Tänaseks on Aleksei Tammiste alias Tamma meie korvpallimaailma legend. Arvatavasti suurim legend, kelle kõrvale ulatuvad üksnes niisugused nimed, nagu Ilmar Kullam, Joann Lõssov ja Mart Laga. Võib-olla veel keegi, ent igal juhul on Tamma eriline. Kitsalt korvpallisaavutustelt jääb ta ju paljudele, näiteks olümpiavõitjast Tiit Sokule allagi, aga laiemas mõttes, isiksusena, paistis ta korvpalliplatsist lihtsalt nii palju palju kaugemale, et teda ei saanud mitte märgata.
KAKS JA KAKS SÕNA
Tahtes teda kahe sõnaga iseloomustada, valiksin nendeks teravuse ja enesekindluse. Kui veel kaks lisada, oleksid need andekus ja maksimalism. Kõik need jooned avaldusid ühtmoodi nii mängus kui elus.
Teravus läbilõigetes ja võimatutes söötudes. Teravus sõnades kaasmängijate, vastaste ja kohtunike pihta. See teravus sõnades kindlasti lõikas – kellel hinge, kellel mõistust -, kuid millegipärast arvan, et ka suurimad solvujad mingil hetkel andestasid ja tänaseks on kõik andestatud. Eelkõige seepärast, et selles teravuses oli nii palju vahetut siirust ja tunnistagem, alati ka vähemasti tilgake tõde. Kohati enamgi kui tilgake ja kes sellest aru sai, oskas tema tehtud märkusest õppidagi. Selline teravus meeldis pealtvaatajaile palliplatsi ääres ja kõrvaltvaatajaile elus. Oli neidki, kes püüdsid järele teha, ent enamasti jäi Tamma püüdmatuks.
SISSE KA ELUS
Enesekindlust on ilmselt mitut sorti. Kellel põhineb see autoriteedil, kellel teadmistel, kellel elukogemusel – Tammal oli enesekindlus minu arvates kaasa sündinud. Tema enesekindlus põhines tema enese kindlusel. Ta viskas vajadusel peale võimatutest kohtadest – kõik hoidsid peast kinni – ja tabas. Sel hetkel oli ta võitmatu. Alati ta muidugi ei tabanud, ent vastandina paljudele ei kaotanud ta ka siis enesekindlust.
Mis toimus Tamma sees, ei paistnud välja ja me ei saanudki teada, mismoodi ta ebaõnnestumist üle elas. Tagantjärele tundub, et see suurendas kummalisel moel ta veendumust, et tegelikult oleks lihtsalt sisse pidanud minema. Ja järgmine kord läkski. Sisse sai ta mitte ainult korvpalliväljakul. Ka elus. Sinna, kuhu tahtmist oli, sest see õigus kuulus talle justkui loomuomaselt. Selline enesekindlus pani ka kahtlejad kohmetuma ja arvama, et ju nii peabki.
MAKSIMALISMIST
Ei saa vaikida andekusest. Paljud ju püüdsid harjutada ja Tammat jäljendada, ent seda sujuvust, vaistlikku platsitaju ja eriti oskust riski piiril balansseerida ei ole ilmsesti võimalik harjutada. Võib pingutada ja teha üha paremini, ent siiski mitte kunagi päris nii, nagu tema seda suutis. See ei tähenda, et ta poleks olnud töömees. Pigem vastupidi – tema nõudlikkus enda vastu oli andekusele vaatamata sama kompromissitu nagu teistegi suhtes. Olgugi, et kohati ei tajunud ta ilmsesti seda, et kõigile pole sama palju antud.
Maksimalism tähendas tema puhul alati täispanga peale minekut. “Ei” kaalutlustele ja kompromissidele, “ei” kahtlustele ja laiskusele. “Kuidas ei saa, mis tähendab ei saa” on olnud tema kreedo. Muidugi sattus ta ja satuti temaga koos niimoodi üle piiri. Jällegi nii platsil kui elus. Tema jaoks tundus see kuidagi loomulik, talle andestati. Teistele, kel endal tehtu pärast kahjugi, aga mitte alati. See ei tundunud ühtpidi õiglane, aga teistpidi oli loomulik.
ISIKSUSEST
Tamma ehedat ja terviklikku isiksust, kes kehtestas end just niisugusena nagu ta oli – heas ja halvas, parematel ja halvematel päevadel -, armastati ja imetleti, kadestati ja mõnikord ehk põlatigi, ometi ei jäänud keegi ükskõikseks. Niisuguseid isiksusi on hädasti vaja nii korvpalliplatsile kui väljaspoole – nad loovad maailma värve ja sündmusi, osundavad meie nõrkustele ja piiratusele. Teevad elu rikkamaks.