*
Nägin sind viimati 1996. aastal Pori Jazzi festivalil. Sadas jõledalt, aga kontsert oli vinge. Kas mängid ikka veel Poogie Belliga – see on ju tõeline äss? Sellest laivist mäletan just sind ja Poogiet – polegi enne ega pärast seda näinud trummarit, kes mängiks niivõrd isikupäraselt.
Jah, Poogie on tõesti suurepärane trummar. Ta on mänginud minuga ligi 15 aastat. “Tutu Revisitedi” kontserttuuril on minuga uus trummar Louis Cato.
*
Andsid mulle Pori Jazzi backstage’is autogrammiga albumi. Kas tead, mis album see oli?
Kustkohast? Mis plaat see siis oli?
See oli Miles Davise “Tutu” aastast 1986.
Oo, see on hea plaat!
*
Kuidas selle plaadi idee tekkis ja kuidas Milesiga seda salvestama hakkasite?
Aastal 1985 lahkus Miles plaadi firma Columbia Records alt ning läks Warner Brosi üle. Helistasin Tommy LiPumale, kes oli toona Warner Brosi asepresident ning uurisin, kas Miles otsib uusi lugusid. Tommy rääkis, et Miles otsib uut muusikat ning midagi nüüdisaegsemat. Ta saatis mulle George Duke’i loo, mis Milesile meeldis. See meeldis mulle ka väga ning inspireeris mind Milesile uut kraami kirjutama. Ma olin tema bändis kaks aastat 1980-ndate alguses, seega tundsime Milesiga teineteist. Kirjutasin kolm lugu, mängisin sisse enamiku instrumentidest. Kuna lõpptulemus oli kõigile osapooltele meeltmööda, kirjutasin veel lugusid. See oli fantastiline kogemus.
Mäletan Pori Jazzi festivalilt, et olin tõeliselt üllatunud, kui tulid peale kontserti backstage’i ja harjutasid heliredeleid oma basskitarril.
Mängin ikka ka klarnetit ja klahvkasid, olenevalt tujust.
*
OK, aga räägime ka projektist “Tutu Revisited” – kuidas see alguse sai?
Pariisi Muusika Muuseumis oli näitus Miles Davise elust. See oli tõeliselt kaunis, koostatud Vincent Bessi?re’i poolt, kes helistas ja kutsus mind esitama “Tutu” plaadi musa täies pikkuses – näituse viimasel päeval. Panin kokku koosluse noortest andekatest muusikutest. Küsisime kontserdi promootoritelt, kas neil võiks olla ka huvi “Tutu Revisitedi” vastu ning tagasiside oli üüratu. Alustame nüüd teist kontserttuuri selle sama kavaga.
*
Kas Sul oli ka kõhklusi tribuut-projekti tegemise osas? Teie teate kindlasti paremini kui keegi teine, et Miles polnud seda sorti mees, kes vaataks tagasi.
Mul oli tohutult kahtlusi, teades, et retrospektiiv ei ole Milesi asi. Ma leidsin siiski, et Milesile on see minupoolseks austusavalduseks. Otsustasin kasutada noori, maailmale veel tundmatuid, kuid ääretult andekaid muusikuid ning tutvustada neid maailmale. Milesile meeldis seda samuti teha ja arvan, et idee teha sihukene “Tutu Revisited” oleks ka Milesile meeldinud.
*
Nojah, bändi line-up on minu jaoks üsnagi tundmatu. Kas saaksid muusikuid tutvustada ja rääkida, kuidas nendega kohtusid ja just nendega koos musitseerima hakkasid?
Leidsin saksofonimängija Alex Hani Berklee Muusika Kolled?ist. Olin seal andmas 7-päevast seminari ning kuulsin Alexit mängimas ja see oli tõeliselt võimas. Oleme nüüdseks juba paar aastat koos mänginud – ta on suurepärane muusik ja fantastiline inimene.
Louis Cato on trummar, keda soovitas mulle tegelikult Alex. Sean Jones on trompetimängija, kes mängib tõelise kirega – püüdmata lihtsalt Milesi järele teha. Sean annab oma kauni ja isikupärase panuse Milesi muusikale. Federico Gonzales Pe?at näeme klahvpillidel, tema mängis aastaid koos hip-hop/r’n’b artisti Meshell Ndegeocelloga – nad tegid koos suurepärast muusikat. Federico annab muusikale täitsa teist laadi sügavust ja tekstuuri.
*
Kas “Tutu Revisited” on ainult laivprojekt või on oodata ka samanimelist albumit?
Peagi anname välja CD ja ka DVD.
*
Räägid ehk ka mõne loo Miles Davisest …
Peale esimest proovi, mis toimus Milesi kodus, tegi Miles oma kuulsat Gumbo suppi. Ta rääkis minuga juttu ja kallas sinna samal ajal tulist tabasco kastet … Ta kallas seda PALJU. Ma olin üsna murelik, sest kõik teised olid lahkunud ja ainult mina pidin seda suppi sööma ja ma ei saanud talle “ei” öelda. Olin pärast seda kolm päeva haige.
Aga praegu olen terve … Kohtume peagi Tallinnas!