Kõnnime Ad?aaria peaministri Levan Var?alomidzega Batumi kaldapealsel.
“See on prokuratuuri hoone,” räägib peaminister, “selle me müüme maha. See on valitsuse hoone – juba müüsime maha. Ja see oli Aba?idze residents. Terve tänav oli siin suletud. Seda me ei müü. Siia tuleb detsentraliseerimise korras Konstitutsioonikohus.”
Aastat kuus tagasi olin ma Ad?aarias Rostropovit?i kontserdil. Linnapea oli Aba?idze poeg. Üks tema sugulane juhtis Ad?aaria KGB-d, teine siseministeeriumi. Tema naise onupoeg juhtis tolli, hõimlane naftabaasi. Aba?idze klann kontrollis kõike, narkovedu kaasa arvatud. Isegi ustavad teenrid rööviti kahtluse puhul, et pole kõike ära maksnud.
Me jalutasime tookord mööda kaldapealset, mis lõppes prügimäel. Meie kannul kõndisid automaatidega tontoon-makuudid, meie peade kohal rippusid Aba?idze portreed. Nüüd on promenaad kolm korda pikem ja portreede asemel ripub kogu kaldapealset katva tasuta WiFi reklaam.
Ah jah. Opositsioon sai 2008|. aastal Ad?aarias 40% häältest. “Miks?” küsin ma kohaliku ärimehe Zuri Beridze käest. “Kas te tahaksite, et võim saaks 99% hääli nagu Aba?idze ajal?”
Politsei
Gruusia politsei ei võta altkäemaksu. Mitte põhimõtteliselt, vaid üldse. 80% politseinikest ei ole varem organites töötanud, kaasa arvatud siseminister, kõikvõimas Vano Merabi?vili. Tehnoülevaatus kui maks vaestele, on täiesti kaotatud. Kaotatud on ka riiklik autoinspektsioon. Selle asemel on patrullpolitsei. Kes on kõikjal. Igal pool teedel ja saabub väljakutse peale kahe minutiga. Alguses on harjumusest närv sees, aga see läheb üle. Need on omad. Kui auto läks rikki, aidatakse. Sai bensiin otsa – tuuakse. Politsei on nüüd Gruusias rahvuslik vaatamisväärsus nagu Mt?eta.
“Mul on poeg politseis,” räägib autojuht, “vaatan, tal on kingatald lahti. Küsin talt: kas tõesti pole sul piirkonnas kingseppa? Tema: ei, nii me enam ei tee. Saan palka ja siis lähen kingsepa juurde.”
Kuus aastat tagasi ärandati Thbilisis 20 autot päevas. Nüüd jätab mu taksojuht vett ostes võtmed ette.
Türmis istub 22 000 inimest ?evardnadze-aegse 3000 asemel. Lahendatud on pea kõik kõmulised tapmised ja röövimised, mis eelmise valitsuse ajal toime pandi. Kõik vargad istuvad kinni.
Kinni pannakse kõige eest. Kakluse, narkootikumide, varastatud telefoni eest. On spetsiaalne arvutiprogramm: sina kaebad, et sul on telefon varastatud, politsei leiab selle identifitseerimisnumbri järgi üles ja paneb ostja vangi.
“Me lõime müüdi, et teame kõike. Kõik arvavad, et me kuulame kõiki pealt,” räägib liberaalne Gruusia Beria ja naeratab.
Riik ja tavad
Enne “rooside revolutsiooni” Gruusias riiki ei olnud. Riigi asemel oli ?evardnadze. ?evardnadze austas kõiki vanu häid gruusia tavasid nagu austus sõprade, intelligentsi ja seaduslike varaste vastu. ?evardnadze väimehel oli mobiilside. Onupojal naftaäri. Supsini terminaali nimetati “?evardnadze tanklaks”.
Ei saa öelda, et kogu äri Gruusias kuulunuks ?evardnadze perekonnale. Kindlustuskompanii Aldagi, näiteks, kuulus lihtsale heale inimesele David Gamkrelidzele. See firma hoolitses rahva eest niivõrd, et surus isegi läbi kohustusliku autokindlustuse seaduse. Ja kui inimene tuli tehnoülevaatusele, selgitati talle, et sellest läbisaamiseks on vaja kindlustada nimelt Aldagis.
David Gamkrelidze on Aldagi ammu ära müünud. Parlamenti pääses ta Thbilisi eliitrajooni Vake häältega kui üks ühinenud opositsiooni juhte.
And he called me pidoras …
Ausalt öeldes on mul mulje, et Mihhail Saaka?vili ei teadnud omal ajal võimule tulles eriti, mida teha. Ta tahtis midagi head rahvale, aga mida just – investeeringuid või sõda Abhaasiaga – ei teadnud. Pärast “rooside revolutsiooni” peeti Thbilisis investeerimisfoorum, kuhu tuli ka ülessulanud liberaal Kahha Bendukidze. Pärast peaministri ettekannet, kuidas võim hakkab suunama, juurutama ja arendama, kutsus Saaka?vili Bendukidze enda juurde ja küsis: “Kuidas on?” – “Pole suurem asi,” vastas Bendukidze. “Aga mis peaks tegema?” – “Müüma maha kõik peale südametunnistuse.”
Ja hakatigi müüma.
Esimesena läks oksjonile hotell Inturist Batumis. Hinnaks määrati 3 miljonit dollarit ja kardeti, et oksjon kukub läbi. Hotell müüdi 3 miljoni dollari eest.
Poti sadam müüdi araablastele 90 miljoni dollari eest. ?evardnadze residents Thbilisi vanalinnas 15 miljoni eest.
Batumi sadama ostis enampakkumisel Jan Boden-Nilsen. Tema kohta käib eraldi lugu, kuna ta oli ennegi sadama kaasomanik koos Garri Lut?anski ja Aslan Aba?idzega. Niisiis müüd Boden-Nilsenile sadam, millest pool oli niigi tema oma ja valitsus viitas, et too teine pool on kõverat rada pidi erastatud, aga selle eest võib Gruusias vangi panna koos järgneva riigikassa täitmisega nende pisaratega, kes riiki röövisid.
Läbirääkimised läksid raskelt ja kord sõimas Kahha Bendukidze Boden-Nilseni põhjalikult läbi. Boden-Nilsen tegi siis kaebuse presidendile. Kirjutas: “And he called me pidoras, the meaning of which I didn’t know at that time.”
Sadam müüdi 80 miljoni dollariga. Oleks bin Laden rohkem pakkunud, oleks müüdud bin Ladenile.
“Vake on meie Vendée”
Tsaar Peeter lõikas habemeid ja sundis oma alamad euroopalikku rõivastusse. Mihhail Saaka?vili hakkas Thbilisit euroopalikult rõivastama. Ei saa olla linna seal, kus pole riiki ja 2003|. aastaks oli kaunis Thbilisi muutunud solgihunnikuks, inetuks nõuka ja basaari hübriidiks tänavakauplejate, plekkputkade ja omavoliliste ehitustega.
Kauplejad löödi turgudelt OMON-iga. Putkad lõhuti maha. Lammutati ebaseaduslikud kohvikud, lammutati roheline viiekorruseline bordell ajaloolises kesklinnas saunade kõrval, kõige tuntum on aga lugu 16-korruselise majaga. Projekti järgi pidi majal olema seitse korrust, aga ehituse käigus see kuidagi kasvas. Ja see maja lammutati.
Telekanal Imedi tegi sellest rahvuslikust tragöödiast otsereportaa?i.
Kord helistas Saaka?vilile tuntud re?issöör ja esitas oma tuttavate tuttavate nimel palve. Poisid olid vaid kedagi tulistanud ja re?issöör oli kindel, et tema palvet võetakse kuulda. On ju Gruusias alati olnud tavaks intelligentsi austada. Kuid president Saaka?vili ütles ära.
Gruusia intelligents on enam kui lihtsalt intelligents. See on aristokraatia. Endised. Intelligents ja võim vihkavad teineteist samamoodi kui kodanlased ja krahvid Suure Prantsuse revolutsiooni aegu. “See on meie Vendée,” pillab üks presidendi nõunikest Thbilisi Vake kvartali kohta.
“Määrake mind peaministriks”
Gruusia sõjaminister oli Irakli Okrua?vili. Tema loodud on nüüdisaegne Gruusia armee. Okrua?vili oli väga populaarne ja kui see populaarsus hakkas presidenti ohustama, avastas president äkki, et Okrua?vili on altkäemaksuvõtja. Ja Okrua?vili vallandati.
Okrua?vili oli kaua vait, siis aga esines Imedis. Ta süüdistas Saaka?vilit Gruusia mahamüümises.
Kohe pärast seda algas Gruusias opositsiooni lõpptähtajata miiting, mis nõudis presidendi tagasiastumist. Okrua?vili helistas Gruusia vanglate ülemale Ahalajale ja tegi ettepaneku: “Määrake mind peaministriks ja ma lõpetan homseks miitingu.”
Saaka?vili ei määranud Okrua?vilit peaministriks. Ta ootas, kuni miiting jõuab võhmale ja ajas gaasiga laiali kõige tõrksamad. Ning kuulutas välja ennetähtaegsed presidendivalimised.
Gruusia Taavet ja Vene Koljat
Veel novembris nii tugev opositsioon kaotas mais 2008| kolmel põhjusel. Esiteks tegi Saaka?vili oma vigadest järeldused. Varem ebaseaduslikud ehitised lammutati, nüüd hakati neid legaliseerima.
Need, kes jäid ratta vahele, ei suuda oma etteheiteid sõnastada. Nad ei saa programmi pähe välja pakkuda altkäemaksuvõtjate ja liiklusinspektorite tagasitoomist. Nii ei saanud bojaarid, kelle habemed Peeter maha ajas, ka tulla loosungiga: “Las Venemaa olla mahajäänud!” Nii nimetasid nad Peetrit antikristuseks.
Kõige laiem veelahe Gruusias on inimeste vahel, kes teavad, et kaks korda kaks on neli ja ehitavad selle teadmise peale võimu ja jõu, ning inimeste vahel, kes arutavad, kui palju neil õnnestuks varastada, kui veenda rahvast, et kaks korda kaks on 17. See on veelahe Lääne ja Ida vahel. Terve mõistuse ja vandenõu vaimsuse vahel.
On vastutustundetu võim, on aga ka vastutustundetut opositsiooni. Venemaale on osaks langenud esimene, Gruusiale teine. See ongi Putini ja Saaka?vili vaheliste põhimõtteliste poliitiliste lahkarvamuste põhjus.
Gruusial on vedanud, et tal on Venemaa. Venemaa on Gruusiale sama mis araablased Iisraelile. Pidev oht, mis ei jäta muud valikut kui kas hukkuda või hakkama saada. Opositsioon on Gruusia sisemine Venemaa. Ja ainult siis, kui opositsioon, olgugi vastutustundetu, ei pääse parlamenti, on võimu jaoks kaks korda kaks 17.
* * *
Suur ja õudne Badri
KAUKASUSE ÜLBIK: Julia Latõnina tutvustab grusiini, kes ei kaotanud isegi kasiinos ning kes kogu Gruusiat enda omaks pidas.
Kõige rikkam Gruusia ärimees oli Badri Patarkatsi?vili. Oma varanduse teenis ta küll Venemaal, kui ta aga seal tagaotsitavaks kuulutati, sõitis Gruusiasse ja sõbrunes ?evardnadzega.
Härra Badri kingitused
Raske öelda, milles need kaks kokku olid leppinud, aga pärast “rooside revolutsiooni” tuli Badri Saaka?vili juurde.
“Revolutsioon ei sobi minu plaanidega,” ütles Badri.
Saaka?vilile see eriti ei meeldinud.
Badri asutas Gruusia parima telekanali Imedi ja tuli aeg-ajalt võimude juurde ettepanekutega. Kord tahtis ta saada endale raudteid, kord Thbilisi linnapea kohta, kord lubas ära osta Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Badrile ei meeldinud üldse, et inimesed, kes riiki juhivad, ei võta vastu tema ideid ega tema kingitusi. Badri elufilosoofia järgi on nii, et kui sa ei võta kinke, järelikult oled vaenulik. Ja millalgi 2005|. aastal võttis siseministeerium asitõenditega kinni tuntud maadlejad, kes olid mingilt kreeklaselt raha välja pressinud. Badri oli siiralt ärritatud. Ta läks Vano Merabi?vili kabinetti.
“Kuule,” ütles Badri. “Kuidas võib mingi koputaja pärast selliseid inimesi arreteerida?”
Maadlejate kohus jätkus. Nende semud peksid kohtu laiali, vabastasid vangid ja hakkasid minema mööda Rustaveli prospekti. Tee peal ühines nendega juubeldav opositsioon ja telekanal Imedi tegi otselülituse sellest maadlejate triumfist verise re?iimi üle.
“Miks te Imedi sulgesite?” küsin ma Saaka?vililt.
“Sest riik lendas kuradile. Nad kutsusid 24 tundi ööpäevas üles vägivallale.”
“See käib võimuga kaasas. Vihasta, aga kannata ära.”
“Mina kannatan kõik ära. Aga kui tuubil täis teatris karjutakse “Tulekahju!”, siis, teate, see ei käi First Amendmenti alla.”
“Kuidas ma Putini presidendiks tegin”
Iga väike riik, mida ümbritsevad võimsad vaenlased, kas hukkub või loob endale eliitarmee ja -politsei. Araablastest ümbritsetud Iisrael arendas välja Mossadi. Gruusias ei ole Mossadi, on Vano Merabi?vili.
Kõige tähelepanuväärsem Merabi?vili erioperatsioonidest on lugu Kodua lindiga. Pärast seda, kui Badri oli esitanud oma kandidatuuri jaanuari presidendivalimistel, lähenes Koduale tema valimisstaabi ülem Valeri Gelbahiani. Ta teatas, et tema pealikul on ükskõik, kuidas valimised lähevad. Saaka?vili peab lahkuma. Riigipöördele kaasaaitamise eest pakuti Koduale 100 miljonit dollarit.
Kodua lendas Londonisse. Badri oli väga avameelne. Ta praalis Kodua ees, et tegi presidendiks Putini, kes kaitses tema ärisid Peterburis, käies ise alati ühe ja sama kulunud rohelise ülikonnaga. Ta rääkis Koduale, et välisriigid on Saaka?vili maha kandnud. “Sina tule kaamerate ette kahe koti valimissedelitega ja ütle, et sul kästi need kastidesse panna, aga sina oled Gruusia poeg ega suuda sellist asja teha,” ütles Patarkatsi?vili. “Siis algab segadus ja mitte mingid välismaised vaatlejad neid ei aita. Sinust saab Gruusia kangelane, Giorgi (Targamadze) hakkab juba homme saadet ette valmistama.”
Hiljem arutasid nad, kuidas kedagi “neutraliseerida” ja lõpetuseks ütles Badri, et kui kõik on möödas, tellib ta Kodualt kolme inimese ärakoristamise, kuid ärgu too muretsegu – nood ei ole tema sõprade hulgast. Järgmisel päeval avalikustati jutuajamise lindistus. Badri kaotas valimistel raginaga.
Kuu aega hiljem suri ta – mees, kes isegi kasiinos ei kaotanud – südamerabandusse.