Ilmselt olid need foiniiklased ja roomlased, tänu kellele veinivalmistamise kunst levis üle kogu Lõuna-Euroopa. Destilleerimine oli hilisem nähtus: viinamarjaveinidest brändide valmistamine algas Vahemere maade kloostrites, osalt kindlasti tänu mauri õpetlastelt saadud oskustele.
Kuidas brändi küpseb
Brändi on alkohol, mis on destilleeritud puuviljadest. Kõikvõimalike puuviljade mahla, mehu ja pressimisjääke, mida on võimalik kääritada, võib eri viisidel kasutada ka brändi tegemiseks. Sõna brändi kannab endas tähendust “põletama”, mis tähistab veini destilleerimist selle keetmise (põletamise) teel. Sama tüvi esineb kange alkoholi nimes nii saksa (Gebranntwein), taani (br¿ndevin), hollandi (brandewijn), rootsi (brännvin) kui ka norra keeles (brennevin), mis kõik tähistavad põletatud veini. Viina puhul põletatakse enamasti n-ö leivaveini ehk rukist ja nisu (aga ka kartulit jm), brändi puhul puuviljaveini, enamasti viinamarja oma.
Viinamarjaveinist tehtud brändi on kõige levinum bränditüüp. Pärast destilleerimist seda hoitakse ehk sel lastakse vananeda tammepuust vaatides. Protsessi käigus alkohol küpseb, talle lisandub värvus, aroom ja maitse. Kui alkohol ise on väärt ja hästi tehtud, siis toimib enamasti reegel: mida kauem brändi vaadis puuga kokku puutub, seda paremaks ja maitserikkamaks ta saab. Siiski, üle 60 aasta seisnutest muutuvad isegi parimad liiga puiseks, mistõttu need valatakse õigeaegselt klaasist anumatesse, et seda vältida.
Kõige olulisemad ained brändis (peale puhta alkoholi), mis teevad joogist hea brändi ning loovad selle üllatava mitmekesisuse, on kõikvõimalikud lisandid ja jääkained (ingl congeners). Need on pärit algmaterjalist, lisatud või saadakse brändide küpsemisel tammevaatides. Jääkained, mis jäävad brändisse või teistesse destilleeritud alkoholidesse pärast destilleerimist, on väga erinevad. Üldjuhul on nii, et mida madalama kangusega on destillaat, seda suurem on lisandite ja jääkainete hulk. Mingi hulk lisandeid on muidugi ka soovitavad, vajalikud ja huvitavad, vastasel korral oleks tegemist iseloomutu neutraalse ja väga kange alkoholiga.
Ühel vanimal brändil, armanjakil, mida destilleeritakse umbes 50%-liseks, on jääkainete protsent umbes 2. Oluline on saavutada ülipeen ja delikaatne tasakaal, et säilitada võimalikult palju meeldivaid ja olulisi aromaatseid lisandeid ja jääkaineid ning eemaldada ebameeldivad. See ongi destilleerijate keerukas kutsetöö, mis on ühtaegu nii kunst kui teadus.
Erinevad brändid
Kõige kuulsam, ehkki kindlasti mitte vanim brändi, on kahtlemata konjak, mis on oma nime saanud Cognaci linnakese järgi Prantsusmaal. Brändit, mis on toodetud mujal Prantsusmaal või mujal maailmas, ei tohi ametlikult konjakiks kutsuda.
Brändimaailmas on sõna konjak hakanud domineerima suure ulatusega: seda sõna kasutavad need, kes ei tea või ei hooli kitsamast konjaki määratlusest, ükskõik millest ja mil viisil valmistatud brändide kohta. Paljudes riikides on hakatud kasutama konjakit ka lihtsalt brändi sünonüümina – co?ac Hispaanias, conhac Portugalis, konyak või kon’jak Kesk-Euroopas, Kaukaasias ja Venemaal.
Armanjakk on brändi, mis on destilleeritud teisel viisil ja toodetud teises Prantsusmaa regioonis kui konjak. Armanjakki, Prantsusmaa vanimat brändit, tohib valmistada vaid Prantsusmaa lõunaosas Gascogne’is, musketär D’Artagnani kodumaal.
Kalvados, mis on tehtud Alam-Normandia regioonis õuntest ja pirnidest, on samuti brändi, nagu ka kuulus Souillaci ploomibrändi ning mitmed eau-de-vie’d kõikvõimalikest marjadest ja puuviljadest.
Kolm ametlikult ja täpselt piiritletud brändi tootmise regiooni Euroopas ongi Prantsusmaal Cognaci ja Armagnaci ning Hispaanias Jerez de la Frontera ümbrus.
Vanus, mis on kirjutatud enamasti pudelisildile, annab infot ka joogi kvaliteedi kohta. Kaks aastat on enamasti liiga noor, 10 ja 12 aastat tähendavad head brändit igal pool. Paljudes riikides ja tootjatel on aga kombeks kasutada teatavat kodeeritud süsteemi, nagu kolme tärni (tähe) ja V.S.O.P. jne tähistused Prantsusmaal. Taoliste kvaliteedimärkidega kaasneb vältimatult ametlik kontrollsüsteem, vastasel juhul hakatakse seda paratamatult kuritarvitama ja asjal kaob mõte.
Veel mõned brändid
Brändi, mis on tehtud teistest puuviljadest peale viinamarjade, kannab nimetust kas lihtsalt puuviljabrändi või siis vastava puuviljaliigi järgi. Mirabelle, Quetsch d’Alsace ja Slivovit? on ploomibrändid, Poire William on tehtud pirnidest, õuna- või siidribrändi õuntest jne. Mõnedel puuviljabrändidel on omad väljakujunenud nimed nagu applejack Kanadas ja USA-s, kalvados Prantsusmaal. Mõlemad on tegelikult õunabrändid.
Tasub meeles pidada, et naturaalsed puuviljade destillaadid on stiililt kuivad, seega liköörid ja tõmmised (cordials) nimedega nagu aprikoosibrändi või kirsibrändi on eksitavad. Need ei ole brändid, vaid magusaks tehtud puuviljaessentsid, mida on segatud tavalise piiritusega. Kirsch seevastu on õige kirsibrändi, mida on destilleeritud kääritatud kirssidest.
Viinamarjabrändisid toodetakse tõenäoliselt igal pool, kus kasvavad viinamarjad – Euroopas, Ameerikas, Aasias, Austraalias ja Aafrikas. Palju on muidugi ka suhteliselt kahtlase päritoluga kunstlikult värvitud alkohole, mida müüakse brändi nime all. Euroopa Liidus on need alates aastast 1989 seadusega keelatud.
Vähem teadlike bränditarbijate hulgas on levinud müüt, et vanem on automaatselt parem. Paljude jaoks ka mida kallim, seda parem. Tegelikkuses on tasakaal puuviljade, puidu ja alkoholi vahel optimaalne brändidel, mis on 18 kuni 30 aastat vanad.
***
Iseloom kaante vahel
KESKUS SOOVITAB: Toomas Tiiveli raamat brändidest on äge teejuht hea maitse hindajaile.
Brändiraamat on kanget alkoholi käsitleva sarja kolmas raamat, mille mõte tekkis samal ajal, kui ilmus esimene raamat, “Viskimaailma teejuht” (2007|). Nii jäid teise raamatusse (“Viinad ja peenemad napsid”, 2009|) kõik kanged alkohoolsed joogid, mis ei ole tehtud viinamarjadest – viinad, d?innid, rummid, tekiilad, riisiviinad ja liköörid.
Kolmandas ehk brändiraamatus tuleb seega juttu vaid viinamarjadest tehtud jookidest: konjakist, armanjakist, grapast ja teistest brändidest. Kalvadosest, mis on küll üks kolmest suurest Prantsuse brändist (armanjaki ja konjaki kõrval), aga on enamasti tehtud õuntest, oli juttu viinade ja napside raamatus (2009|).
See raamat on mõeldud nii algajale joogisõbrale kui ka juba kogenumale konjaki, armanjaki, grapa ja teiste brändide tundjale, et anda lisainfot selle kohta, mis parajasti klaasis või avamist ootavas pudelis on või mida otsida tasub, mida ja kuidas kusagil mujal maailmas juuakse. Jooke on tutvustatud vastavates peatükkides tähestiku järjekorras, valikul on arvestatud nende olulisust, erilisust, kvaliteeti, kättesaadavust ja populaarsust nii Eestis kui ka naabermaades.
Et raamat oleks veelgi eestipärasem, sai jookide maaletoojate lahkel kaasabil kohapeal nuusutatud ja maitstud üle 120 erineva konjaki, armanjaki, grapa, pisco ja muu brändi, millest enamik oli aastatel 2010|-2011| Eestis müügil. Abiks oli 34 kena inimest nii Viskiklubist UBC (kel juba viskide maitsmise kogemus) kui ka klubi sõprade hulgast, kellele siinkohal siiras tänu. Uskuge, see oli rutiinne ja ränk töö!