“Miks sa tahad mind ära tappa?!”
Väike Lembitu Nõgel, see on siis loo autor, eks, pungitas natsa silmi, lonksas halba viinakokteili ja jätkas Lasnamäe venelastega kummalises baaris diskussiooni teemal, miks Kuprin talle rohkem meeldib kui Pelevin, justkui poleks eelmist küsimust kuulnudki.
*
“No vaadake…” tahtis Nõgel jätkata…
Ent tõesti – mis ma sulle teinud olen, et sa tahad mind mõrvata?” jätkas kõrvallauas olev inimene.
*
Laudadesse sigines vaikus.
Väike Nõgel jätkas kokteili imemist, vaatas sõpradele-palgamõrvaritele, kellega ta oli just nii tunnikest pool tagasi tutvunud, mõtliku näoga otsa ning tundis ennast segatuna. Ent mitte liiga kauaks.
Samas – võtkem kas või Tolstoi! Mina rõõmus! Mulle meeldib … Võrreldes Dostojevskiga, nuh, mu arust oli see viimane ikka maru depressiivne tüüp, aga …”
“Urr!” kostis kõrvallauast ning meeldivalt punaseks joonud silmad mõõtsid Nõgelit juba kurjalt.
*
Vaikus jätkus.
Selle aja peale hakkas juba ka väike Nõgel natsa ärrituma. Mitte palju, aga natsa. Samas, kiuslik pilk hakkas tulema ka tema silme sisse.
“Nõnda!” ütles väike Nõgel irooniliselt, ümber pöörates. “Sul oli vist küsimusi?”
“Jah, sa tahad mind ju ära tappa!” kõlas vastus. “Miks?”
*
Väike Nõgel ohkas loobunult.
Kuule, mis sul viga on? Et nu kust kuradi kohast sa oled võtnud vapustava mõtte, et ma tahan sind ära tappa?! Ma siin räägin nagu veitsa vene kirjandusest ja nii ning sinu mahalöömine pole nigu mu arust jutuks tulnud …”
*
Vaikus, mis enne oli olnud kõrvulukustav, hakkas servast ka juba silmanägemist ära võtma. Isegi kõrilõikajad nihelesid sosinal ning vaatasid ootava näoga väikese Nõgeli poole.
“Sa oled ju eestlane!” kõlas lõpuks vastus.
Väike Nõgel oli kõike oodanud, aga mitte seda.
*
Nagu ikka, tsiteeris ta Piiblit: “Mäh?”
“Jah, eestlane!”
*
Harva, kui mind saab võtta sõnatuks. A’ see kord see oli. Kuna just eelnevalt olin ma, jah, nende mu kõrval istuvate kõrilõikajatega (muuhulgas) rääkinud teemal, mismoodi inimesed peavad olema head, ei tohi teist togida, lüüa ega hammustada ning üleüldse katsugu nad need tapmisvärgid kah maha jätta.
*
Ning kuda pole eestlastel mitte miskit vene rahvuse vastu (muide – kogu see jutt käis minu poolt vene keeles).
*
Sestap – miks peaks äkki ühel vene inimesel olema nõnda hullud mõtted peas, et mina, lihtsalt olles eestlane, tahan teda ära tappa?! Kust sellised totrused tulevad? Ja kas selliseid mõttekandjaid on rohkem? Rohkem, kui me tegelikult arvame või kardame?
Mina tõesti ei tea …
*
P.S.
See lugu on tõestisündinud. 22.02.2010|. Vabariigi sünnipäeva eel.
P.P.S.
Ja kui kedagi peaks huvitama, mismoodi sellistest tüüpidest lahti saada (ja ma ei räägi hetkel palgamõrvaritest – neid võib mul tulevikus endalgi vaja minna -, vaid sellest hullust estofoobist), siis on mul teile üks hää nõuanne. Paluge siukesel inimesel poole minuti jooksul tõlkida vene keelde väljend “Radi-ridi-ralla, pakane on valla …”. Kõigil on lõbus! Kuigi mõnel kaudses mõttes ka kurb …