Revolutsiooni järgsel ajal hakkasid toimuma piiride määramised nii eestlaste soovil kui ka üle nende peade.
BRESTI RAHU
Peale revolutsiooni soovisid bol?evikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid väikese kubermangulinna Brest-Litovski ohvitseride kasiinos juba 19. novembril 1917 ja kulgesid ohtra venepoolse propaganda ja imperialismi süüdistamise vaimus. Peale mitmeid vaherahu pikendamisi jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased olid tüdinud venelaste mängudest vaherahu ümber ja andsid 10. 02. 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid Läänemere saared (tekstis Moonsundi arhipelaagina), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.
Vene delegatsiooni juht Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. See avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18.02.18 Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid.
21. veebruaril andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist Ukrainast, Soomest, Lätist ja Eestist (kuni Narva jõeni e. Liivimaa kubermangu idapiirini). Ultimaatumi täitmisel anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. 24. veebruaril võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma.
Nii toimus 1918. aasta veebruaris Eesti idapiiri määramine, kuid ilma eestlaste osavõtuta.
SAKSA OKUPATSIOON 1918
24. veebruaril 1918 kuulutasid eestlased välja Eesti riigi eestlastega asustatud maakondade baasil. Sakslased okupeerisid Eesti territooriumi lõplikult 5. märtsiks. Okupatsiooni tingimustes riiklust edendada ei õnnestunud, kuid kohalikud omavalitsused jäid tegutsema.
Peale novembrirevolutsiooni sõjast tüdinenud Saksamaal, keiser Wilhelmi troonist loobumist ja 11. novembri Compienne vaherahu kohustusid sakslased oma vägesid endistelt Vene riigi aladelt välja viima. 11. novembril tuli okupatsioonivägede juhatajalt kindral A. von Seckendorffilt luba peaministri asetäitjale Jaan Poskale Eesti Ajutise Valitsuse koosoleku pidamiseks. Saksa Vabariigi esindaja Baltimail sotsialist A. Winnig mängis siin kahepalgelist mängu, mille eesmärgiks oli Balti hertsogiriigi loomine ja selle kinnitamine saksa huvisfääri. 16-19. novembrini pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon Riias Winnigiga läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. 11. 1918. kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks. See oli esimene välispoliitiline võit sakslaste üle ja Eesti esimeseks välislepinguks.
VABADUSSÕJA ALGUS JA LÕPP
13. novembril 1918 tühistasid bol?evikud Brest-Litovski rahu koos kõigi lisadega ja püüdsid taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel. Hakati looma platsdarmi maailmarevolutsiooni käivitamiseks. Novembris algas rida regionaalseid sõdu piirialadel elavate rahvastega, kes sotsialistlike ideede ja bol?evike (Lenini) revolutsiooniliste hüüdlausete mõju all alustasid oma iseseisvate rahvusriikide loomist. Bol?evikele uued rahvusriigid ei meeldinud, nende ettekujutuses olid nad nõustunud ainult Soome iseseisvumisega ja sedagi soovisid nad teostada Venemaa juhtimisel ja punaste maailmarevolutsiooni ideede baasil.
Eestlaste Vabadussõda algas sisuliselt 22. novembril 1918, mil algasid enamlaste rünnakud Narvale. Esialgu tõrjusid rünnakuid tagasi sakslased, kuid 28. novembril jäi rinne eestlaste kaitsta ja sellest päevast loetakse Vabadussõja ametlikku algust. Idarindel lõppesid lahingud relvarahuga 2. jaanuaril 1920 ja Tartu rahu sõlmiti 2. veebruaril. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti sõltumatust Venemaast koos Eesti idapiiri kindlaks määramisega. Tartu rahu järgi tehtud piir oli sõjavõitjate tingimustel tehtud piir, mis väljus eestlaste ajaloolistest etnilistest aladest nii Narva taga kui Setumaal.
Lõunasuunalised võitlused punastega lõppesid samuti Tartu rahuga, kuid piiri määramisel Eesti ja Läti vahel läks vaja vahendajate abi. Mõlema valitsuse otsusega kutsuti ellu Vahekomisjon, mida juhtis inglane kolonelleitnant S. G. Tallents. 3. juulil 1920 andis Tallents välja omad juhtnöörid piiri asukoha kohta ja aastaks 1927 oli piir praktiliselt maha märgitud.
BALTI HERTSOGIRIIK
Kuid ei saa märkimata jätta ühte kohalikku osapoolt, kes soovis võimu Eesti- ja Liivimaal kujundada oma soovide järgi alates 1914. aastast. Kohalikud Balti sakslased, rüütelkondade esindajad alustasid sel segasel ajal oma mängu Balti hertsogiriigi loomiseks. Novembris ja detsembris 1917 tegid Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade esindajad otsuse eralduda Venemaast. Avalikkusele esitati selle sammu õigustuseks enamlaste vägivalda baltisakslaste suhtes (edaspidi kuulus selle vägivalla hulka ka parunite tunnistamine “lindpriiks” Eesti Töörahva Kommuuna poolt). Bresti rahulepingus ei otsustatud esialgu midagi Eesti- ja Liivimaa kuuluvuse kohta. 15. märtsil 1918. tunnustas Saksa keiser Wilhelm II Kuramaad iseseisva riigina.
Järgmise sammuna kuulutas baltlaste Landesrat Riias 12. aprillil välja kõigi endiste vene balti provintside baasil välja Balti hertsogiriigi. Üheks kandidaadiks seda riiklikku moodustist juhtima oli keiser Wilhelm II noorem vend prints Albert Wilhelm. Balti hertsogiriik pidi olema personaalunioonis Preisimaaga. Nii olid Eesti ja Lätimaa ka Saksa riigi esindajate poolt eraldatud endisest Vene riigist. Kuid eestlastest vallavanemad ei toetanud Riia maapäeval Eesti saatuse jätmist sakslaste kätte, vaid teatasid, et Eesti on end kuulutanud iseseisvaks riigiks ja maa edasise käekäigu peab otsustama kogu rahva esindus.
VENEMAA VÄÄR AJALOOKÄSITLUS
27. augustil 1918 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus sakslaste kasuks lõplikult oma ülemvõimust Eestis ja Lätis. Seejärel tunnustas Saksa keiser septembris 1918.a. need maad iseseisvaks. Selle lisaleppega määrati eestlased-lätlased jälle peenraha osasse, kuid hiljem on Venemaa pidevalt soovinud unustada seda fakti, et ta on lühikese aja jooksul mitu korda ja mitmes lepingus loobunud ülemvõimust Baltimail.
Baltisakslaste võitlus hertsogiriigi eest oli määratud nurjumisele, sest neid toetav keiserlik Saksamaa varises novembrirevolutsiooni käigus kokku ja sellele järgnenud vaherahu lõpetas sõja nii ida- kui läänerindel.
Eesti väed kohtusid baltlaste landesveeri ja riigisaksa Rauddiviisi vägedega juunis 1919 Võnnu all ja mõne nädala möödudes seisid meie mehed juba Riia väravatel. Riia jäi võtmata ja parunid lõplikult löömata ainult seetõttu, et lääneliitlased ei soovinud saksa vägede purustamist nii lähedal Vene riigi piiridele. Neile polnud veel selge, kes jäävad Venemaal võimule.
Tänase Venemaa ajalookäsitlus aga eestlaste-lätlaste vabadusvõitlust ei tunnusta. Nende arusaamise järgi toimus 1917 – 1920 ainult üks massiivne ühisrünnak jagamatu Venemaa lõhkumiseks valgete venelaste, inglaste-prantslaste, sakslaste, soomlaste, poolakate, eestlaste ja lätlaste poolt. Selle arusaamise põhjal tulid tänase Venemaa eelkäijad kodusõjast edukalt välja ja taastasid 1939. aastal Molotov – Ribbentropi paktiga oma õigused kaotatud maadele.
JAGAMATU VENEMAA
Vaatamata valgete ja punaste omavahelisele ägedale võitlusele võimu pärast “ühtsel ja jagamatul” Venemaal oli mõlema vastase ühiseks eesmärgiks Venemaa säilitamine tema senistes piirides. Suhtumine Eesti Vabariiki oli vaenulik ja valgete poolt väljaantavais ajalehtedes tehti avalikku kihutustööd eestlaste-lätlaste iseseisvuse vastu. Vene valgete esindajail Euroopas oli suur poliitiline mõju ning neil polnud raske Londonis ja eriti Pariisis oma poliitilisi eesmärke läbi suruda.
Vene valgete unistus “ühtsest ja jagamatust” Venemaast ei täitunud. 1998. aasta 23. märtsil suri Argentiinas 93-aastasena viimane teadaolev loodearmeelane krahv Aleksandr Konovnitsõn, kes oli omal ajal 14-aastase vabatahtlikuna Georgi polku astunud.
SOBINGUD BALTIKUMI ARVELT
Venemaa suuruse taastasid hoopis vene punased. Tänaseks on Venemaa ajalookäsitluses jälle toimunud uusi üllatavaid uperpalle. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et lepinguid sõlmib Venemaa olukordade sunnil selleks, et neid talle sobival hetkel tühistada, olematuks või aegunuks kuulutada. Nii on ka 1918 -1920 aastail sõlmitud lepingutega, sellel ajavahel on Venemaa valitsused kolm korda tunnustanud Eesti iseseisvust ja sõltumatust Venemaast (kaks korda Saksamaale ja kord Eestile).
Tänaseks ei kehti neist kolmest ükski. Üliõpilaspõlves palju õlut joonud president Putin mäletas siiski Bresti rahuga tunnustatud Eesti ja Läti alade sõltumatust Venemaast. Kuid 1939. aastal parandas Saksamaa selle vea, andes talle mittekuuluvad riigid tagasi kommunistlikule Venemaale. Vaatamata suurele sõjale kahe diktaatori vahel, meeldib venelastele endiselt, et Saksamaa andis Balti riigid omavahelise sobinguga üle Venemaale. Nende arust ei ole see osa ajaloost oma kehtivust kaotanud.
KUIDAS EDASI
Seega tuleb meil arvata, et 1991. aastal toimunud Eesti iseseisvuse tunnustamine Jeltsini Venemaa poolt on mingi järjekordne eksitus.
Parim, mis võiks Venemaa arust toimuda, oleks Eesti riigi kadumine maakaardilt. Nüüd tuleb vaid oodata, millal ja mis asjaoludel Eesti iseseisvus Venemaa poolt kehtetuks tunnistatakse.