Oleme eurojuraga nii ära harjunud, et ei oska nüüd, kui see vähemalt ehk ajutiselt vaikinud on, enam muud jura ajadagi. Ajada aga tuleb. Õnneks istusin, mokk töllakil, teleka ees ja vahtisin meie armsa Urmas Oti Häpi Auerit. Ning seda tehes kogunesid halva harjumuse kohaselt igasugused mõtted. Kõigepealt – et kogu meie armas eesti rahvas oleks justkui ritta seatud vastavalt hinnale ehk sellele, kui palju keegi on suutnud iseseisvust tulusalt ehk praktiliselt ära kasutades raha kokku ajada. Oti esimene külaline Tönis Palts on mees selle rivi eesotsast. Loomulikult määravad sellised mehed ära ka meie sihid ja seaded, sest kel muul seda nutti siis ikka on, kui mitte sel, kes on osanud nii palju seda va nodi kokku kuhjata. Pole siis ime, et Paltski on oma raske rahakotiga hüpelnud n-ö ühiskondliku töö korras ühelt juhtivalt postilt teisele linnapeast ministrini välja. Iga kord on mehe jalgealune miskipärast kippunud tuliseks minema, nii et aina on tulnud ajutiselt kõrvale astuda. Jahutuseks. Aga ka Oti intervjuus väljendas Tönis kanget tahet edasi hüpelda.
HÜPPAB KOTIGA
See selleks. Hüpelgu peale, kui muidu ei saa, ning kes teda suudakski takistada. Rabab oma raske kotiga sinna ja rabab tänna ning mehi langeb kui loogu, maksuameti peadirektoritest rääkimata. Ent muidki mõtteid tekkis Paltsi mönusat öötamist kuulates. Näiteks kasvõi mõte, mida väljendas lugupeetud maestro Eri Klas ühes raadiosaates – miks me ei tea, kuidas meie rikkad rikkaks on saanud ja saavad (siis oli Klas vist ainus miljonär, kes oli valmis rääkima, kust ja kuidas ta oma sissetuleku hangib). Kui näiteks Rootsis on see kõigile teada ja miks peakski aus mees oma sissetulekuallikaid varjama. Meie rikkad (ja poliitikud) aga varjavad ja seetõttu on intervjuudki nendega otsekui kõnelused rästikuga. Silmad põlevad peas ülimast valvelolekust, pea tõmmatakse kord taha, siis jälle susinal ettepoole. Et aga jumala eest tõed päevavalgele ei hakkaks tulema. Ning harjunud on selliste meestega ka tele- ja muud mehed, käituvad otsekui maotaltsutajad, aga vähemalt mina pole näinud, et neist taltsutamiskatseist kunagi asja oleks saanud. Ega saanud seegi kord. Palts jäi salapäraseks nagu haruldane reptiil. Isegi ta lapsesaamise lugu mõjus kuidagi ebausutavalt, jäi mulje, et kurat teab, kuidas sellegagi asi tõeliselt on! Mehe harjumus kogu aeg valvel olla on nii suur, et ta ei saanud sellest lihtsast ja loomulikust asjastki normaalselt rääkida! Muidu aga on Palts intellektilt keskmine külaonu. Ehk tüüpiline Eesti minister. Nagu mõisad, nagu lepiksonidki.
MEES RAHARATASTE VAHELT
Saate teise poole külaline Urmas Kaju esines samas võtmes, tema eripära seisnes selles, et ta oli rikas, nüüd aga enam pole. Mees nägi välja nagu nii füüsiliselt kui vaimselt hoolikalt haamerdatud lihatükk, mille järgmiseks astmeks on kotlet. Ning tolle vaesumise segased asjaolud ehk kurikuulus kümne miljoni dollari afäär annab mehele kõige järele otsustades valvsuseks põhjust enam kui küllaga. Teatavasti oli tolle jamaga tihedasti seotud ka üks Eesti praeguseid juhtivamaid ja perspektiivikamaid poliitikuid Siim Kallas. Siit kohe küsimus – miks on ühe mehe käsi kullas ja teise oma mullas? Miks Kaju uurimise ajal koguni hullumajja sattus? Ning miks ta lahkudes ütles, et kui ta edasi räägiks, ei pruugiks ta enam elusast peast koju jõudagi? Ja miks see lihtne vargus- ja pettuslugu tänini nii sogane on, nagu üks lugu vähegi olla võib?
