Mikko Oprana on somm. Koreograaf ja tantsija, noos mees, aga Koko Teatteri üks asutajatest aastast 1997. Punti võttis ta eesti multitalendid Taavet Jannseni ja Päär Pärensoni, kaasmaalasest Cirque Noveau kaastöölise Juho Rahijärvi ja von Krahli selle hooaja residentkunstniku Renzo van Steenbergeni ja nii sündis siia maailma lavastus “Man Machine”, mida oktoobrikuu alguses Kanuti Gildi SAALis ilmarahvale näidati.
Kowalsky oli pärast selle tüki äravaatamist katartilises seisukorras. Õigemini juba selle vaatamise ajal. Nii kuskil esimesest veerandist alates.
Vaieldamatult on see üks võimsamaid teatrisündmusi siin Ida-Euroopa kolkas sel teatrihooajal. Võib-olla isegi mitme viimase hooaja peale.
Fakt, et tehnoloogia on me elus järjest määravama tähtsusega. Aktuaalse Kaamera uudistes on lõik, kuidas ühte uut telefoni öösel müüma hakati, näiteks.
Tehnoloogia on nii määrav, nii meie igapäevasesse ellu sisse tunginud, et esiteks me kõiki tema avaldumisvorme ei märka, teiseks kipume me just selle läbi ise tehnoloogia sisse ära kaduma. Internet on kogu aeg lahti, telefoni aku tühjaks saamine on tänapäevase stressi jõuline sisend ja nii edasi ja nii edasi.
“Man Machine” võttis selle koha pealt kanna maast lahti. Ja nagu sellistel puhkudel, hea, kujundliku teatri puhul, ikka, toimus tegevus, tegelik elektriimpulsside mõteteks vormumine vaataja peas; vaataja, kelle silmad lavale vaatavad, seal just nagu midagi näevad, midagi, mis isegi väga ja väga lahe on, aga otsest inffi – siirast narratiivset sõnumit – siiski ei anna.
See oli koht, kus duaalsus duaalsuse läbi sündis kuningaks ja ideeks iseeneses. Tähenduses – ma kõnnin näiteks Pariisi tänaval, ma vaatan ilusaid ja kuulsaid maju või sarmikaid inimesi, mu kõrval on mu armsam, samas kui mu aju raalib mingeid kuuendaid kanaleid, näiteks eileõhtust filmi Viasatist hotellikaablis. Või mida iganes.
Oli segane näide? Pidigi. Sellise teatri võlu ja tõsiseltvõetavus just segaduses seisnebki. Meile näidatakse lavalt ülilahedaid, väga cool’e visuaale ja tegevusi, millel narratiiviga harjunud õhtumaalase ajul pole suurt midagi peale hakata. Nii lülitab aju ennast taustare?iimile, puslet vaikselt kokku panema, samas kui esimesele reale, kohe silmade taha, aju ette, astub taju. Sa tajud, sa saad raputet, samas kui aju kuklas vaikselt narratiivi konstrueerib ning kui sellega hätta jääb, siis sõnumit enda jaoks dekodeerima hakkab. Ning sellega on teatritegijad oma eesmärgi saavutanud. Seda nad tahtsidki.
Sa oled raputatud ja valgustatud. Läbi taju ja aju.
Kõvad poisid!