Viimasel ajal tundub, et iga poliitik, kel pole midagi asjalikku öelda, hakkab rääkima demokraatiast. Ameerika president George W. Bush läks lausa nii kaugele, et tõi Iraaki sissetungimise põhjenduseks vajaduse viia sinna demokraatlik ühiskonnakord, justkui oleks seda võimalik kulbiga kohale viia.
Kui tema avantüüri taga pole mingit seninägemata suuremat plaani või unustas ta teatamata, mis on invasiooni tegelik põhjus, siis ei teadnud Bush ka islamist just palju. Islamist ja demokraatiast on muudkui vesteldud. Ka teadlased jagunevad enam-vähem kahte võrdsesse leeri – kes usub islami ühiskonna demokratiseerumise võimalikkusse ja kes mitte.
Mulle aga tundub, et teemapüstitus, kas demokraatia ja islam on oma olemuselt sobivad või mitte, on juba iseenesest vale. Seetõttu on kõik käsitlused, mis keskenduvad selle võrdluse tõestamisele või ümberlükkamisele, minetanud küsimuse essentsi ning kannavad kas mingisugust poliitilist eesmärki või on selle laiendused.
Ainult mõistete baasil islami ja demokraatia võrdlemine annab võimaluse edukalt tõestada lausa risti vastupidiseid järeldusi. Seetõttu ei ole islamit mõttekas vaadelda ajaloo sõltuvustest eraldi. Kindlatel sündmustel ja sätetel on olnud oma mõju, millel on islami ühiskonna tänase seisu hindamisel kindel roll.
Seega on mõistlik vaadelda demokraatia võimalikkust islami ühiskonnas tegurite kaudu, mis seda suhet määravad. Selguse mõttes olgu ära öeldud, et võrdlevale positsioonile on asetatud tänapäeva esindusdemokraatia ning islami ühiskonda valitsev ortodoksia.
KÕIGEPEALT – MIS ON DEMOKRAATIA?
Nüüdisaegse demokraatia kolmeks peamiseks normiks peetakse vabadust, võrdsust ja enamuse võimu. Paratamatult lähevad nimetatud normid omavahel konflikti – ühe absoluutne rakendamine välistab teise absoluutse rakendamise.
Rober Wesson väidab, et nüüdisaegse demokraatia juured ulatuvad keskaja kuningriikide ajastusse, mil monarhid pidid kindlustama enda seisust oma alamate, ülikute ja lihtrahva maksustamisega, pakkudes selle eest neile kaitset; mistõttu monarh pidi rajama rohkem või vähem esinduslikke nõukogusid, et kindlustada riigi koospüsimine – protsess, mis jättis lõpptulemusena kuningale ainult seisuslikkuse positsiooni. Igal juhul hakkasid monarhid niimoodi vähendama ühiskondlikke seisuslikkuse vahesid, luues sisuliselt võrdsust, mida möönab ka Alexis de Tocqueville, kes näeb, et vabadus kasvas välja võrdõiguslikkusest. Nii Wesson kui Tocqueville peavad siin silmas majanduslikku vabadust, vabadusest poliitilises tähenduses räägiti juba Vana-Kreekas, ammu enne keskaega.
Sisemise jõu andis esindusdemokraatiale siiski hoopis teine protsess, mis hakkas arenema Ameerikas vahetult enne Prantsuse revolutsiooni.
Selleks oli Põhja-Ameerika Panga põhialuste kaasus 1786. aastal. Arutelu põhisisuks sai erahuvide küsimus. Vaidluse osapoolteks olid William Findley, kes esines vahekohtunikuna väikeinvestorite ja avalike huvide vahel, ja Robert Morris ning tema panga suuraktsionäridest toetajad. Revolutsioonilise tähtsusega oli Findley väide, millega ta kinnitas, et isiklike huvide esindamine ja kaitsmine on ootuspärane ja nii teeks iga teine inimene, kuid seda ei saa taandada kinnise ringi otsustajate kätte – keegi ei suuda arendada eksklusiivselt avalikke huvisid eraldiseisvalt inimeste erahuvidest ja erahuvid on Ameerika valimisstrateegia põhisisu.
Võib tuua viiteid suurtest demokraatia analüütikute töödest, olgu selleks siis Lipset, Dahl, Vanhanen, Gabardi või veel keegi, kuid nende väited lubavad lihtsustatult öelda, et nüüdisaegse Lääne demokraatia kaasnähtus on kapitalism ja tehnoloogiline areng, mis põhinevad ühiskonna ja selle liikmete ainelise heaolu taotlusel ja mida toetab individualistlik sotsiaalne formatsioon. Sellise kapitalistliku arengu atribuut saab olla ainult inimene ning kui tahetakse luua suuremat ainelist hüveolu, peab protsessi kaasama suurema hulga inimesi. Poliitikal on majandust tasakaalustav või reguleeriv roll, mis peab looma ühiskondlikku võrdsust, et selle erinevad osad ei kaotaks huvi ühiskonnas osalemiseks ja panustamiseks.
ISLAMI ÜHISKONNA ARENG JA ALUSED
Nüüd on tarvilik üle vaadata ka peamised islami ühiskonna alused. Üheks nendest on umma. Umma on moslemite identiteedi ja lojaalsuse võtmeelement. Kõige lähedasem vaste umma mõistele on “religioosne kogukond”. Umma on seega kogukond, mis hõlmab kõiki moslemeid sõltumata ajast ja kohast, olles transnatsionaalne ning transtsendentaalne. Nägemus, mille kohaselt moslemid on erinevatel aegadel umma edu taga näinud jumalikku volitust, annab võtme mõistmaks tema uusima aja kriise.
Perekond on kõige olulisem sotsiaalne institutsioon, mis moodustab islami ühiskonna lõputute sotsiaalsete korralduste, kultuurinormide ja majanduslike interaktsioonide geneetika. Perekonnad on islami ühiskonnas ka olulised majanduslike vahendite kanalid.
Hõimud mängivad perekondadega sarnast rolli vastavuses riigi poliitika ja mõjutustega, kuigi on riigi poolt juba paremini kontrollitavad.
Koolid ja teised haridusasutused moodustavad veel ühe sotsiaalse institutsiooni, mis kujundab väärtuseid ja norme islami ühiskonnas. Suutmatus islami norme harmooniliselt Lääne omadega siduda on avaldunud ka hariduses. Lääne ja islami traditsioonilised haridusasutused on jäänud täiesti omaette seisvateks ning paljudes islami riikides reguleeritakse neid erinevate haridusalaste süsteemidega; kummalgi haridusgrupil ei ole ühist kandepinda ja vastastikune suhtlemine ning koostöö on väga piiratud.
VABADUS
Franz Rosenthal toob välja, et üldine arusaamine vabaduse mõistest klassikalise ja keskaja islami ühiskonna perioodide jooksul kandis Lääne ühiskonna vabaduse mõistest erinevat tähendust: igalt moslemilt oodati oma isikliku vabaduse allutamist usule, moraalile ja kogukonnale; vabaks peeti islami ühiskonnas kogukondlikku liiget, kes sharia (Koraani ja Muhamedi pärimustel põhinev seaduste kogu) järgi oli vaba orjaseisusest, sealjuures ei kasutatud kumbagi mõistet, “vaba” ja “ori”, poliitilises kontekstis nii, nagu Lääne ühiskond vabadust vaatleb – riigi kodaniku õigustena.
Seega asetsevad islami ühiskonna vabaduse metafüüsiline ja Lääne ühiskonna vabaduse sotsiaalne tähendus omavahel raskestivõrreldavas seoses.
Kuigi Koraanist võib saada vastuolulisi viiteid inimese ja Jumala vabaduse kohta – näiteks öeldakse mitmetes Koraani ajaatides, et Jumalal pole inimeste eksimustega mingit pistmist, patud on inimeste enda kanda, iga inimese saatus on tema enda kätes, Jumala suhtumise inimesse määrab inimese enda suhtumine Jumalasse, lunastus sõltub inimese enda meeleseisundist, religioon on vabatahtlik valik -, on võimatu mööda vaadata Koraani sätetest, mis tunnistavad, et Jumal on suverään ja kõik teadmised kuuluvad Temale. Täiesti võimatu on teisiti mõista Koraani järgmist ajaati, mis ütleb otseselt, et kogu võim (vabadus asjade üle otsustada) kuulub Jumalale:
“Kiidavad Jumalat need, kes on taevastes, ja need, kes on maa peal. Tema käes on võim, tema päralt on kiitus ja ta valitseb kõikide (asjade) üle.”
(Koraan 64: 1)
Vabadust ei anta üksikindiviidide kätte iseenesest, nii nagu seda Lääne demokraatlik ideoloogia teeb, vaid selleni tuleb tõusta, sest selleks on Jumal.
VÕRDSUS
Võrdsuse printsiip on islami ühiskonnas tugevalt kinnistunud. Moslemite ja mitte-moslemite, mehe ja naise, vaba inimese ja orja dihhotoomia ei vasta kindlasti tänapäeva Lääne demokraatia võrdsuse mõistele, mis näeb ette kõigi ühiskonna liikmete samaväärset võrdsust seaduse ees olenemata tema staatusest.
Õiguseid ja kohustusi vaadeldakse kindlates eelistustes: orjade suhet vaadeldakse vabade moslemite õiguste kaudu, mittemoslemite suhteid vaadeldakse moslemite õiguste kaudu, naise suhet vaadeldakse mehe õiguste kaudu. Orjade, teiseusklike ja naiste õiguste vaatlemine kannab eesmärki näidata, et islami seadusandlus ei jäta ende suhteid ülejäänud subjektidega hägusaks, vaid fikseerib siingi kindlad kohustused nende vastu.
Pöördun nüüd islami ühiskonna selle elemendi poole, kus asub tema võrdsuse essents. Kuna Jumalast saab kõik alguse, siis võrdsustumine avaldub läbi selle, et keegi pole Temaga võrreldav või võrdne – usus on kõik võrdsed. Koraan ütleb:
“Teie, inimesed! Tõesti, me lõime teid meesteks ja naisteks, tegime teid hõimudeks ja rahvasteks, et teie üksteist tundma õpiksite, sest kõige auväärsem teie seas on Jumala meelest see, kes on kõige vagam. Tõesti, Jumal on teadja ja tundja.”
(Koraan 49: 13)
“Teie, inimesed! Kartke oma Isandat, kes lõi teid ainsast olendist. Ja samast lõi ta temale paarilise, ja nendest mõlemast (sünnitas ta) ja asustas (maailma) palju mehi ja naisi. Kartke Jumalat, kelle nimel nõuate üksteiselt õigust, ja kartke katki rebida sugulussidemeid üksteisega. Tõesti, Jumal näeb kogu aeg, mida te teete.”
(Koraan 4: 1)
23: 12 suura aga algab kohe lausega “Teie, kes te usute” ning toob seejärel ära rea nivelleerivaid ülestähendusi ning suura 4:1 ütleb, et “kogu inimkond on loodud ainsast olendist” ehk siis kõik saab alguse Jumalast ja sellel kõrgemal tasandil sulandub kõik üheks.
DEMOKRAATIA JA ISLAMI PARADOKSE
Koraan ei anna konkreetseid juhtnööre riikliku ülesehituse kohta, vaid räägib printsiipidest. Nii on ka järgneva shurat puudutava ajaadiga, räägitakse üldiselt ning ei sätestata kindlaid rakendamise suhteid:
“Ja nendel, kes kuulavad Jumalat, palvetavad korra järgi, peavad, kui vaja, üksteisega nõu ja jagavad almuseks seda, mida oleme nendele andnud.”
(Koraan 42: 38).
Kui siit midagi kindlamat välja lugeda, siis viitavad shura ajaadid valitsejate ja valitsetava vahelisele suhtele, kus sellele, kellel autoriteet, pannakse kohustus konsulteerida oma alluvatega. Sellegipoolest jääb lahtiseks kaks väga olulist küsimust, mille üle pole islami kogukond kunagi üksmeelt saavutanud: kellele peaks shurat laiendama ning mis peaks olema shura subjektiks. Need kaks küsimust on võtmetähtsusega, kuna defineerivad teiselt poolt otseselt seadusandlust.
VÕIMAS TSENTRALISEERITUS
Tõenäoliselt oli türklaste esiletõus ja sellest tulenevalt islamimaailma senise ühtsuse hääbumise ja segaduste periood põhjuseks, miks al-Ghazali töötas välja uuendusliku teooria, mille kohaselt imaam võib ennast ametisse nimetada ise, kui tal on olemas piisavalt vajalik kvalifikatsioon või isegi selle puudumisel, kui ta on valmis konsulteerima kõrgema vaimulikkonnaga. Selline sügavtähenduslik suund tõi esile uue põhimõtte, et vajadus muudab õigustatuks selle, mis oleks teisel juhul olnud võimatu. Iga vaimulik juht on parem kui selle puudumine, iga võim on parem kui segadus.
Kujunes kaliifide ja ulama poolt väljatöötatud ijma, mille täitmist oodati kõigilt järgnevatelt põlvedelt. Nii võimsalt tsentraliseeritud ning arenenud administratiiv-majandusliku riigijuhtimise süsteemist, mille struktuuriüksused olid rangelt allutatud keskvõimule, hakati Euroopas esimest korda rääkima alles uus- ajal, 17. sajandi alguses.
FUNDAMENTALISTLIK JA ORTODIKSLIK ISLAM
Islami ühiskonna staatika on loonud ortodoksse islami juhtpositsioon, mis on sulgunud iseendasse. Ortodoksse islami seisukohtade muutmine, mis võiks islami ühiskonna tuua välja tema tardunud olekust, eeldaks teatud määral selle kehtetuks tunnistamist, mille abil ennast võimul on hoitud, seades niiviisi kahtluse alla suurema osa islami ühiskonna ajaloolisest legitiimsusest.
Fundamentalistide ja ortodoksse islami omavahelist põhimõttelist vastasseisu on kumbki pool ära kasutanud. Näiteks olgu toodud Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki ütlus 2004|. aasta märtsis: “Kui me kaasame kogu rahva piiramatul kujul riigivalitsemisse, tekib kaos,” viidates sellega rahva sümpaatiale äärmuslikuma islami vastu. Muidugi ei saa selline avaldus olla midagi muud kui oma võimu kindlustamine, mille ees demokraatiat külvata soovivad Lääne jõud on võimetud.
Islami ühiskonnas looks religiooni taandamine ühiskonnas eraelulistesse kategooriatesse kaasa vastuolu iseeneses, sest ta on “kõikehõlmav elu koodeks”, sealjuures kehtiv ka riigivalitsemise küsimustes. Sekulariseerumine loob religioonist eraldudes asendusliku identiteedi, milleks on rahvus. Rahvusriigi kontseptsioon, mis näeb rahvust riigilise identiteedina, ehitub sellisena vastandiks islami ühiskonna umma kontseptsioonile, mis ei tunne rahvuslikke ega geograafilisi riigipiire.
Islami ühiskonda sekulariseerida tähendab asuda lahendama ülesannet selle käigus tema algkomponente muutes, sest religioossed normid ja seadusandlus, poliitika ning sotsiaalne ühiskonnakorraldus mõjutavad tihedalt teineteist, olles üksteisega lahutamatult seotud.
KOGUKONDLIK VERSUS INDIVIDUAALNE
Poliitilise arengu üheks määrajaks on valitsusvõimu piirangu küsimus. Lääne ühiskonnas sai võimude lahutamisega alguse tsiviilühiskonna areng. Hobbes, Locke ja Rousseau olid esimesed teoreetikud, kes esitlesid arutelusid ühiskondliku lepingu ning riigivõimu ja indiviidi vaheliste suhete küsimustest, mille alusel arendati välja tänapäeva demokraatia teooria.
Islami ühiskonda ei ole algselt tsiviilseadustik kunagi reguleerinud, sest kodanikku selle Lääne tähenduses ei ole islami ühiskonnas kunagi eksisteerinud, sest indiviidi vaadeldakse islami ühiskonnas umma kaudu. Iga indiviid, kes end moslemiks peab ning võtab omaks Muhamedi ja Koraani õpetused, moodustab osa ummast, mis omakorda moodustub kogukondlikuks tervikuks kõikidest tema liikmetest.
Kuid siin kehtib selge prioriteet: kogukondlikud huvid on eeliskohal individuaalsete ees, umma üldise heaolu printsiip prevaleerib indiviidi õiguste ees. Mis on kasulik ummale, on lõppkokkuvõttes kasulik ka üksikindiviidile, mitte aga vastupidi. Kui seda võrrelda tänapäeva Lääne demokraatlikku ideoloogiaga, siis näeme, et selle suundumus on risti vastupidine: üksikindiviidi õigused on need, mille alusel ühiskonda formuleeritakse.
HÕIMUKUULUVUS JA KONKURENTS
Kui kapitalism rõhutab individuaalsust, siis islam on majanduslikus mõttes sotsialistliku olemusega, milles rikkus on kollektiivne vara, individuaalset omandust võib omada vaid rahvuslike varade edendamise nimel, ühiskondlikke puudujääke korvatakse kollektiivselt.
Perekonnad on islami ühiskonnas olulised majanduslike vahendite kanalid. Perekonnaettevõtted, mida omakorda võimendavad hõimukuuluvused, on Lähis-Idas sama olulisel kohal nagu mujalgi kolmanda maailma riikides, moodustades teatud islami riikides isegi tänasel päeval kuni 60% ressursside jaotamise kanalitest.
Islami ühiskonnas on olnud võimatu võimuredelil tõusta ilma hõimukuuluvuseta. Hõim on andnud tema liikmetele identiteedi ja hõimu positsioon ühiskonnas määrab ära tema liikmete positsiooni. Võimuvahetus hõimude vahel toimib abielu, kaubandus- ja teiste suhete kaudu ning hõimu positsiooni määrav roll on hõimupealikul. Nii allutatakse isiklikud huvid hõimu huvidele, mis ainult ei vastandu demokraatia pluralismi eeltingimuse printsiibile, vaid jäigastab kogu ühiskonna majandusliku arengu.
Kui Lääne ühiskonna kapitalistlik ideoloogia seab ülemaks konkurentsivõime, efektiivsuse, kasumi ja neid eesmärke toetavad isiklikud omadused ja võimed, siis islami ühiskonnas peetakse kõige olulisemateks isiklikke omadusi nagu autunne, kuulsus ja õilsus, mis ei pruugi olla ilmtingimata kapitalistlikku majandusarengut toetavad omadused.
ÜHISKONDLIK JA KOGUKONDLIK LEPE
Kõige selgemalt on aga islam ja kapitalism teineteise suhtes vastandseisukohtadel ehk kõige sisulisemas küsimuses, milleks on suhtumine intressidesse.
Muhamedi reform keelata raha laenamisel liigkasuvõtmine sai islami üheks regulatsiooniks, millel on olnud kaugeleulatuvad mõjud.
Tehnoloogiline arendus Lääne maailmas toetub kapitali reinvesteerimisele, mida reguleerib pangandussektor. Ettevõtluslik olemus tingib kõigi osapoolte huvid lahusseisvalt, sealjuures on pank kapitali ringlemise soonestik kapitalistlikus kehas ning deriveerib oma huvid intressidest, mis on islami seaduste järgi keelatud. Selline ülesehitus seab kasumi teenimise ja arengu ülemaks moraalsetest väärtustest, mis on islami vaimule jälle esmased teenimise ja kasu ees. Kuigi islami riikides on intressivabad pangad mõni aeg opereerinud, peamiselt Saudi Araabias ja Liibüas, on täna praktiliselt kõik pangad, välja arvatud Islami Arenguabi Pank, läänelikul süsteemil põhinevad. See on võimalikuks osutunud Lääne majandusmudeli ülevõtmise tõttu.
Niisiis ei toeta islami faktor tänapäevast kapitalistlikku riigisüsteemi, mille järgi islamiriigid ennast üha rohkem üles ehitavad.
Kui Lääne ühiskond hakkas enamuse võimu tasakaalustamiseks arutama ühiskondliku kokkuleppe vajadust, mis realiseerub seadusandlusena ja kujuneb selle teostamise vahendite kaudu nagu vaba meedia ja sõltumatud kodanikuühendused, siis islamimaailmas vastab ühiskondlikule leppele ijma, omamoodi kogukondlik lepe ning mille kinnistumisega 9.-11. sajandil muudeti “ijtihadi väravate sulgemisega” võim tsentraalseks.
PÕHITEEMA: VÄÄRTUSTE ERINEVUS
Dal Seung Yu toob välja, et tänapäeva islami ühiskonda iseloomustab despootlik võimu struktuur, mida hoiavad alal ja mille võimu taastoodavad kindlad tendentsid: ebakindlus, pessimism, usaldamatus, oportunism ja võimu kuritarvitamine.
Selge on see, et mõningatel juhtudel peetakse islamimaailmas isegi sellist olukorda paremaks kui allumist võõrvõimule (Lääne ühiskonna ideoloogiale). Omaette teema on väärtuste erinevus.
AEG JA TRADITSIOONID
Hofstede, Hofstede ja Pedersen selgitavad kultuuride vahelisi erinevusi muuhulgas ajalist dimensiooni arvesse võttes. Peamiseks küsimuseks on siin ühiskonna suhtumine aega ja traditsioonidesse. Ajalisest mõjust rääkides on põhiküsimuseks valik tulevase ja praeguse heaolu vahel. Selle kultuuridimensiooni ühte äärmust kutsutakse pikaajaliseks orientatsiooniks ja vastandäärmust lühiajaliseks orientatsiooniks. Mida suurem on keskendumine varalisele rikkusele ja väiksem on huvi õnne vastu, seda pikaajalisema orientatsiooniga kultuuriga on tegemist. Lühiajalise orientatsiooniga kultuuride liikmed keskenduvad praegusele hetkele ja käegakatsutavatele tulemustele. Hofstede, Hofstede ja Pedersen peavad selle kohaselt islami alasid märksa lühiajalisema orientatsiooniga kultuuriruumiks kui Euroopa ja Ameerika kultuuriruume ja toovad välja, et ühiskondlik rikkus on kõige selle juures määravaks.
Nende teooriat peab siinjuures täpsustama. See on rahuldav, kui me räägime ühiskondlikust arengust, mis ei ole tuletatud looduslikest ressurssidest, sest näiteks Saudi Araabia näol on tegemist riigiga, mis on väga rikas, kuid ometi põhineb riigijuhtimisel islami põhiprintsiipidel ning teda võib pidada samuti lühiajalise orientatsiooniga kultuuriks. Hofstede, Hofstede ja Pederseni teooria on selgitusliku olemusega ning aitab mõista, et väärtustepõhiste hinnangute tõttu on samadel tähendustel Lääne ja islami kultuuriruumides hoopis teine sisu.
Arutlused väärtuste erinevusest on üheks kandvaks küsimuseks, mida tuleb islami ja demokraatia võrdlusel tingimata arvesse võtta.
Oluline on mõista, millised seosed kehtivad võimuteostamise ja poliitiliste liidrite ning rahva käitumismustrite vahel.
VÕRDLUSED, MIS EI SAAGI TÖÖTADA
Kahtluse alla tuleb seada kõigi teooriate islami ja demokraatia võrdluse tõsiseltvõetavus, mis põhinevad üksi nähtuste põhjal järelduste tegemisel. Egiptus võib korraldada vabasid valimisi, kuid kui rahvas ei saa aru selle tegelikust eesmärgist, on valimised võrreldavad etendusega. Siin peitub põhjus, miks ameerikalik demokraatia külvamise mudel ei toimi ka jõuga pealesurutud või kinnimakstud aktsioonide järel, kuna toimib ülalt alla skeemina. Demokraatlike printsiipide rakendamine on tühise tähtsusega, kui seda ei toeta õige arusaamine, millega on tegemist ning milleks on taoline riigisüsteem otsustatud valida.
Niisiis ei ole võimalik adopteerida võimumehhanisme lahusseisvalt väärtustest, mis on vajalikud nende mehhanismide õigeks rakendamiseks. Veelgi enam?
Lääne ja islami ühiskonna vabaduse ja võrdsuse vaatlemisel nähtub, et nende olemus on väga erinev, kuna Lääne ühiskonna tänapäeva demokraatia vabaduse ja võrdsuse normide kujunemine ulatub siiapoole 16. sajandist ning islami ühiskonna vabaduse ja võrdsuse normid jäid oma sisemises arengus seisma 9.-11. sajandil.
Seega kannavad mõlema tsivilisatsiooni vabaduse ja võrdsuse normid raskestivõrreldavaid omadusi, mistõttu islami või Lääne demokraatia vabaduse ja võrdsuse norme saab vaadelda nende enda piirides, kuid kummagi ühiskonna vabaduse ja võrdsuse omavaheline võrdlus viib meid parimal juhul subjektiivsete hinnanguteni, mis jäävad alati vaieldavaks.