Kohe-kohe, 2004|. aasta maikuus avab viirpuu õied ning siis saabub Tallinna reidile valge laev ja toimetab eesti rahva lõpuks paradiisi. Kõik toimub justkui piibli õpetuses – see, ehk meie muidugi, kes palju on kannatanud, saab lõpuks väärilise tasu. Igavese rõõmu saabudes ei taha keegi muidugi enam kannatusi ehk minevikku meenutada, pealegi pole senise ajaloo ukse meie taga lõplikult sulgedes sealt ka enam midagi õppida.
PROHVET MALTSVETI VAIMUS
Umbes midagi taolist on euroliidu fanaatilised pooldajad meile õpetanud. Ning kui ometi jultunult ajalukku piiluda, on seesuguseid lootusi meis varemgi äratatud. Sest mis oli siis vennastekoguduse liikumine, mis too sama valge laeva mees prohvet Maltsvet, mis pärastsõjaaegsed lääne pühad lubadused, mis püha eelmine ja veelgi püham nüüdne iseseisvus? Kommunistlikust ajaloolõpu ilmutusest kõnelemata.
Aga kes ei tahaks siis loota, et lõpuks ometi hästi läheb. Lasnamäe kuulsa valge laeva ootajad jätsid teatavasti oma kodud ja toimetused sinnapaika ja kobisid Lasnamäele linnarahva naeruks seda otsustavat tulekut ootama. Umbes sedasama oleme meie nüüd nii mõneski mõttes teinud Euroopa Liidu ootel, ainult et lasnamäelaste traagiline naljanumber kestis lühikest aega, võib-olla nädalapaari võrra, nüüdne püha ettevalmistus on juba kestnud kümmekond aastat. Seekordse valge laeva ootamine religioosse aktina on olnud igas mõttes mastaapsem ettevõtmine, juba prohveteid on ühe Maltsveti asemel olnud terve hulk, nii et igavese valguse saabudes annab vaielda, kes neist on olnud jumalale kõige lähedasem.
SEGASTE LOOD
Aino Kallase novellis jõuab peategelane arusaamisele, et valget laeva polegi olemas. Praegu ei julge seda Euroopa Liidu kohta kinnitada täie veendumusega ka selle püha paaritumise veendunuimgi vastane ehk vägevalt leviv usk on justkui mingi uimastav gaas, mis mõnel pühib peast viimsegi mõistuseidu, teisel tekitab ainult kerget pööritust. Midagi teeb ikka.
Muidugi, seekord ei oota meie üksi oma pisikeses pundis, vaid koos meiega on mitu üsnagi kopsakat rahvast poolakatega eesotsas. Ehk nagu öeldakse – seltsis (veelgi)segasem. Ja segased näikse nii Euroliidu lugu kui ka sellesse uskujad olevat tõepoolest. Aga just segastesse lugudesse on usk kõige kergem tekkima.
POSTSOVETLIKU SELTSKONNA LIITUMINE
Euroopa Liit – see on suures osas tonnide kaupa määritud paberit, mida läbi lugema pole võimeline ilmselt ükski surelik. Meenub kunagi nähtud itaalia film “Töölisklass tõuseb paradiisi”. Seal küsitakse kujuteldava müüri mahalõhkumisega ametis olevalt fanaatiliselt tööliselt: “Aga mis on müüri taga?” Ning tõsiusklik mees satub korrapealt segadusse. “Ma ei näe midagi,” kogeleb ta, “seal on?ainult udu.” Muidugi võib öelda, et mismoodi saigi ta teisiti vastata, ilmselt polnud ta läbi lugenud näiteks marksismi klassikute teosed. Aga küllap ei oska kätt südamele pannes põhimõtteliselt teisiti vastata ka rõhuv enamik septembrikuus liitu astumise poolt eesti hääletajad.
Ning võin vanduda – vähegi pikemas perspektiivis ei oska ega söandagi Euroliidu tulevikku ennustada ka enamik “asjatundjaist”, neist salasõnu pomisevatest ?amaanidest, kelle tähendamissõnadest Euroliidu asjus meie ajakirjandus juba kümme aastat on kirju olnud.
Allakirjutanu julgeb siiski lähitulevikku ennus tada – Euroliidu karmimaks katsumuseks saab just meie suurelt osalt postsovetliku seltskonna liitumine tolle ühendusega. Ning edasise suhtes – palugem jumalat. Seda vana, head.
