ametnikud selle üle rõõmsad. Vastuseis oli äge, kuid see sundis majaomanikke ühinema. See oli pikk protsess, kuid selle tagajärjeks oli eestlaste võit Tallinna linnavolikogu valimistel 1904. aastal. Tallinnast sai esimene suurem linn Baltimaades, kus kohalik võim läks põliselanikele. See sündmus oli omamoodi läbimurdeks paisu tagant, mis viis uuele tasandile Eesti ühiskonna organiseerumisel ning eneseteadvuse tugevnemisel. Raske on uskuda, et me oleks ilma eelnevate juhtimiskogemusteta suutnud Vabadussõjas võita nii ülekaalukat vastast.
Teiseks ei tohi unustada, et Tallinn on Eesti linnakultuuri häll. See, et võõrvõimud ei pidanud vajalikuks selle kultuurikeskkonna kohta materjali talletada, ei ole argument selle koosluse alahindamiseks. Vaakum ja sellest tulenev kõverpeegel täitis muuhulgas ka võõraste ülemvõimu õigustuse ülesannet. Meie huvidele selline kõverpeegel vastata ei tohiks.
MÕJUVÕIMSATE RINGKONDADE RAEV
Selles kontekstis on üsna arusaamatu, et meil on tekkinud mõjuvõimsaid ringkondi nii arhitektuuri- kui finantsalal, kes satuvad lausa raevu, kui ajalooliste eeslinnade kultuurilugu õnnestub avardada.
Aga meie eeslinnade kultuurilugu on erakordselt rikkalik. Nende rikkuste väljaselgitamine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine seisab alles ees. See peaks olema lausa prioriteetne teema. Kuid kuidas saab hinnata asjaolu, et see ülitähtis tegevussuund on jäetud üksikute entusiastide privaathuviks?
Eeslinnad kui kultuurikeskkond on väga omanäoline nähtus. Näiteks rikkalik fotomaterjal 1950. ja 1960. aastate Kadriorust tõendab, et tegemist oli niivõrd haruldase kooslusega, millele oli raske leida võrdväärset isegi Skandinaavias. Sellest on tänaseks säilinud vaid fragmendid, kuid mitmekesine ja rikkalik alusmaterjal võib isegi nüüd aidata kahjustatud koosluste taastamist. Iseasi muidugi, kas ühiskond on selleks valmis.
OMAPÄRA TULEB SÄILITADA
Paljud meie probleemid algavad sellest, et erinevate valdkondade huvid arenevad igaüks justkui omas suunas. Tihti näib, et neil puuduvad üldse kokkupuutepinnad. Need on selged märgid otsekui ajalooõpikust maha astunud nõuka-aegsest tasakaalutust arengust, kus lühiajalisi perspektiive silmas pidades likvideeriti demokraatlikud traditsioonid, elanikkonna paiksus ja kodukandipatriotism. Täiesti endastmõistetavalt vaadatakse sellistes oludes senini püsinud harmooniale ja struktuuriterviklikkusele kui tarbetule ja üleliigsele koormale.
Kultuurikeskkonna respekteerimine eeldab tausta, kus läbi mõeldakse kõik lülid, minevik moodustab ühtse pildi tulevikuga.
Omapära säilitamine eeldab pikemaajalisi demokraatlike traditsioone, elanikkonna paiksust ja homogeensust ning ühiskonna orientatsiooni pikemaajalisele kasule. Piisab neist ühegi lüli mittetoimimisest ning kultuurikeskkonda tekivad tõsised kahjustused. Need eeldused ei teki üleöö ega ka kellegi mõjuvõimsa instantsi surve ja diktaadi abil. Küll aga võib välise surve abil sisemise arengu tulemusena tekkinud tasakaalu lühikese aja jooksul tõsiselt kahjustada.
Eesti ajalugu alates 1940. aastast on selles suhtes hea näide. Nõukogude võimu repressioonid ei puudutanud mitte ainult inimesi, vaid ka meie ajaloolist kultuurikeskkonda.
Veelgi ohtlikum on sellest ajast üle võetud mentaliteet.
Ja sellest on võimatu lahti saada, kuni püsivad valged laigud nii ühiskonna arengu kui ka üksikute valdkondade osas.