Aleksei Balabanov on üks kõige tuntumaid re?issööre kaasaegses vene kinos. Ta sai kuulsaks filmidega “Vend” ja Vend-2″. Mõlema pildi paatos on järgmine: lihtne vene noormees, kelle taga seisab “tõde”, tapab kõigepealt kõik oma pahatahtjad Venemaal, siis aga sõidab Ameerikasse ja teeb seal vagaseks mõnisada liigset tühitallajat. Veremeri, mahalastud Ameerika, raseeritud prostituut, professionaalne killer-ebaõnnestuja ja edukas algajast killer – peategelastena said nood armastatuks tohutu vaatajatemassi seas. “Venelased omi ei hülga!”, räägib prostituudile vasakule ja paremale tulistav Vend; see fraas läks rahva hulka ja seda tsiteeritakse pidevalt põhjusega ja põhjuseta kõige erinevamate inimeste poolt. Ning teine fraas, mille toob kuuldavale prostituut lennukis, mis lendab Ameerikast Vennemaale, pöördudes stjuuardi poole: -“Vala meile!” -“Enne lendutõusu pole lubatud,” vastab uje stjuuard. -“Vala! Koju lendame!” käsib tüdruk ja stjuuard täidab õnnelikult naeratades käsu.
KUIDAS NAER, NÕNDA EDU
Aleksei Balabanov, kes ükskõikselt vaatab “kadedate” intelligentide katsetele hajutada tema toore patriotismi aupaistet, lõi uue filmi, mis ei tõota sugugi väiksemat edu. “Pimesikumängus” esinevad kõik vene kino tähed eesotas Nikita Mihhalkoviga, isegi tühistes episoodides mängivad kuulsused. Ning kõik nad tegelevad kahe tunni vältel eranditult ühe asjaga: piinavad, tulistavad, lõikavad, tapavad ja põletavad üksteist. Re?issöör kinnitab, et kõige selle kohal seisab suur satiir. Ta justkui hajutaks oreooli “Venna” ja “Vend-2” kangelaste kohal. Varem, tähendab, kujutas ta bandiiti, nüüd aga näitab, et kõik bandiidid on lurjused, lollpead ning mass pöörab neist ära. Kõik tuleb välja justkui nõnda, nagu Tarantinol filmis “Kill Bill”. Tarantino portree on koguni filmi vinjetis.
Groteskne ja mänguline veremeri kutsub Tarantinol esile naeru, Balabanovi veremeri aga mõjub eemaletõukavalt, sest kuidas ka re?issöör ei püüaks pöörata filmisündmusi groteskiks, tuleb tal kõik välja reaalsete sündmuste kroonikana.
Filmis hakkavad inimesed halastamatult üksteist piinama ja tapma. Hakkavad vähkrema kuul kõhus, kruvikeerajaga rinnus. Hakkavad mängima vene ruletti. Balabanovi arvates on see kõik grotesk ja hüperbool. Kuid vaataja ei näe ei karikatuuri, ei sar?i, ei pilget, vaid lihtsalt nürimeelseid “vendi”, kes on saanud ülesande konkurentidega arveid õiendada.
Nikita Mihhalkov on punase paruka ja nürimeelse muigega, Sergei Makovetski tumeda paruka ja debiilse naeratusega, Dmitri Pevtsov hiigelsuurte prillide ning degenerandi ilmega. Muidugi, igaüks tunneb lõbu, nagu oskab, kellele miski meeldib. Kuidas naer, nõnda ka edu.
BRE?NEV JA INGLISE KUNINGANNA
Kuid kõige suurem edu on endiselt filmidel, mis räägivad mineviku poliitilistest liidritest. Ei jõutud veel lõpuni näidata pikka seriaali Bre?nevist, kui Tigran Keosjan asus uue filmi kallale NLKP KK peasekretärist. Sü?ee on joovastav: väsinud riigiasjadest, põgeneb Leonid Iljit? Bre?nev Moldaaviasse, kus juhuslikult sõlmib tutvuse? Inglise kuninganna Elisabeth Teisega. Eakate valitsejate vahel tekib tugev tunne, mis lõpeb pulmadega!
Kuid on tunda, et vene kino vajab värsket verd, midagi seniolematut. Ning objekt ongi leitud: kõik massiteabevahendid tiirlevad 11-aastase moskvalanna Valja loo ümber, kes armus noorde usbekki, hakkas temaga vanaema mahitusel elama (vanemaid tüdrukul ei ole) ja nüüd kavatseb lapse sünnitada. Valjat näidatakse televisioonis, temast kirjutatakse lehtedes, tema, rasedaga, korraldati Esimesel kanalil grandioossne ?õu otseeetris, kus üks kõige populaarsemaid telejuhte Andrei Malahhov, viies mikrofoni tüdruku juurde, küsis intiimsel sosinal: “Kuidas esimene kord ka oli? Jube?”. “Polnud midagi,” vastas tüdruk, “ei olnud jube. Ma vaatasin televiisorist pornot ja jõin veidi, nii et ise tahtsin, pidin oma sõbra koguni ümber rääkima!”
Kõike seda kuulsid riigiduuma saadikud, pedagoogid, psühholoogid, kunstnikud, kirjanikud ning arutasid sügavmõttelisel ilmel, kas tasub tüdrukut naita noore armsamaga või tuleks Habibulla pista alaealisega suhte eest türmi. Möödaminnes selgus, et 10-aastasena vägistati tüdruk rühmaviisiliselt, pärast mida võinuks ta sattuda suvalistesse kätesse, kuid ei sattunud, leidis endale hoopis püsipartneri, nii et – nagu tuli välja sõu loogikast – on isegi hea, et Habibulla ta üles korjas? Valja õpib neljandas klassis, ning tema pedagoogid arutasid suure enesekindlusega selle üle, kuidas on tarvis õigesti kasvatada tänast noorust. Tele?õu jaoks pandi Valja, kes elab joomise ja vaesuse keskel, kenasti riidesse, ehiti pärlitega ja kontsaga kingadega.
Võib ainult aimata, mis oleks juhtunud Nabokoviga, kui talle oleks näidatud seda saadet ning ta oleks näinud, milliseid reaalseid küünilisi vorme võib võtta tema kunstiline unistusvõime.
VENE IMPEERIUMI KROON
Peterburis avati näitus erinevatest nõudest, millesse võib valada viina. Loomulikult pole muuseumieksponaadid mõeldud joodikutele, vaid esteetidele ja asjatundjaile. Nii pöörab endale tähelepanu duellipüstol, mis on valmistatud klaasist ning kullatud. Sellesse mahub liiter viina. Duell käib nõnda: vastased tulevad ja kumbki joob oma püstolist, kuni surnuna maha ei kuku.
Edasi: Vene impeeriumi kroon, mis mahutab 3 liitrit. Et seda avada, on vajalik keerata kahepealise kotka mõlemat pead. Malelaud klaasist viguritega: valged on täidetud viinaga, mustad – konjakiga.
Ja lõpuks: Peeter Esimese marmorbüst, viinaga täidetud. Mahutavus – 7,5 liitrit. Kunst ja joomine – lahutamatu “magus” paarike.