Kolmveerand Eesti elanikkonnast on lambad, totrad kaasajooksikud ja tallalakkujad, keda ei huvita ei enda, ega ka kellegi teise saatus. A´ la – näe, sinu naabermaja põleb. Ah, ärme hakkame tuletõrjujat kutsuma, küll kutsub keegi teine.
MIS TAPPIS KASSI?
Taas on ühed valimised möödas. Valimised, millest võttis osa veerand Eesti kodanikest. Jah veerand, sest poliitilise passiivsuse (pohhuismi) trend on üha rohkem maad võtmas.
Igasugune apaatsus on haigus. Samasugune nagu AIDS, tuberkuloos, süüfilis või linnugripp. Kassi ei tapnud mitte uudishimu, vaid laiskus. Kõuts ootas, et piim suhu voolaks või et hiir kõhtu jookseks. Aga kumbagi ei juhtunud ning vana roju kärvas nälga. Mugav on mõelda, et valima ei maksa minna, kuna kõik otsustatakse niikuinii tagaselja. Igasugust sisemist arutelu ennetades on tore öelda – ähh, mis see minu hääl ikka loeb või muudab. Ja mis siis kui kõik hakkavad nii mõtlema? Valimised on üks väheseid võimalusi rahval poliitikas osaleda. Eesti geeniused sellest kahjuks aru ei saa. Ega poliitika ei jää sellepärast tegemata kui tavakodanikke osalusprotsent kõigil olulistel hääletustel on null või üks. Esile tõusevad parteid, kelle ridades kõige rohkem liikmeid. Tänases Eesti vabariigis on selleks loomulikult torujüride, ?veitserite, valvurite ja ketikoerte partei, mille koondnimetus on Keskerakond. Viimased, st europarlamendi valimised lõppesid küll üsna talutavalt, tegelikult isegi väga hästi, ent kummitama jääb arvsõna “veerandik”. Mida kuradit on seitsmekümne viiel protsendil kodanikest ühel päeval aastas nii tähtsat teha, et saa võtta pooleks tunniks aega vabaks? Ilmselt kuraditki. Lihtsalt, kõrvade vahel valitseb stagnatsioon.
IDIOOTSED PÕHJUSED
“Jajah”, ütlesid targad mehed – “rahval on puudu euroteabest”, “enamik erakondi rõhus negatiivsusele ning inimesed ei osanud seisukohta võtta”. “Jajah, valimisjaoskonda viis kruusatee ning ilm oli ka na` kole”. Totakaid põhjendusi millegi tegemata jätmiseks leiab alati. Ning ilusate sõnadega koledat asja maskeerida oskab samuti igaüks. Vaadakem nüüd tõele näkku ning tunnistagem: kolmveerand elanikkonnast ei käinud valimas sulaselge laiskuse tõttu. Ei viitsita oma ahtrit kolme sammu jagu liigutada, ei suudeta jõudu mobiliseerida ühe näruse ristikese tegemiseks. Ei viitsita mõelda. Palju lihtsam on elada poolemeetrise silmaringi sees ja mängida tähtsat käkki.
UUS EESTI VABARIIGI PASS
Poliitilise passiivsusega on samuti kui keskkonnareostusega. Inimene mõtleb: “see, et ma viskan oma suitsukoni maha, ei muuda enam midagi”. Aga – pärast tuhandet niiviisi arutlevat inimest on endine park või lagendik muutunud tuhatoosiks. Ning siis on süüdi juba kõntsane loodus või teised inimesed, et maha ei saa istuda.
Ükskõiksus ja ignorantsus säärasel määral panevad mõtlema mõiste “kodanik” üle. Nähtub, et kodanik on see 75%, kes ei vali (enamus ju), vaid käib igal aastal regulaarselt Õllesummeril ja Maiet Valdurit vaatamas, kes oskab oma nime kirjutada või kes omab mingit kinnisvara. Parem juba kohe siis sinine pass ära kaotada ja asendada see kontserdi piletiga. Kontserdipileti jaoks ei ole vaja miskit pilti teha, ega migratsiooniametis passida. Kontserdipilet ei sunni valima Maie ja Valduri euroseisukohtade vahel. Kontserdipilet ei kohusta mitte millekski. Maiet ja Valdurit see ei koti, kas nad meeldivad sulle või mitte, nende valimine oleks oma hääle prügikasti viskamine. Pealegi tekiks poliitikas hulga vabam ja tervem õhkkond, kui ka ülejäänud veerand sinist värvi passi omanikke läheks hääletamise asemel kontserdile.
Laiskus tähendab üldjuhul ka lihtsat lollust. Jaburad ei tohi aga vabalt ringi jalutada, nad ohustavad kaasreisijaid e. siis intelligentsemat veerandikku. Ning edasi võib juhtuda, et kakskümmend viis protsenti elanikkonnast saab aru, et kaugel pole enam aeg, mil vähemus ühineb enamusega (parafraas Teet Kallase hullarisanitar Kustilt), mistõttu järgmistest valimistest ei võta osa isegi veerand veerandikku.
