Mihkel Raud võib küll natsipinnust artikli kirjutada, aga igal mõistusega olendil tekib rahvusraamatukogus käies küsimus: mis see raibe seal üle tee vedeleb? Okupatsioonimuuseum on samas, miks seda tiblade sitanikerdist ära ei koristata? Mille poolest ta Staalinist või Kingissepast parem on? Kuradi mõrtsukas. Seda Mihkel ei tea, sest eurotolgustele pole tiblad muud paha teind, kui pärast sõda natukene vägistand. Kõik. Ja raha neilt ka välja peksta ei õnnestu.
RIIGIS EI SAA OLLA MITUT JUHTI
Kahju, mida vene okupandi eesti rahvale ja kultuurile keerasid, on märkimisväärselt suurem kui saksa lojuste oma. See on fakt. Kümned tuhanded tapetud, sajad tuhanded laiali pekstud, kultuur asendatud punaste plagudega, üldine mandumine. Mihkel Rauale aga meeldib pisiasjade kallal iriseda. Kindlasti raiusid meile omal ajal sitta ka poolakad, taanlased, rootslased ja semgalid. Raamatupoodides on aga rootsi keelest tõlgitud teosed tavalised. Rääkimata Tartust, kus on püsti hirmuvalitseja Kustav Aadolfi ausammas. Aadolf aga peaks ometi Mihkli panema takka üles lööma.
Võtame siis ette ja vaatame, mis oli kirjutatud selle särgile, mis Mihklile tundus Euroopas seninägematu. Kirjas seisis: üks rahvas, üks riik, üks juht. Sisu on vägagi kaasaegne ja asjakohane. Euroopas on küllalt jõude, eriti punaste intellektuaalide hulgas, kes ei pea rahvusi tähtsaks ja teevad kõik, et Euroopa muutuks ühtseks pasamereks, ühest riigist rääkimata. Enesest mõistetavalt ei selles ühtses riigis olla kahte või kolme juhti.
AJALUGU ON ÜMBERHINNANGUTE KUNST
Selge, et kunagi lüüakse Mihklil veel selle Euroopa ühendamise üleskutse vastase agitatsiooni eest näpud sahtli vahele. Mina küll terrorismivastase võitluse ajal nii avalikult Europoli viha enda peale ei tõmbaks. Küll tehakse meilegi varsti sellised salajased vanglad, nagu ameeriklastel on. Köhid midagi ühe riigi ja ühe rahva vastu ja oledki kadunud. Ikka tasa ja targu, ikka nii nagu peab. Kahju Mihklist, täitsa hea saatejuht oli, eks see tulnud sellest, et olid head toimetajad. Tervitan siinkohal Koosoleku toimetust, hoidke ikka Mihkel joone peal ja ärge laske tal vastalist juttu ajada. Omal ka parem.
Eks ta ole tõsi, et teles liigub rohkem raha ja seal on paremad töötajad. Ometi ei usu ma, et sõbrad teletoimetajad keelduksid Mihkli lehelugusid üle vaatamast. Mihkel ehk lihtsalt häbeneb näidata. Aga on vaja, väga on vaja. Kehvad asjad lähevad toimetades sageli natuke paremaks. Isegi ilma kõrvalise abita saab hakkama, kui püüda asjade sisu mõista, mitte ainult võõrast juttu kriitikavabalt järgi korrutada. Vaata, Mihkel, see mida Euroopas räägitakse, see on siis kui ta meile kohale jõuab juba vanaks läinud. Euroopa muutub, eriti aga ajalugu, mis on üks suur ahvikiirusel tehtavate ümberhinnangute kunst.
NATSIKUNST TULEB TAASAVASTADA
Ajaloolisi teemasid käsitledes, eriti kui on tegu lihtsamate kunstiasjadega nagu plakatid ja T-särgid, soovitan aru pidada Linnar Priimääga. Ta kirjutas just sellest, kuidas Euroopas taasavastatakse natsikunsti, kuidas korraldatakse suuri ülevaatenäitusi ja kõigile väga meeldib. Nii on lood, sinna kanti keerab elu ja kunst. Pole mõtet hakata siin kaugel ääremaal vanu trende kümne küünega kinni hoidma. Nii ei jõua kusagile, parem siis juba päris vanad kombed, nagu rehepeks, lõivu toomine, mardi jooksmine ja verivorsti vohmimine. Need on kindlad põhiväärtused, aga kõik see lähiajaloo tõmblemine on vaja ära unustada.
Teise maailmasõja asjus on ainult üks kindel asi, see on holokaust. Holokaust on seadusega paika pandud ja selline ta on – kes vastu vaidleb, läheb kahjuks vangi. Tatisevõitu sentimentalistidele nagu Mihkel meil on, (eriti kui pole aega ega tahtmist asjadesse süveneda ega ühiskondlike protsesside käiku jälgida) soovitan kirjutada holokaustist. See on ala, kus absoluutne tõde on välja selgitatud, uurimine lõpetatud ja tulemused seaduseraamatusse kirjutatud – eksimise võimalust ei ole. Aga kui eksid, siis ainult ühe korra, nagu sapöör.
PROBLEEM ON UUED VÄHEMUSED
Kõigile teistele euroformalistidele, kes vanu ja kulunud käibetõdesid peenrahaks vahetavad, olgu Mihkli juhtum õpetuseks ja hoiatuseks. Märgiks selle kohta, et ka Euroopas hakkavad viiekümnendad läbi saama ja, oh õnnetust, ka kuuekümnendatel pole pikka pidu. Juba räägitakse uutest vähemustest, see tähendab igasugu immigrantidest. Rahvaste sõpruse loosung ei ole enam veenev. Neegrisõber Mihklil on see seda ehk raske kuulata, aga uutes vähemustes nähakse probleemi. Probleemid pole aga üldse head.
Konservatiivid tõstavad pead ja tee või tina, aga Euroopa tippametnike hulgas ei ole kohe üldse araablasi, vietnamlasi ja somaallasi. Mitte et see miski diskrimineerimine oleks, aga see lihtsalt ei sega mitte kedagi, sest nii on hallidest aegadest kombeks. Ja mõnda kommet ikka veel austatakse.
Mille poolest see gooti kirjaga maika provintsipoe aknal on suurem oht ja õudus, kui luikvalge Prüsseli kontor? Vaat seda tahan ma küll teada.
