Nii mõnelgi puhul juhtub, et üpris intrigeeriva sisuga raamatud jäävad lugejapoolse tähelepanuta. Nii on Eestis läinud kirjastuse Kunst poolt välja antud William Reymondi teosega “JFK. Viimane tunnistaja”. Mille muuga seletada seda, et 2003|. aastal välja antud raamat on praegu kauplustes müügil allahinnatuna (hind Kaubamaja raamatupoes kõigest 34 krooni!).
IGAPÄEVANE KORRUPTSIOON
Ometi on tegemist vägagi tähelepanuväärse üllitisega. Ja seda mitte üksnes selle poolest, mida sihib autor – nimelt USA 35. presidendi John Fitzgerald Kennedy mõrva saladuse paljastamine -, vaid pigem selle poolest, et tõmbab eest kardina USA möödunud sajandi viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate sisepoliitika köögilt. Ehk teiste sõnadega: lubab tutvuda selle ulatusliku ja ühiskonna tippe puudutava korruptsiooniga, mille ohvriks Reymondi väitel lõpuks langes ka Kennedy.
Dokumentaalteose peategelaseks on oma elu lõpusirgele jõudnud eksmiljonär Billie Sol Estes, kelle rahalised annetused mängisid olulist rolli Kennedy asepresidendi ning tema surma järel USA presidendiks saanud Lyndon Baines Johnsoni karjääris. Reymond laseb raamatus Estesel lihtsalt rääkida, kontrollides samal ajal visalt dokumentide ja teiste tunnistajate varal, kas “viimase tunnistaja” jutt ka tegelikkuses paika peab. Masendaval kombel peab küll.
Miks siis masendaval kombel? Aga sellepärast, et see, millest Estes räägib, paljastab, kui igapäevane on korruptsioon ka demokraatlikes riikides. Ehk teiste sõnadega: inimloomus on inimloomus, olgu riigikord ja majandussüsteem missugused tahes. Mõjukad tutvused, õigeaegselt vaid õigetele inimestele edastatud informatsioon, teened ja vastuteened on ka demokraatlikus riigis kapital, mis aitavad ühtedel teha peadpööritavat poliitilist karjääri ja teistel kühveldada kokku uskumatul hulgal raha.
MAKSUMAKSJA RAHA, PÕHJATU RESERVUAAR
Nagu Billie Sol Estes märgib, taipas ta juba üsna noorena, et maksumaksja raha on põhjatu reservuaar, mille kraanidele ligipääsemine kindlustab muinasjutulised sissetulekud. Loomulikult taipas ta ka, et seesugusteks kraanideks on oma lõa otsa võetud mõjukad poliitikud ning kõrged riigiametnikud. Estese filosoofia oli lihtne ja pragmaatiline: dollarid, mis lähevad poliitikute ja riigiametnike äraostmiseks (loe: poliitiliste kampaaniate finantseerimiseks, teatud kulude katmiseks, prestii?setele üritustele kaasamiseks jne), on investeeringud, mis kannavad priskeid protsente. Ja mida kõrgem tegelane, seda kõrgemad on ka protsendid. Pealegi vähendavad mõjukad inimesed juriidiliselt küsitavate tehingute puhul riski kohtukulli ette sattuda.
Paraku, mida kõrgemad on panused, seda kõrgemaks kasvavad kõigest hoolimata ka riskid. Sest poliitika on aina oma tsüklis ringlev Moolok. Pärast üht kampaaniat tuleb järgmine, pärast saavutatud edu on vaja saavutada uut edu jne. Kõik see nõuab aga üha rohkem raha. Ja raha peavad andma need, kellele on osutatud teeneid. Nii tekibki korruptiivne peegeldusefekt, kus ühel hetkel on tähelendu teinud tegelaste omavaheline seotus sedavõrd suur, et piisab mõne osapoole ühestainsast valesammust, et kogu aastaid ehitatud hoone koost lagunema hakkaks.
“KUHU SEE PAGANA RAHA JÄÄB?”
Just sellest räägib raamatus oma loona ka Estes. Peale korruptsiooni ja poliitilise eestkoste tulemusel saavutatud hiigeledu USA teraviljaturu, väetiseturu, puuvillaturu jne hõivamisel leiab ta ennast ühel hetkel tühiste juriidiliste näpukate tulemusel Demokraatliku Partei sisemise võimuvõitluse veskikivide vahelt. Vennad Kennedyd, kes tahavad 1964. aasta presidendivalimistel vabaneda asepresident Johnsonist, on otsustanud tema korruptiivsed sidemed päevavalgele tirida. Ning võtmefiguuriks selles on nad valinud Estese. Mitte asjatult. Poliitikas kasutatava illegaalse raha transportimiseks kopeeris Estes ju koguni maffiat ja asutas oma matusebüroo, mis oli tegelikult vaid kattevarjuks kirstudesse peidetud sularaha edasi toimetamiseks. Raha nõuti aga pidevalt. Ja aeg-ajalt koguni üleöö. Tsiteerigem siinkohal Estese kirjeldust sellest, kuidas talt nõuti 500 000 (tol ajal väga suur summa) dollari kiiret toimetamist Johnsoni kampaania peakorterisse Austinis.
“? kuni ühel öösel pani mu telefon äkki kõllama. Kobasin kinnisilmi toru järele ja kuulsin läbi poolune Lyndoni rämedahäälset kärkimist. Tundsin ta ära, kuigi ta ei suvatsenud öeldagi, kes helistab.
“Billie, kuhu see pagana raha jääb?””
Ei tasu vist lisadagi, et Johnson sai oma raha kätte juba samal ööl. Ja Estes teenis Johnsoni eestkostel jätkuvalt priskelt lisa. Kuni Kennedyd ta vahele võtsid.
Estes muidugi teadis, et tal tuleb suu pidada. Ja lõpetas oma peadpööritava ärimehekarjääri seepärast üksnes vanglas, jagades seal kongi maffiaboss Vito Genovesega. Paljudel nendest, kes suud pidada ei osanud või kelle iseloomus poldud kindlad, lõppes elu ootamatu enesetapuga. Enamasti auto heitgaaside läbi.
“JURIIDILISE KORREKTSUSE” KÜSIMUS
Siinkohal peatugem ja küsigem: mis on Billie Sol Estese lool pistmist Eestiga? Ega olegi, välja arvatud see, et kui meie truud parteisõdurid kümnete ja sadade tuhandete kroonide kaupa erakonna kassasse annetusi teevad, siis võime kindlad olla, et see raha pole tegelikult nende oma ja et selle eest premeeritakse annetajaid peagi kindlasti õigeaegsete vihjetega oksjonitest, hangetest ja muust, mille pealt annetuse eest protsentidega tagasi teenida saab; kui kohalikud võimud annavad lubasid seadusega keelatud kohtade täisehitamiseks, detailplaneeringute muutmiseks avalikku arvamust ignoreerides või määravad kogu aastaseks arendustegevuseks mõeldud raha ootamatult vaid ühele firmale, siis ei jää niisugusedki suuremeelsed ?estid tasumata, ehkki avalikkus võib täpsete tasustamisvormide üle vaid spekuleerida.
Billie Sol Estese loost võib välja tuua aga veel ühe momendi. Nimelt, et poliitikuid ei saa hetkekski usaldada. Hätta sattudes on nende esimeseks reaktsiooniks reeta. Reeta need, kellele ollakse tänu võlgu oma avalikkuse ette jõudmisel, reeta need, kes teevad palehigis tööd, et nad jätkuvalt ametis püsiksid, reeta need, kes on omaenda au ja vabadust rikkuse nimel ohtu seades finantseerinud nende kampaaniaid, reeta oma kolleegid, lapsepõlvesõbrad ja perekondki.
Samuti võime Billie Sol Estese loo najal mõista, miks poliitilis-majandusliku kartelli moodustanud seltskond paaniliselt kardab, et neid võib võimult kukutada mittenomenklatuurne poliitiline jõud. Sest siis ja ainult siis tekib reaalne võimalus, et päevavalgele tiritakse kõik see, millest meie “uuriv ajakirjandus” aeg-ajalt mööda minnes küll räägib, kuid mis jääb alati peale mõningast nämmutamist sinnapaika kui nähtus, millega “juriidiliselt on kõik korras”.