Kolmekümnekraadise pakasega sureb Lahemaa looduskaitsealal välja kogu elu – isegi see metsavahi traktor, millega tõmmatakse käima see gazik, millest antakse voolu nendele diiselautodele, mille omanikud nukralt oma masinate hangumist pealt vaatavad. Kuid on üks koht, kus puhurite ja perenaiste vilka toimetamise tulemusena võib kaugelt tulnud külaline nautida sooja tuba ja kuuma suppi – see on Altja kõrts. Altja kõrtsi menüü on koostatud selliselt, et karmide Euroopa Liidu direktiivide tingimustes pakkuda võimalikult ehtsat eestipärast talupojatoitu. See on üks keeruline, ent väga püha üritus. Olen alati vaadanud nukra näoga neid turiste, kes Tallinnas ringi kolades sooviksid leida päris eesti algupärast, mitte Olde Hansa libakeskaegset pudru-mudru. Nüüd on siis teada, et lähim koht asub tühise kahekümneminutilise
helikopterilennu kaugusel.
ESIMESED TOIDUD
Altja kõrtsi menüü tugevaimad küljed on eelroad ning pudrud/soustid. Ma arvan, et selle köögi hindamiskategooriaks ei ole miski eriti hõrk maitseelamus – selle puudumise eest on hästi hoolitsenud juba meie esivanemad. Altjal on üht-teist varuks.
Näiteks kuivatatud verikäkid tähendavad seda, et harilik verikäkk on lõigatud seibideks ja laastud ahjus mõnusalt krõmpsuvaks küpsetatud. See kõik meenutab veres immutatud kartulikrõpsusid ning on õlle kõrvale igati kohane suupiste. Õllekõrvaseks võib nimetada ka krõbedaid seakõrvu – tegemist on ribadeks lõigatud kõrvadega, mida on ohtras maitseaines marineeritud ning kergelt kuuma näidatud. Pean tunnistama, et nende maitse iseloomustamiseks ei ole kohast võrdlust; see roog maitses nagu seakõrvad, või õigupoolest nagu väga hõrgud ja maitsvad seakõrvad.
Kolmas põnevuseallikas võiks olla erinevates versioonides praetud ja paneeritud räimed – meile kõigile tuttav kraam, kuid turistile kindlasti arusaamatu, miks nii väikeste kaladega üldse vaeva näha. Vastus on ju lihtne: suur kala ujub mingis suvalises vees ja ahmib endasse suvalist sodi; väiksel kalal on pisike suu ning seetõttu ka tema olematu rümp peaaegu puutumatu ning maitsev.
TEISED TOIDUD
Põnevust pakuvad pearoogadena mulgipuder ning herne-kartulipuder, millele on võimalik peale valada erinevaid pakse souste, milledest isuäratavaimad seenesoust ning muna-peekonisoust. Selline toit jääb makku elama pikaks ajaks, tekitades täis kõhu tunde kohe mitmeks päevaks. Nähtus, mis praeguses kaalujälgijate punktilugemisemaailmas on eksootika omaette.
Muud menüüs olevad road on kenasti vormistatud, kuid midagi väga erilist sealt ei leia. Eks ole mõeldud ka nendele külalistele, kelle jaoks eesti pärimustoit ei ole väärtuseks omaette. Ja veel – Altja kõrtsi tasub kohalikul inimesel minna talvel, sest suvisel turistide kõrghooajal meenutab see kõik liialt välismaalastele mõeldud atraktsiooni. Käreda pakasega tundub aga kõik ehe ja päris.
Eriti mõdu. Isetehtud.