Kunagi 5 aastat tagasi tegime Krahlis lugu, mis pidi põhinema Stephen Hawkingi lool “A Brief History of Time” . Aja lühilugu. Koos Gavin Bryarsiga, legendaarse heliloojaga. Korraldasime loengusarja, mis sai pooleldi naljaga nimetatud von Krahli akadeemiaks. Akadeemia osutus ootamatult populaarseks; jõudsime vaevalt kuulutada, kui juba olidki kohad täis.
Ühiskondlik vastutus
Kas kõrvaltvatajale võib tunduda, et teater kasvab üle rahvaülikooliks? Ma ei oska öelda. Tunduda võib igasuguseid asju. Meiepoolne soov on kasutada akadeemia materjali inspiratsioonina – trupi poolt vaadatuna -, teisalt aga tegeleda ühiskondlike teemadega, mis tundub mulle ülioluline, ent millega hetkel keegi paraku eriti ei tegele. Niisiis, jutt käib ühiskonna homsest päevast ja ikka natuke pikemast perioodist kui 4 aastat või ajast järgmiste valimisteni. Kes sellega ikka peaks rinda pistma, kui mitte kunstnikud?
Lisaks on see 2 kuune periood, mil töötab akadeemia, meie jaoks prooviperiood, sellele järgneb ka etendus. Kõige keskel on trupp, kes kutsub endale inspiratsiooniks külalisi. Teemaks: kas on elu pärast kapitalismi ja kui on, siis milline see on.
Olles rääkinud erinevates riikides erinevate inimestega samal teemal jõuame ikka sinna, et iga õige kunstnik peab tundma ühiskondlikku vastutust. Ja see on kestnud niikaua, kui see amet vana on. Tõsi, postmodernismuse ajal tundusid need küsimused kohatud: kust me tuleme ja kuhu me läheme. Neid võis küsida vast ainult mingi reklaamikampaania käigus, ei muud. Ent midagi on muutumas ja mulle tundub, et täna küsitakse olulisi asju aina rohkem.
Sisuline õigustus
Mulle tundub rumal ja alatu teha asju lihtsalt sellepärast, et sa oled harjunud neid tegema. Uskuge, see pole tänasel päeval enam piisav argument. Vähemalt ei tohiks olla. Kui nüüd keegi küsib, mis on Krahli edaspidistes ettevõtmistes teisiti, siis vastan, et vorm ei puruugi üldse muutuda. Asi pole selles, et värvid juuksed punaseks ja hakkad käte peal käima. Asi on hoopis selles, et igasugusel tegevusel üldse peab olema sisuline õigustus. Eelkõige su enda jaoks.
Kui eluks nimetada ahnust ja juhmust, siis sellest olgu kunstnik kaugel. Kui aga eluks nimetada tundlikkust ja juba eelmainit vastutustunnet oma kohaloleku ees, siis just see peaks olema kunstnikule igiomane. Kellele siis veel?
Kui me räägime perioodist, mis peaks postmodernismile või postkapitalismile järgnema, siis täna on seda väga raske iseloomustada. Me võime kõneleda tendentsidest tänases päevas, mis saavad homset mõjutada: need on seotud keskkonnaga, demokraatiaga, tarbimisega. Ressurssidega, mida meil üldse tarbida on.
Loomulikult on inimeste hulk, kellega oleme üritustesarja raames suhelnud suurem kui pelgalt need, kes akadeemias esinevad.
Kas riik on lühinägelik?
Misasi see riik on? Aparaat? Igasuguse aparaadi tendents on alati tegeleda eelkõige iseendaga. Ja see on paratamatu. Ning lihtsalt kurb, et tänases ühiskonnas sellist instantsi, kes tegeleks ülehomsega meil lihtsalt pole. See kõik kipub jääma vaid teadlaste, ennustajate ja esoteerikute pärusmaaks.
Ebameeldivate asjadega ei taha keegi tegelda – kui rääkida tänasest poliitilisest süsteemist. Eriti kui muuta tuleb paradigmat, mõttesüsteemi, aluseid. Me ju võime ette kujutada, mis asjale järgneks: millisest kõnetolist üks keskmine poliitik ebamugavatest asjadest räägiks? Parlamendis, ajalehes? Otse loomulikult tambib keegi rohkem-või vähem pahatahtlik teema kohe maha. Ei-ei, ärge muretsege, kõik on ok.
Süsteemi muutused ei saa reeglina rahumeelselt süsteemi enese sees toimuda. Muutused saavad toimuda ainult läbi väga suure kataklütismi või õnnetuse. Võibolla siis, kui suudetakse aru saada, et tooraine lõppemine ja muud taolised probleemid, millega kõik silmitsi seisame, on ülemaailmsed. Saagem aru, maailmas pole nurgakest, kus seda äkki ei juhtu.
Krahli akadeemia kui formaat
Von Krahli akadeemia ülesanne on asjadest rääkida. Ja ära hoida tendentsi, et me mõtleks: kõik on perses. Käegalöömine on lahenduste karikatuur, odav ja labane tulemus – vastupidiselt sellele, mis võiks olla igaühe eesmärk. Krahli akadeemnia eesmärk on turgutada inimeste fantaasiat ning nad mõtlema panna. Innustada meid kõiki aktiivsusele, mitte lootma, et kuskil on keegi, kes asjad meie eest ära teeb.
Vähemalt niipalju oleks võinud postmodenismist õppida, et me ise oleme maailma keskpunktid. Ükski muutus ei toimu üksi, eraldi või ühes valdkonnas.
Krahli akadeemia on formaat, millel on mitmeid erinevaid väljundeid: loengud, kus on võimalik kaasa mõelda ja arutada, loengutest inspireeritud etteasted, telesaade, sotsioloogilised küsitlused, mis peaks näitama neid seda, kuidas suvaline kodanik homset ühiskonda näeb ja mille tulemused netti riputatakse. Akadeemiaga seotud osapooli on lisaks Krahlile veelgi: Elion, ETV, Kunstiakadeemia, meie enda teatritudengid, nii mõnedki teada-tuntud kirjutajad.
Veidrikud parimas mõttes
Akadeemia avab Jakob von Uexküll. Tänu oma n.ö alternatiivsele Nobeli preemiale, mille ta asutas, on tal kokkupuuteid veidrikega erinevatest maailmanurkades. Veidrikega parimas nining kõige innovatiivsemas mõttes, inimestega, kes on teinud midagi, mis on maailmas ainulaadne. “Maailm vajab uut narratiivi” – see on sarja sissejuhatav teema. Tõsi, me ei tea, milline see olema saab, aga ma ei usu eriti, et selleks oleks kas mõni uus religioon või poliitiline kord.
Edasi lähevad asjad konkreetsemaks. Räägime liikumisest Inglismaal, millega on liitunud umbes 60 linna, nüüd on liitumas ka London. Ja teemaks on kogukonna loomine: erinevate ürituste korraldamisega püütakse teatavidt gruppe liita. Panna nad suhtlema nii omavahel, kui ka kohalike võimudega. Sõnaga, praktiline tegevusprintsiip, mis on seotud ennekõike linnakeskkonnaga. Tänase ühiskonna üks iseloomustavaid jooni on ju kahjuks sidemete haprus ja usaldamatus. Ning vaevalt, et siin midagi poliitiliste vahenditega muuta saab. See peaks juhtuma kuidagi teisiti. Eestis on õnneks mitmeid häid näiteid – “Teeme ära” sai ju ka rahvust ühendavaks asjaks mitte ametnike abiga, vaid esialgu pigem isegi nende kiuste. Tendentse on teisigi, valmisolek on olemas.
Veel värvikaid tegelasi
Edasi kuulame Mark Lynasit. See mees on raamatu “Six Degrees” autor, millest on ka film vändatud. Kirjanik ja ajakirjanik, kes räägib oma raamatus mis jutub, kui maailma temperatuur tõuseb 1, 2 või 6 kradi. Väga mõtelmapanev raamat. Esti keeles seda veel ei ole, aga plaan tõlkida küll.
Venemaalt on akadeemias koloriitsed, aga erineva taustaga tüübid. Üks neist näiteks Vissarion, endine miilits ja niiöelda nüüdne Jeesus, kes on suutnud enda umber koonada kõige suurema eraldiseisva koguakonna.
Teine on härra Illarjonov, kunagine Putini nõunik, kes on tänu oma kunagisele ametile puutunud väga pikalt kokku Vene võimkonnaga. Nagu võib arvata, on tema poolt räägitav seotud ka kogemusega riigikoridorides ja nende ohtude ja unistustega, mida ta homses päevas näeb.
Siis näitame veel filme. On muidki erinevaid kunstilisi ettevõtmisi, mis meie kahte kuud saadavad. Ja novembris külastab meid Harrison Owen – sellise formaadi nagu avatud ruum autor. Mees, kes õpetab, kuidas lahendada globaalseid küsimusi, kuidas kaasata protsessidesse rohkem inimesi ning luua loengus keskkond, kust inimesed lahkuvad täis entusiasmi ja koostöötahet. Et tegeleda nende asjadega, mis praegu veel lahendamatuna tunduvad.