On sihuke mees nagu Riho Toomra sellisest kojast nagu Metal Travel Agency (MTA), kes peab ka rokiklubi Tapper. Just tema teeb kultuura- ja rokireise. Taskukohaselt ja jahedalt (cool). Vestleme Rihoga, kes võimalust pakub ja ühtlasi poetame sekka reisimuljeid selle aasta MOR-ilt.
*
Milton: Kust su muusikahuvi alguse sai?
Riho: Minu muusikahuvi võib tegelikult jagada kaheks. Esimene on muusika tegemine, see algas juba kuskil esimeses klassis. Mind korjati Ellerheina laulma, mis oli teatavasti lastekoor, kuhu võeti ka poisse. Jäin seetõttu koolis isegi natuke naerualuseks … Muusika kuulamise huvi tekkis umbes kaheksandas klassis, käisin suvel tööl ja ostsin endale maki, aasta oli siis umbes 1976. Rokkmuusika avastamiseni läks veel mõni aasta aega, see võis olla kunagi 1980-ndate alguses, kui ma lõplikult taipasin, et mulle läheb ikka ennem peale AC/DC kui Baccara. Laulan siiamaani Estonia Seltsi Segakooris ja suhe klassikalise muusika ja metalliga on mul selline, et esimest meeldib mulle teha, aga kuulata on igav. Metal’it ma teha ei oska, seevastu kuulan hea meelega.
Festar Lõuna-T?ehhis
Festival toimub Lõuna-T?ehhis, Vizovices Jelineki viinavabriku territooriumil. Selle firmapood on lahti hiliste öötundideni, antakse suurepärast rummi ja klassikalist hundijalavett. Ümber festivaliplatsi olid koha sisse võtnud erinevad humalavee pakkujad, sellistega hindadega, milliseid Eestis vast 20 aastat tagasi sai näha.
Pealava esine plats on oluliselt väiksem kui näiteks meie laululava muruplats, kus toimusid omaaegsed Rock Summerid. Mis tõeliselt hämmastasid, olid söögitänavad ja merch’i poed. Seal pakutav valik oli tõesti rikkalik. Võib öelda, et poetänav oli iga feti?istist rokigurmaani paradiis, müügikioskites pakutakse nii nahka kui neeti, nii rätikuid, särke kui kette ja mida iganes veel.
Festival ise kestis neli päeva ja elamuse said need, kes võtsid paketi koos telkimisega, sest peale viimase ansambli esinemist kandus melu telklinnakusse ja kestis hommikuni välja.
*
Milton: Milline siis su esimene “tempel mällu igaveseks” ehk metal-kontserdi kogemus oli?
Riho: No kindlasti Scorpions. Nad andsid 1988 kümme kontserti Peterburis. Kõigepealt viis õhtut järjest, siis pidasid päevakese vahet ja siis veel viis õhtut. Mina vaatasin ära teise ja eelviimase kontserdi. Pakun, et pool rahvast vaatas kõik kontserdid ära.
Kindlasti on üks eredamaid 2001. aasta Rammsteini kontsert Saksamaal. Neil oli just “Mutter” välja tulnud ? Mul endal andis ikka tükk aega seedida.
*
Milton: Aga oled ka kokku löönud, kui paljudele kontsertidele sa reisinud oled?
Riho: Ma arvan, et oma sadakond tuleb ära. Juba MTA on tegutsenud 11 hooaega ja igal hooajal on seitse kuni üheksa kontsertreisi tehtud, lisaks on mõnel vahetevahel ka ilma reisiseltskonnata ise käidud.
MOR-i seltskond
Seltskond on kirju ja enamus on käinud nendel festivaliüritustel juba aastaid. Mõningane läbilõige. Vennad Tanel ja Tarvi, kes paistsid silma oma tähelepanuväärse kandmise ja heatahtliku lõõbiga ümbritseva suhtes. Obelixiks kutsutul olid kõik riided Harley Davidsoni logoga, tõsi aluspükste kohta jäi järele uurimata. Igas seltskonnas on alati ka oma “Hardi Tiidus”. Punk, kes tavaelus on IT-insener, võis lõpmatuseni puistata varrukast erinevate bändide, plaatide ja lugude nimetusi. Ainult vahel jäi mõtlikuks ja ütles, et oot, seda peaks Aini käest üle küsima. Ain oli veel “harditiidusem”, 50-ndates kiilaspeaga parajalt potsakas härrasmees, kelle pügamata sorgus hülgevuntsid olid alati õllevahuga koos. Ja muidugi festivali stammkülastaja Pisar oma traditsioonilise purskkaevusuplemisega. Ja siis Mihkel, ühe Eesti metal-bändi solist, kes rääkis hästi palju ja hästi kõvasti ning käis sellega kõigile pinda, sest rohkem oli ta jutus nooruslikku uljust kui arukust. Seega, seltskond on kirju ja lahe.
*
Milton: Mis seltskond sinuga muidu reisib?
Riho: No rahvast on tõesti igasugust. Ja soolise jagunemise mõttes on suhe 60 : 40 meeste kasuks. On selliseid, kes koguvad terve aasta raha, et üks reis kaasa teha, aga on käinud ka äriliidreid ja poliitikuid.
*
Milton: Kuidas reisidel turvalisuse ja üldise mentaalsusega on?
Riho: Üldiselt võib öelda, et mentaliteet on rokkarite seas äärmiselt viisakas ja intelligentne. Ma võin minna Wackenile, kus on 70 000 inimest ja ma tunnen ennast seal täiesti turvaliselt, aga Pühajärve Beach Partyle või mõnele külasimmanile siin Eestis ma küll hästi minna ei julge – ega tahagi.
MOR-i lõõp
Lõõpimine käib kogu aeg, aga on heatahtlik. Näiteks kaotas Punk juba sinnasõidul oma ainukesed prillid ära ja kuna ta kaugemale kui 1,5 meetrit ei näinud, siis ta ainult ohkas, kui oli lõplikult selge, et prille üles ei leita, et jälle tuleb üks valge kepi festival, nii teda talutati festivaliplatsile ja tagasi. Oma osa said pidevalt kätte Eesti parim klahvpillimängija Katrin Siska ja eesti parim rokkar Tanel Padar ansamblist Solntse.
*
Milton: Mille järgi sa hooaja reisilisti koostad?
Riho: Üldiselt valin kõhutunde järgi. Üheks kriteeriumiks on see, et esinejad peavad ka mulle endale midagi pakkuma. Kuid on mõned traditsioonilised asjad nagu T?ehhi Masters Of Rock ja Saksamaa Wacken Open Air. Wacken on ikka meie põhiline leivanumber juba aastast 2003| ja vahele pole ühtegi aastat jäänud. Üldiselt peab festivalil olema oma nägu: Gods of Metal on pigem puhkusereis, koos väga heade esinejatega (põhiliselt vana kool), Brutal Assault aga seevastu tõeline maiuspala värskema ja karmima metal’i austajatele.
MOR-i muusika
See, mida kuulama sai mindud, valmistas pettumuse. Manowar venitas igat muusikalist vahekäiku nagu tatti ja Joey DeMaio mölises iga loo vahele nii kaua, et kõik hakkasid röökima. Huvitavamad olid bändid, keda justkui algselt kuulama ei läinudki, aga kes valmistasid tõelise üllatuse, nagu näiteks Primal Fear, Sabaton, Gamma Ray, Axel Rudi Bell, Annihilator ja loomulikult ka Tarja oma alatises headuses.
*
Milton: Kuidas tulevikuga on, kas rutiin ei ole peale tulnud?
Riho: Ei ole veel. Suuremaks ma festivalide arvu enam ajada ei taha, sest elu on näidanud, et kui ise asjadel kätt pulsil ei hoia, hakkavad protsessid kontrolli alt väljuma. Üritan ikka ise kaasas käia. Ega teagi ühtegi sellist bussijuhti, kellele ma saaksin firmajuhina pelgalt öelda, et kuule, võta see kamp nahas ja neetides karvaseid rokkareid ja sõiduta nad Euroopasse festivalile.
*
Milton: Mis valemiga sa oled suutnud kõik need aastad hinnad niivõrd mõistlikud hoida?
Riho: No eks ma alustasin ju sõpruskonnaga ja kuidas sa ikka oma sõpradelt seitset nahka koorid. Aga MOR-ile pean ma küll järgmine aasta paarsada krooni hotellipaketile juurde panema, sest nad on seal mitu aastat hinda tõstnud ja ma ei jõua oma taskust enam seda vahet kinni maksta.