Otse meie silme all toimus vene kirjanduses unikaalne sündmus: Sergei Dovlatov sai klassikuks, rahvakirjanikuks. Klassik on looja, keda loevad kõik: need, kes üldse midagi ei loe ja need, kes ilukirjanduse kõrgeimaks tasemeks peavad daamide romaane ja need, kelle jaoks Kafka, Proust ja Joyce kirjutavad liig keeruliselt. Laule Pu?kini või Jessenini sõnadele peavad paljud rahvalauludeks, nii on ka Dovlatovi jutustustega: paljud arvavad, et on kerge nii naljakalt jutustada endast ja oma sõpradest – pole mingeid loomepiinu, kõik on kerge ja lihtne.
KOLLAA? JA SILD
Äsjailmunud Sergei Dovlatovi “Põhjuseta kõne? Ehk toimetaja veerud”, kus esmakordselt on avaldatud tema materjalid ajalehest “Novõi Amerikanets”, sai müügiliidriks. Nii juhtub ainult klassikutega – et ajaleheveerge tahtsid lugeda ja üle lugeda sajad ja tuhanded inimesed.
Moskvas, Meierholdi keskuses, toimus teatraliseeritud õhtu, mis oli pühendatudDovlatovi 65. sünniaastapäevale. Kompositsiooni tema jutustuste järgi lugesid tuntud näitlejad ja kirjanikud, kes sõbrutsesid Dovlatoviga, ning tema lähisugulased. Seejuures nimetati kõike seda näidendiks. Siiani oli selliseid katsetusi tehtud ainult kinos: Fellini ja Kira Muratova filmisid mitteprofessionaalidega, inimestega tänavalt, kes sobisid tüpaa?iga, kõrvuti meistritega, kuid teatrilaval näis see võimatuna. Lava nõuab erilist organiseeritust ja näitlejatehnikat. Kuid re?issöör Eduard Bojakov (teatrikonkursi “Kuldne mask” looja) riskeeris panna lavale kõrvuti Ingeborga Dapkunaite, Aleksandr Filippenko, Ivan Võrõpajevi (näitleja ja re?issöör, kelle film “Eufooria” sai nüüd Veneetsias ergutuspreemia) ka Dovlatovi lese Jelena, Piiteri kirjaniku Valeri Popovi, Dovlatovi kolleegi “Novõi Amerikanetsist” Pjotr Vaili, teisi inimesi samast kirjanduslikust ringist. Näitlejad lugesid tegelaskujude nimel, kirjanikud Dovlatovi enda nimel, tekkis sild elu ja kunsti vahel, selle silla üle kaduviku, mis õnnestus ehitada Dovlatovil kogu oma lühikese elu hinnaga.
See unikaalne etendus toimus ainult üks kord, praegu tehakse selle materjalide põhjal filmi, aga Vene teater Tallinnas, kus Dovlatov mõned aastad elas, ja kus praegu on eesti keelde tõlgitud mõned tema raamatud, tundis huvi selle projekti vastu ja on võimalik, et sarnane teatraalne esitus – ainult nüüd professionaalsete näitlejatega – saab teoks järgmise aasta kevadel.
DILETANTIDE TRIUMF
Ameerikalik demokraatlik veendumus selles, et iga inimene võib teha mida iganes, kui ainult väga-väga tahab ning hakkab tugevasti selle poole püüdlema, triumfeerib ka meie avarustel. Televisioon kavandas grandioosse projekti, kus kinoekraanitähed ja sporditähed lähevad jääle, et moodustada iluuisutamispaare. Olümpiavõitjad, maailmameistrid ja Euroopa meistrid sõidavad nendega, kes üldse kunagi pole uiskudel tuterdanud.
Kõik see osutus võimsaks PR-käiguks ekraanitähtedele, kes andsid lõputult intervjuusid oma treeningutest ja purustatud põlvedest, kuid eriti mõjutas see sportlasi: kogu nende elu, täis rasket tööd, riski, piiranguid, spartalikkust, seati kahtluse alla: kui näiteks telejuht Oksana Pu?kina suutis ühe kuuga teenida õiguse minna jääle koos olümpiavõitja Aleksei Jagudiniga, siis kas tasus selsamal Jagudinil raisata spordile kogu elu. Muidugi, tegelikult ei õppinud ükski täht ühe kuuga hästi uisutama, kuid kaasaegne võttetehnika, materjali edastamise meisterlikkus, edukad rakursid ja montaa? veenavad vastupidises. Sõu juhid – maailmanimedega uisutajad Irina Slutskaja ja Jevgeni Plju?t?enko omandasid väga kergesti telekommentaatorite kutse – peavad end üleval piisavalt vabalt ja esitavad sõu kangelastele tavalisi statistiliselt keskmisi küsimusi. Vaatajad lämbuvad vaimustusest!
VAHEND VIHKAMISE VASTU
Vorkuta meer Igor ?pektor pakkus välja originaalse meetodi võitluses ksenofoobiaga: ekstremismi taset madaldada Venemaal aitab tema sõnul prostitutsiooni legaliseerimine. Prostituudid hakkavad läbi tegema meditsiinilist ülevaatust, loovad oma ametiühingu, saavad riigilt kaitset vägivalla eest, meestele aga on olemas koht, kuhu nad võivad jätta oma temperamendi ülejäägid. Kuid tema oponendid antifa?istlikust komiteest arvavad, et seost prostitutsiooni ja rahvusliku vaenu vahel pole olemas. Müüdavate naiste peamisteks klientideks Venemaal on bandiidid ja miljonärid, võimatu on kindlaks teha, et pärast avalike majade külastamist saavad nad paremaks, puhtamaks ja õiglasemaks. Vorkuta meer leidis toetust muide Riigiduumast, Vladimir ?irinovskilt, kes tervitas soojalt tema ideed Vorkuta “Meeste klubis”.
FASSAADI REMONT
Veel üks originaalne idee Venemaale positiivse imid?i loomiseks välismaalaste silmis ilmus Peterburis: aktivistid soovitavad Põhja pealinna meeril kiiresti remontida maja, kus elab kuulus ja vaene matemaatik Perelman, samuti aga ka remontida instituut, kus praegu töötu teaduste kandidaat varem töötas. Grigori Perelmanile kuulub Poincaré hüpoteesi tõestus, mille kallal on pead murdnud maailma säravamad teadlased 1904. aastast. Oma tõestuse saatis Perelman laiali maailma tugevamatele matemaatikutele, pidas loenguid USAs, siis aga põrkas kokku sellega, et tema tööd hakkasid omastama paljude maade teadlased.
Poincare hüpoteesi tõestuse eest on määratud preemia miljon dollarit, siit ka teadusliku varguse katse ning vastuseks – Perelmani endassesulgumine, kes pettus matemaatilises maailmas ja loobus kõigiga suhtlemast, elades oma ema pensionist. Kogu maailma ajakirjanikud jälitavad Piiteri matemaatikut, siit sündis ka idee remontida tema maja, et välismaalased näeksid, kui suurepärane ja hoolitsev on Peterburi linn. Kui Vladimir Putin otsustas külastada kuulsat Piiteri näitlejannat Alisa Freundlihhi tema juubelipäeval, remonditi tema majas kiiresti sissepääs ning uuendati fassaad.