Kunagi, mäletab Kaabel, et kirjutas vihaselt Kalevipoja kuju Tallinna lahte paigutamise vastu. See Tauno Kangro värk, teate küll. Ei mäleta, mis tal siis hakkas.
LÕÕMAMA LÖÖB HINGETULI
Põhjuseid on sellistel puhkudel mitmeid, aga tundub, et ju oli taas raha vähe ja aineline olukord sappi eritav. Muidugi, kõrvalise tähtsusega polnud ka asjaolu, et – nagu enamik eestlasi – polnud ma viitsinud rahvuseepost läbi lugeda. Ning eks see ole ju teada – mida rumalam inimene kipub olema, seda sõnavõtlikum ta on.
Nüüd on seegi kitsaskoht kõrvaldatud ning Kaablil Kalevipoeg läbi vaadatud (vähemasti pildid). Ja seisukoht kuju suhtes kardinaalselt muutunud. Olgu ta siis uuel kujul ära toodud – Kalevipoeg tuleb lahte panna ning kohe! Lõõmama löönud hingetulle lisas õli Urmas Oti Kangro-saate vaatamine ning jobudest kunstnikekarja Kalevipoja-vaenulik vigin.
ÜMBERKIRJUTATUD KALEVIPOEG
Kangro kuju häda – esmasel visuaalsel vaatlusel – seisneb selles, et see puuslik sarnaneb tasapisi välja sureva inimsoo vormiga ehk mehega. Mida ei saa kuidagi öelda tema ning tema tegemiste vastu välja astunud kunstivingerjate kohta.
Või et nemad tahaksid ka Kalevipoega teha! Huvitav, keda siis modelliks võtaksite? Linnar Priimäe või? Ent siis tuleks ka kogu Kalevipoeg ümber jutustada. Saarepiiga asemele võtta näiteks Saarenoormees, Soome sepp ja tema pojad peaksid olema naissoost, et neid saaks nagu kord ja kohus maha lüüa jne.
Selle seltskonna Kalevipoeg virutab Taisse pruune poisikesi näppima ja satub põrgu asemel kohalikku türmi narkootikumidega kaubitsemises süüdistatuna.
VAJA ON VEEL POEGASID
Ent põrgu selline nuudlipuder! Kangro on mees, kel seisab ning tema kuju seisab. Esimese eesti asjana sakslust ja venelust meenutavate süngete vigurite seas, mis tänini Eesti sisse- ja väljapääsu mehitavad.
Veel enam, arvan, et rahvuseeposest pärinevaid skulptuurstseene tuleks paigutada mujalegi eesti maale ja merre. Stseeni, kus Kalevipoeg sepapoegasid notib, näiteks otse kuhugi Soome piiri lähedusse. Peninukkide materdamine sobiks vene rajale, see, kus siil serviti lööma õpetab, aga Toompeale, et meie lapiti lahmivad poliitikud võiksid ?nitti võtta. Lahes seisev Kalevipoeg võiks aeg-ajalt kaldal jalutajate rõõmuks neile midagi hüüda.
Näiteks “kas me sellist Eestit tahtsimegi!” vmt. Kaldalviibijad omakorda hüüaksid midagi lõbusalt vägimehele vastu. Nõnda tekiks vete kohal unikaalne kahekõne tänapäeva ja ennemineviku vahel.
RAHVUSLIKUD RINGMÄNGUD
Talvel, kui laht jäätub, saab Kalevipoja ümber rajada kena liuvälja ning mängida uiskudel igasugu rahvuslikke ja euroopalikke ringmänge. Ning Kalevipoeg isegi võiks samal ajal oma alusel rõõmsasti tiirelda, issand jumal, miks ka mitte.
Nüüd võib mõni arvata, et Kaabel viskab eesti asja ülesajamise üle nalja. Ent võin vanduda, et maailmas on kaks asja, mille üle ma kunagi ei naera. Esimene neist on “Kalevipoeg”. Ja teine – “Kolm karu”.