SEGADUSTE KÜMNEND SAJAND TAGASI: Sajand tagasi polnud aeg anarhistlik ja ettearvamatu vaid Eestis, vaid enam-vähem kogu maailmas. Juku-Kalle Raid kirjeldab 1924. aasta bolševike relvastatud mässu Tallinnas, mille juurest ei puudunud omad halva komöödiaga kaasaskäivad detailid. Nõukogude Venemaa oli otsustanud iga hinna eest Eesti endaga liita – mis siis, et maailmarevolutsioon oli selleks korraks läbi kukkunud. Võitlust saadeti organiseerima tšekaa sünni juures olulist rolli mänginud saarlane Viktor Kingissepp. Kingissepp püüti 1922 kinni ja lasti maha. Aga veel enne seda lõi talle tema enda sõnade järgi “pikne pükstesse”.
99 aastat tagasi, 1. detsembril 1924, toimus Tallinnas bolševike relvastatud mäss, millega taheti kukutada Eesti Vabariik ja tulla võimule, misjärel oleks Eesti liidetud tõenäoliselt Nõukogude Liiduga. Kogu seda avantüüri oli ette valmistatud juba aastaid. Ja asja tegelik alustaja ning ideoloog oli Viktor Kingissepp – elukutseline Saaremaalt pärit revolutsionäär, kes koos Dzeržinskiga tšekaa asutas ja seal juhtivatel kohtadel toimetas.
Kuidas siseminister esikommunisti varjas
Kingissepa püüdis Eesti Kaitsepolitsei 1922. aasta maikuus kinni ning ta lasti Ülemiste järve kaldal ka enam-vähem kohe maha. Siiski õnnestus tal enne seda politsei eest putku panna – pea neli aastat järjest, tüüp valdas konspiratiivsust professionaalselt ning õpetas seda ka siinsetele punastele.
Nii näiteks suutis ta ennast 1919. aastal varjata koguni siseminister Aleksander Oinase juures. Väärib märkimist, et Kingissepp oli samal ajal tagaotsitav ning politsei teatavasti allub siseministeeriumile. Teisisõnu – siseminister Oinas justkui otsis Kingisseppa, aga samal ajal ka varjas teda enda eest. Täielik skisofreenia. Oinase salajased eraviisilised rahuläbirääkimised Viktor Kingissepaga põhjustasid suure skandaali, nn oinaadi.
Ja ilmselt tehti sellega suur viga, et teda ei karistatud põrandaaluste kommunistide juhiga semmimise eest. Muuseas, üsna tüüpiliselt arreteeriti Oinas Nõukogude okupatsiooni tulekul NKVD poolt ja mõisteti surma. Suri ta Nõukogude vangilaagris 3. märtsil 1942 juba enne surmaotsuse täideviimist.
Eestis oli enne 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset punaseid paraku jalaga segada, nii elasid ka Kingissepp ja tema kaaskommarid mööda Tallinna konspiratiivkortereid laiali, olles pidevas liikumises. Ühes korteris võis reeglite järgi viibida kuni 24 tundi, et vähendada vahelejäämise võimalusi.
Tegelikult läks Eesti Vabariigil väga napilt: 1. detsember ei olnud mingi morsipidu, kui Tallinnas oleks võim saadud, palutuks “vennalikku abi” Nõukogude Venemaalt, sealsed väed olid valmis Eestisse marssima.
Pikne lööb pükstesse
Nüüd aga Kingissepa pükstest, sest selle morni aja raames tuleb meenutada ka lõbusamaid lugusid, mida alljärgnev kahtlemata esindab.
Üks kommunistide konspiratiivkorteri pidajaid ja perenaisi oli toona üsna noor neiu Juuli Maasikas, kes varjas koos oma emaga Kingisseppa ja tema seltsimehi. Maasika mälestused lindistati 1963. aastal ning need asuvad tänaseni ERR-i arhiivis.
Juuli Maasikas kirjeldab kujukalt, kuidas sama hoovi peal elasid ka kaitsepolitsei agendid, mille üle Kingissepp – sellest teada saades – väga rõõmsaks muutus. “Kingissepp puhkes naerma ning ütles, et on see vast nali, sest siit ei otsita meid nüüd enam kindlasti mitte, kuna otsijad elavad ise siinsamas,” meenutab Maasikas.
Maasikas rõhutab ka, et Kingissepp olnud küll terava keelega, aga “väga tagasihoidlik mees”, kes “ennast teistest ülemaks ei pidanud” – üsna tavaline kommunistide korratav mantra. Meenutagem kasvõi rohelise lambi valgel nälgivat Leninit, kes punaste legendide kohaselt oma suhkruratsiooni ja kala lastele saatis, aga ise mõru teed rüüpas ning kuivikut peale järas.
Juuli Maasikas kirjeldab Kingissepa hõredaid ja kärisema kippuvaid pükse ning pajatab, et kui kaaskommarid otsustasid Viktorile uued püksid osta, olla Kingissepp keeldunud ja öelnud, et “need käivad veel küll” ja “uued püksid ostab ta siis, kui Toompeal taas punalipp lehvib”.
Ja Juuli Maasikas jätkab: “Kord tuli Viktor külla ja küsis, kas ema on kodus. Ja ütles, et talle lõi pikne püksi – nii et püksid läksid puruks. Ja veel sellise koha pealt, et ta ei saa enam mantlit seljast ära võtta.”
Nooruke Juuli Maasikas pannud Kingissepa tuppa istuma, võtnud ta püksid, jooksnud linna peale ning lasknud kellelgi rätsepal, “kes oli meie oma ehk kommunist”, püksid ära parandada.
Lõpuks, meenutab Maasikas, ostsid kommunistid Jaan Anvelti eestvedamisel siiski Kingissepale uued püksid.
Ja uute pükstega ta lõpuks 1922. aastal ka kinni võeti ning maha lasti. Kusjuures kätte saadi kaval Viktor lõpuks vaid seepärast, et tema kolleeg, kommunist Johannes Linkhorst, hüüdnimega Malm, läks Tallinnas 1. mai paraadi vaatama, seal püüti ta kinni ning ülekuulamisel andis ta Kingissepa üles.
Nii ei saanudki Kingissepp oma uusi pükse kandes näha, kuidas Toompeal taas punapalakas lehvib.
Muuseas, Kingissepa üles andnud Malm oli üks 1922. aasta maipühade organiseerijaid ning kui teda sel samal üritusel taga aeti, tulistas ta politseinik Johannes Tuchermi, kes mõne päeva pärast suri. Linkohorstile anti Tuchermi tulistamise ja kommunismi levitamise eest 1925. aastal 10 aastat sunnitööd, ent ta vabastati juba järgmisel aastal – vastutasuks, et aitas kohalikud bolševikud, aga eriti Kingissepa, kinni võtta.
Edasi elas Linkhorst Johannes Nõmmiku nime all, kuni punased ta 1940. aastal hukkasid.
Riigipöördekatse detsembris 1924
Detsembrimäss oli muidugi põhjustatud meie võidetud Vabadussõjast ning Tartu rahust – selle tulemiga ei olnud Lenin ja tema kamraadid kuidagi rahul.
Tartu rahu sõlmides uskusid bolševikud, et Eesti kui võimalik majanduslik ning diplomaatiline aken läände on hetkel olulisem kui Eesti vallutamine. Bolševike plaaniks sai kohe, et kui “kodanlik” Eesti on oma ajutise rolli bolševike aknana läände ammendanud, siis ta vallutatakse kas koos maailmarevolutsiooniga (sõjakäiguga vanasse Euroopasse) või ka ilma selleta.
Ajaloolane Valdo Praust meenutab, et kuna suvel 1920 ei tulnud bolševike sõjakäigust vanasse Euroopasse midagi välja (Poola riigi legendaarne taasrajaja Józef Piłsudski lõi Varssavi all bolševike väe lihtsalt puruks), siis tõenäoliselt otsustati võtta Eesti üksinda.
Kui 1923. aastaks tekkis kommunistidel läände juba teisigi majanduslikke “aknaid”, niisiis tehti ka otsus Eesti “ära võtta”.
Eesti kasuks mängisid aga asjaolud, et Venemaal oli käimas võimuvõitlus (bolševike liider Lenin suri 1924. aasta alguses) ja Eesti jõustruktuurid valmistusid mässuks pikalt ja põhjalikult.
Lisaks maha lastud Kingissepale (kes saadeti väga hea organisaatorina vast just siinset mässu ette valmistama) pandi ka suur hulk punameelseid 149 protsessil vangi.
Mässu mahasurumine
Nii realiseerus täna 99 aastat tagasi vaid bolševike mässu hale vari, kus osales paarsada meest pluss veel N. Liidust salaja sisse imbunud 50 võitlejat. Sõjakooli ja telegraafi mässajad kätte ei saanudki ja ka muud objektid oli juba enne keskpäeva tagasi võetud ehk mäss selgelt nurjunud. Punaste poolt loodetud tööliste ja sõjaväelaste kaasajooksmist mässule ei toimunud.
Mässajad tapsid kokku 26 inimest, sealhulgas Balti jaamas olnud teedeminister Karl Karki; mässajaid endid langes lahingutes 13. Kui mäss oli maha surutud, reageerisid Eesti Vabariigi jõustruktuurid mässukatsele ülikarmilt – oli selge, et kaalul oli oma rahvusriigi eksistents, millega mängida ei saa ega tohi. Välikohtute otsusega mõisteti surma 97 mässajat ja kõik need otsused viidi ka täide.
Tegelikult võib 99 aastat tagasi läbikukkunud mässu lugeda meie Vabadussõja sisuliseks lõppvaatuseks – selle järel oli lõplikult selge, et bolševikel siiski ei õnnestu Eestit hõivata ehk meie jääme iseseisva rahvusriigina mõneks ajaks püsima.
Täpsemalt – vähemalt niikauaks püsima, kui suurriikide vaheline olukord või uus sõda kogu maailma taas teiseks pöörab. See juhtus aga alles 1939. aastal, 15 aastat peale läbikukkunud detsembrimässu. Kogu selle aja saime me rahulikult üles ehitada oma rahvusriiki ja arendada oma rahvuskultuuri, tänu millele me elasime üle ka enam kui poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja, et siis taas rahvusriigina tõusta.
Mis Kingissepa laibast sai, ei tea dokumentaalselt enam keegi. Uute pükstega Kingissepp uputati pärast mahalaskmist tõenäoliselt Tallinna lahte, et mitte võimaldada kommunistliku “pühapaiga” tekkimist, mis tema matmispaigast saada võinuks.
Venemaa avaldas toimunu kohta ametlikku protesti ning nõudis koguni Kingissepa laiba väljaandmist, millest Eesti keeldus, kuna Kingissepp oli Eesti kodanik. Kohe pärast Kingissepa hukkamist nimetati Venemaal tema nimeliseks Jamburgi linn.
- lugu
1920-ndad: kuidas riigikogus rusikad käiku lasti
VASTU HAMBAID! Riigikogu stenogrammid võivad 1920. aastatel osutuda üsna lünklikuks. Aga arusaadav – kogu aeg juhtus seal midagi täiesti absurdset. Sestap on kasulik sirvida kunagist ajakirjandust, sest reporterid pidasid sündmustel silma peal ning andsid üsna täpseid ülevaateid. Juku-Kalle Raid uurib, mis põhjustas seni ainsa kakluse 1929. aasta Riigikogus.
- aasta 7. mai Postimees teatab lühidalt: “Eile hommikul pidi Tallinna-Haapsalu rahukogus arutusele tulema Eesti parlamendi skandaalsem vahejuhtumine, kus haridus- ja sotsiaalminister Leopold Johanson sai kogupõllumeeste rühma kuuluwalt “Kaja” peatoimetajalt Artur Tupitsalt riigikogu westibüülis kõrwakiilu, nii et prillid lendasid.”
- aasta eelarvejamad meenutavad 2023. aasta omi
Kohtukulli küüsis istumisele aga eelneb tegu ning kogu jama algas 1929. alguses, mil riigikogu ei suutnud – sarnaselt tänasega – eelarvet vastu võtta. Seda vägagi meeleolukat, aga täiesti kasutut ning teatraalset istungite perioodi kirjeldab 10. veebruari Postimees (ikka 1929), mille sain endale kunagi koba peale soetada kuulutustelehest Soov. Kui otsida, võib vedada.
Võtame siis selle lehe ette ning uurime, mida paganat riigikogus 94 aastat tagasi tehti.
“Meie parlamendi ajaloosse kirjutati sellega lehekülg, mille puudumist tahaksime seal hea meelega näha.”
Toonast punnseisu parlamendis tutvustab Postimees pealkirjaga: “Opositsiooni obstruktsioon, koalitsiooni mobilisatsioon.” Selle all seisab laiend: “Riigikogu pühitses eelarwe-waidluste juubelit, mis puhul öeldi weel wastastiktu “meelitusi””.
Postimees võtab toimunu kokku ning peab seda kõike üsna märkimisväärseks, ehkki 1920-ndate parlamendis plahvatasid emotsioonid pidevalt. “Läbirääkimisi kokku wõttes peab ütlema, et nad olid sõna- ja meeleolurikkamad kui kunagi warem eelarwe puhul peetud läbirääkimised on olnud.” Ei lahmitud mitte ainult sõnadega, kirjutab Postimees, “waid wõeti oma mõtete toetamiseks isegi rusikad appi. Meie parlamendi ajaloosse kirjutati sellega lehekülg, mille puudumist tahaksime seal hea meelega näha.”
Kohe seletatakse lugejale ära ka, mida see “obstruktsioon” õigupoolest tähendab. Praegu teavad seda terminit kõik, aga toona oli riik veel noor ning asjaolud nõudsid valgustamist.
“Eelmistel aastatel on eelarwe waidluste korral olnud kaks poolt. Ühel pool on seisnud koalitsiooni rühmad, kes on eelarwet ainult õige ettewaatlikult arwustanud, kuna nende sõnawõtmised on olnud sihitud peaasjalikult kaitsmise poole. Wastasrinnale on aga alati olnud eelarwe “wastuwõtmatu”. Kõne all olewa eelarwe puhul peetud läbirääkimised omandasid aga kogunisti teise ilme.”
Reportaaž istungilt kui teatriarvustus
Järgneb pikem reportaaž ja see pärineb 8. veebruari õhtust 1929 (avaldatud 10. veebruaril), kui eelarvega oli jageletud umbes kaks nädalat. Võrreldes tänasega niisiis lühidistants noorsoospordis.
Ajakirjanik selgitab: “Eelarmewaidlused wõisid reedel pidada oma kahenädalalist kestwusjuubelit. Sest reedel esines rahaminister oma eelarwekõnega.” Seejärel vajutati piduripedaal põhja, Postimees mainib, et järgneva aja jooksul pole riigikogu saanud tähtsamate seaduseelnõude juurde asuda. “Reedel loodeti eelarwe-waidlustega juba lõpule jõuda, kuid asi ei lähe nõnda.”
Nüüd loetletakse üles põhilised kõned, mis keskenduvad eelarve asemel kõigele muule: kõnedes pajatatakse igasugustest vingetest asjadest nagu “uue külmetismaja ehitamine”, “asunduskapitali seadus” jne. “Reede õhtune koosolek algas komisjonide täiendawa programmiga nagu alati,” antakse lugejale teada. “Aga seekord oli sellelgi oma maik juures, sest sotsialistid wahetasid oma meest koosseisu komisjonis. Bernhard Ellmanni asemele valiti sinna Karl Ast. Nüüd tuleb selles komisjonis arutusele Tupitsa-Johansoni kakluse asi. Ja selleks juhuks on “waja saata sinna kangema sõnaga mees.””
Selgituseks nii palju, et sotsid olid toona valitsuses, mistõttu pälvisid ka vingelt kriitikat.
Riigikogu mammutkõned ükskõik millest
Kui kakelungi uuriva komisjoni koosseis paika saadi, algasid kõned. Toona aga ei olnud erinevalt tänastest kõnedel mingeid limiite, mistõttu sündisid ka täiesti hullumeelsed rekordid. Sama aasta eelarve vastuvõtmiselt pärineb riigikogu kõigi aegade pikima kõne rekord. Põllumeeste Kogude liige Märt Martinson suutis 1929. aasta 15. veebruaril toimunud ööpäeva kestnud istungil pidada kõnet ühtekokku 11 tundi.
Ent alljärgnevalt meenub uuesti tänane päev. Eelarvet käsitleva istungi raames jahutakse pagan teab millest.
Postimees raporteerib: “Saadik Richard Wreeman arwustas eelarwet alguses sealt küljest, et pole osutatud tähelepanu kohtureformile, kuid lõpu poole läks üle muudele asjadele. Rääkis, et Wõrumaal oli ikaldus ja walitsus peaks pidama plaani, kuidas saaks põllumeest aidata.”
Edasi pajatab saadik, et ka 1927. aastal olnud Võrumaal ikaldus ja saatkond käinud riigivanem Jaan Teemanti juures (siinkohal, märgib reporter, karjub keegi saalist “Aga mis ütles seepeale Teemant?” – “Jaan Teemant pole weel üldse wastanud sellele,” väidab kõnepidaja).
Nüüd järgnes Mats Laarmani pooleteisetunnine kõne. Laarman selgitas sealjuures õige pikalt, kuidas sotsialistid kogu aeg “meelt muudawad. See tulewat põhimõtete puudumisest, mis olewat aga wäga kurb.”
Nüüd toob Laarman omakorda pika väljavõtte viie aasta vanusest kõnest, mille pidas sots (ja enne seda kommunist) Aleksander Jõeäär 1924. aasta eelarve puhul.
(Ääremärkusena: muuseas, ka tsiteeritud Jõeäär paistab silma huvitavate tükkidega. 1928. aastal, meie juhtumist aastake varem, seoses kriminaalseadustiku eelnõu vastuvõtmisega, pidas Aleksander Jõeäär surmanuhtluse vastu 4,5-tunnise obstruktsioonikõne.
Sel puhul ütles kohtuminister Tõnis Kalbus: “Teie, härra Jõeäär, olete sotsiaaldemokraat ja tunnistate Karl Marxi. Marx näeb ette diktatuuri, ja ükski diktatuur ei saa ilma surmanuhtluseta läbi. Sellepärast jääb minule arusaamatuks, et kui on kodanlik demokraatia ajajärk, siis on härra Jõeäär surmanuhtluse vastane, aga kui tuleb sotsialistlik diktatuuri ajajärk, siis on vastupidine nähtus.”)
Tagasi 8. veebruarisse 1929
Postimees tsiteerib Laarmani: “Siis olid sotsialistid targad ja imestasid kurjalt tookordse walitsuse eelarwet. Kuidas siis sotsialistid leidsid, et maksukoorem on raske ja seda peaks kergendama. Riik jootwat rahwast piiritusega, mis häwitawat rahwa terwist. Aga nüüd sotsialistlik walitsus joodab rahwast terwelt 259 milj. eest rohkem kui eelmisel aastail. Peab küsima, kas siis praeguse walitsuse piiritus rahtva terwist kosutab?”
Läheb laadaks ning erutunud saadikud hakkavad üksteise peale häält tõstma.
Reportaaž jätkub: “(Wahelehüüd sostitalistide poolt: Tupitsat kosutas wäga!)”
Selle märkuse peale vihastas Laarman ja ütles, et üks sotsialistide ninamees purjus peaga “teinud niisuguseid asju, millest awalikult ei räägita. Ärgu sotsialistid enne rääkigu, kui omal ninaalune puhas.”
Laarman jätkab noomimist, justkui oleks aasta 2023: “Ametnikke lubati wähendada ja riigiaparaati kokku tõmmata, kuid ametnikkude arw on tõusnud 27.685 peale.
(Sots Jõeäär saalist: “Aga armas inimene, mis te räägite!”)
Laarman vastu: “Härra Jõeäär, teie lõpetasite meiega wahekorra ja ma ei taha mitte, et teie ütlete mulle “armas inimene”, waid ma olen teile riigikogu liige Laarman.”
Puuduolevate liikmete otsingud
Venitamine oli õhtuks korraliku hoo sisse saanud.
Ajakirjanik selgitab: “Et kogupõllumehed kawatsewad eelarwe wastuwõtmist wiiwitada obstruktsiooni kõnede pidamisega, oli koalitsioonirühmadele teatawaks saanud. Sellepärast olid nad kõik wiimase wõimaluseni kohal. Puuduwaid aeti telefoni teel linnas taga ja kutsuti kohale.”
Ning edasi:
“Waheaja järele tõsteti üles kwoorumiküsimine. Nagu kõrwalruumidesse kõlistati, ilmusid asunikud, tööerakond, sotsialistid ja teised wiimase meheni kohtadele. Mitmekordse kõlistamise järele saadi koosolekule 62 riigikogu liiget, sellega oli kwoorum käes. Algas Tonkmani pikk kõne, milles see serveeris uuesti kõiksugu juba enne rõhutatud asju.”
Eelarveni muidugi ei jõutud, sest Eesti Vabariigi 11-aastane ajalugu lubas sukelduda mineviku musta pesu pilgeni täis korvi.
“Et päewa jooksul 10 tundi oli riigikogu koosolekuid peetud, siis olid rahwasaadikud lõpuks õige roidunud ja wäsinud.”
Saadik Kustas Tonkman pajatas põllumajanduse “halwast tasuwusest”.
“Põllusaaduste hinnad ei ole tõusnud kooskõlas wabrikusaaduste hindadega, mis ähwardab põllumajandust wälja suretada.”
Kõnelejale tehti ohtralt vahelhüüdeid; Tonkmann kurtis, et koalitsioon naerab tõsiste küsimuste üle ning teatas: “See naer tuleb nendele koju tagasi ja kutsikas on weel kõrwalgi.”
Seejärel kõneles Otto Tief (hilisema, 1944. aasta valitsuse juht, tänu millele säilis Eesti Riigi järjepidevus). Tief vastas ühele eelmisele K. Tonkmani kõnele, kus too Oskar Kösterit kui põllutööministrit süüdistas metsade liigraiumises.
Postimees: “O. Tief rääkis, et neid jutte, nagu olewat Kösteri ajal metsi häwitatud, lewitawat endine Metsade Peawalitsuse direktor Daniel.”
- Tiefi kõne järel tehti vaheaeg.
Postimees jätkab: “Et kogumehed nähtawasti eelarwe wastuwõtmist järgmise nädala peale edasi nihutada tahtsid, siis leidsid sotsialistid sellele wastuabiuõu. Et põllumeestekogude meestest juba pooled olid ära sõitnud, siis tegid sotsialistid ettepaneku koosolek lõpetada ja 6 min. pärast uus koosolek ära pidada. Teatawasti trahwitakse riigikogu liiget igalt koosolekult puudumise eest 1800 sendiga. Sellega siis kojusõitnutele oleks uue koosoleku pidamine maksma läinud 21 800 senti. Uue koosoleku pidamise ettepanek wõetigi koalitsiooni häältega wastu.”
Riigikogu liikmed “piimarongides”
Mis seal ikka. Ka 1929. aasta eelarve võeti lõpuks vastu, aga just see palagan kahandas rahva usaldust kogu parlamentaarse süsteemi vastu ning tegelikult andis Konstantin Pätsile kaudselt viis aastat hiljem ühe põhjustest riigipööre sooritada, eesti rahvast “haigeks tituleerida” ning vaikivat ajastut alustada.
Võib-olla peakski 1929. aastast võtma kaasa teadmise, et eelarvega lõputult mängida ei maksa.
Postimees aga haarab teema kokku: “Et päewa jooksul 10 tundi oli riigikogu koosolekuid peetud, siis olid rahwasaadikud lõpuks õige roidunud ja wäsinud. Puudunud riigikoguliikmed said natukene trahwi. Kuid paljudel sotsidel jäid laupäewaks määratud kihutuskoosolekud pidamata, sest obstruktsioon hoidis nad kinni, kuni Pärnu ja Tartu rongid wälja sõitnud olid.
Selle eest aga kubisesid piimarongid riigikoguliikmetest.”
Piimarongiks kutsuti kas väga aeglaseid, kõikjal peatuvaid ronge või veelgi aeglasemat kitsarööpmelist raudteed.
Miks Tupits siiski “Tupitsat tegi”?
Miks aga Tupits Johansonile vastu nägu virutas? Sest päevalehe Kaja juht ja Riigikogu liige Tupits süüdistas minister Johansoni oma ajalehes, et too olla mitmest kohast korraga päevarahasid võtnud.
Ja Postimees selgitab: “Eelarwe waidluste puhul õiendas Johanson riigikogu kõnetoolilt seda teadet, öeldes, et see on ebaõige. Selle järele wõttis sõna Tupits ja kinnitas, et kirjutises toodud mõtted wastawad tõele. Sama koosoleku lõpul puutusid Johanson ja Tupits riigikogu riieteruumis kokku. Selle juures ütles Johanson Tupitsale, et wiimane ei ole olnud aumehelik. Tupits wastanud selle peale, et miks Johanson siis wõtab kahest kohast päewarahasid. Johanson sai ägedaks, öeldes, et see on kaabaklus. Selle peale lõi Tupits Johansoni, nii et selle prillid maha kukkusid.”
Tupits, nagu öeldud, mõisteti sama aasta teisel poolel kaheks kuuks aresti.
