Teatavasti on ajakiri Looming viimastel aastatel olnud kimpus, et leida meest/naist, kes teeks kas luule- või proosaülevaate. Ühe aasta jooksul ilmuvaid algupäraseid kirjandusteoseid või selleks pretendeerivaid üllitisi on sedavõrd palju, et ühele inimesele hakkab ülesanne raskeks muutuma.
Erand pole minagi.
Memuaristika, kultuuri osa
Võiks öelda, et tooni annavad ealised iseärasused, sest märkan, et viimastel aastatel olen rohkem ja ka meeldejäävamaid elamusi saanud hoopis mitmesuguste mälestuste või ajalookäsitluste lugemisest. Ning sedagi lektüüri on üllatavalt palju. Tänavu maikuu lõpus korraldati Tallinna Ülikoolis ka omaeluloolisust käsitlev konverents ning üleüldse on juba pikemat aega olnud mälu ja elulugude kirjutamine-kogumine aktuaalne. Kirjandusmuuseum andis mõni aeg Rutt Hinrikuse koostatult välja kolm eesti rahva elulugude raamatut, omi mälestusi on asunud korraga kirjutama lausa mitu erinevat põlvkonda.
Hinrikus on eesti memuaristika alguseks pidanud 1920-ndaid aastaid (Kitzberg, Jürgenstein, Suburg, Hindrey jt) ja teda tuleb uskuda. Sealtpeale on memuaar kuulunud meil ikka kultuuri juurde. Terve sarja mälestusi kirjutas omal ajal Oskar Luts ning kuuldavasti olnud ikka tavaks kinkida kellelegi Lutsu mälestusi sünnipäevaks või jõuludeks. Arvatavasti olid Lutsu mälestused ka minul need esimesed, mida juba lapsena lugesin, sest sain paar sellist köidet kingiks. Eakas Oskar Luts ja raugastunud Anna Haava olid ENSV esimesed rahvakirjanikud ning nende teoseid hakati 1950-ndail usinalt välja andma.
Nii Luts kui ka Tuglas panid oma esimesed mälestused kirja üsna noorte meestena: Tuglas 44-aastasena “Toompea vanglas” 1930 ja Luts oma 13-osalise mälestustesarja esikköite 43-aastasena, niisamuti 1930. Seega pole tänastel Mihkel Raual või Mihkel Mutil midagi vaja tagasi hoida – täitsa paras aeg. Ning pole ka kohustust jõuda välja otse tänasesse päeva – Luts jõudis meenutustega vaid Esimese maailmasõjani.
Naiivne suund
Tänapäeva ajaloofilosoofid on arvamusel, et ega ajalookirjutus narratiivsuse ehk jutustatavuse mõttes ilukirjandusest erinegi – historiograafiliselt kogutud ja korrastatud materjali peab ajaloolane loetavaks jutustuseks siduma nii loogiliste arutluste kui ka ettekujutluse toel. Arheoloogide ja paleontoloogide narratiivid on aga ju suisa ulmekirjanduse tasemel kujutlusvõimet nõudvad sooritused. Ilukirjandus oma minajutustuslikkuses või autobiograafilisuses on omakorda vägagi tihti lähedal ajaloodokumendile.
Kirjanduslugu eelkõige biograafilise nurga alt käsitlevad kirjanduskriitikud kipuvadki iseenesest fiktiivseid teoseid võtma suisa ajalooallikatena – selle tendentsi all on meil päris palju kannatada saanud ennekõike Luts (Palamuse), Tammsaare (Tammsaare) ja Tuglas (Ahja). Aga juba tallatakse Uku Masingu radu ka mu kodukülas Raikkülas.
See on naiivne suund, aga selle üle ei tasu ka pahandada, sest eks ole ju armas, kui käiakse tutvumas genius loci’ga suurkuju kasvumail.
Memuaaride puhtuse aspekt
Mälestuste kirjutamisest on juba mõnda aega saanud lausa suurmood, on memuaaribuum. Kes kõik ei mäleta ja mida kõike ei mäletata! Ning ka tasemed ja ained on väga erinevad. Minust ei saagi vist näiteks Mihkel Raua “Musta pori näkku” lugejat, sest menust hoolimata mind see valdkond eriti ei loksuta. Vaevalt hakkan lugema ka keskpäraste näitlejate, kunstitegelaste või TV-nägude heietusi, mille Stichprobe’sid võib kollastest lehtedest “nautida”. Enesest üliväga lugu pidavad, aga oma kirjutamisvõimes kahtlevad lavategelased on palganud meenutusi lauseiks vormima ajakirjanikke või muid abilisi, ja miks ka mitte.
Nüüd tulemegi ühe memuaaride puhtuse aspektini: kas kirjutada oma võimete ja sulejooksu järgi niisama või püüda, et lihtsast subjektiivsest meenutusest kerkiks stiililt ja vormilt kirjanduslikku narratiivi meenutav teos. On Aino Kallase ja Vaino Vahingu päevikud, on Jaan Krossi “Kaasteelised” ning Debora Vaarandi, Mihkel Muti, Leelo Tungla jpt mälestused, aga on ka operetiprimadonnade klat? ja muu seesugune.
Suuremat eesriidekergitust!
Teine probleem on ajaloolisuses – kui kaunid ka poleks oma isiklikud hellad mälestused lapsepõlvest, armsad suveniirid, ühiskond, oleks näiteks avaliku elu tegelaste Vladimir Beekmani või Debora Vaarandi, miks mitte isegi Jaan Krossi puhul oodanud suuremat eesriidekergitust seni varjatud ajaloolistelt sündmustelt ja hoiakutelt. Uno Mereste mälestused olid seevastu just sellest vaatest huvitavad ja köitvad.
Bruno Sauli mälestustesse ma pikalt sisse ei vaadanud, kuuldavasti suurt ausust ja huvitavaid paljastusi seal pole. Seda mõnusam on lugeda näiteks majandusteadlase Juhan Sillaste “Mineviku musti kaste”, mis mul veel pooleli ja millest Aimar Altosaar äsja pikalt Keskus’is kirjutas – on detailselt ja omaaegseid “sotspolöki” pentsikuid termineid säilitades antud irooniline vaade Bre?nevi aja lõpu Nõukogude ministeeriumi- ja plaanikomitee bürokraatiasse.
Mitmekihilised ülesanded
Viiskümmend aastat okupatsiooniaega tootis iga karva partei- ja täitevkomitee tegelasi, peale Herman Simmi oli asjalikumaidki nuhke ja “julgeid mehi” – paraku pole paarikümne iseseisvusaasta jooksul ilmunud mingeid paljastusi, ülestunnistusi ega ammugi memuaare. NKVD/KGB tegevuse sisemuse kohta on kasutada ainult näiteks Viktor Suvorovi või mõne teise vene ülejooksiku meenutusi, eestlased on vait kui sukk (erandiks ehk Tunas avaldatud Toomas Hellati “memuaarid” või mõned arhiivis säilinud ülekuulamisprotokollid).
On teada mitu meest, kes töötasid NSVL saatkondades mitmes riigis ja mitmekihilise ülesandega, aga nendelt arvatavasti pihtimusi ei tulegi, nii vägev on olnud organitele antud vanne.
Mõned teod lähevad rahva sekka
Võiks aga poetuda midagi parteitegelastelt. Kas neidki seob parteivanne? Vaino Väljas kuuldavasti memuaaridega ei tegele. Või ikkagi tegeleb, kes teab. Kunagi soovitas Kalju Kääri mul kuulata Lembit Remmelga jutte, et see olla mees, kes teab väga palju. Jäid olemata Lembit Remmelga, aga ka Paul Kuusbergi memuaarid nagu paljude teistegi omad. Remmelga jutte olen siiski kuulnud küll ja küll, aga ta oli nii hea fabuleerija, et luiskas meelsasti juurde, eriti Smuuliga seoses. Mõnedki ta lood on läinud lihtsalt rahva sekka.
Miks sel poliitilisel ajaloolisusel nii palju peatuda? Nimelt pole Nõukogude aega tänasel ajaloolasel lihtsal sel põhjusel kerge uurida, et dokumendid pole alati usaldusväärsed (mäletame veel, kuidas tehti koosolekute protokolle), või neist lihtsalt ei piisa, sest kombeks oli ka telefoniõigus ja suuline poliitika. Neist asjust saaks mingi pildi ehk ainult meenutuste abil. Taastas juba omal ajal Rudolf Rimmel ju keskustelu keskkomitees Lentsmanniga paljalt mälu järgi ning levitas kirjarahva seas. Ajalooallikana on mälestustel muidugi ebausaldusväärsuse mekk man. Nigol Andresen tavatses ikka sapiselt öelda, et mälestuste puhul vastavad tõele autori nimi ja pealkiri. Samas – kui palju võiksime kas või uduseltki rohkem teada 1940. aastast, kui meil oleksid Andreseni, Lauristini jt meenutused? Nad heietasid omal ajal küll meelsasti pioneeridele “kangelaslikust” võitlusest, aga mis sellest tõele vastas, on täna raske öelda.
Legendaarsest ajaloost
Suuremad memuaaride kirjutamise lained on olnud seotud suurte ühiskondlike murrangute järgsete aastatega. Siis, kui isegi hiljutine minevik on muutumas legendaarseks ajalooks. Nii on suurem osa enne sõda kirjutatud mälestusi suurelt jaolt Esimese maailmasõja eelsest ajast, eriti 1905. aasta sündmustest. Sellele järgnesid hulgi Vabadussõja mälestused.
Väga palju kirjutati mälestusi paguluses, eredamalt on meeles Karl Rumori, Henrik Visnapuu, Pedro Krusteni jt meenutused, suhteliselt hilisest ajast Ilmar Talve kolmeköiteline mälestustesari.
Olustik, reaalid ja detailid
Viimaste aastate raamatutoodangu järgi võib öelda, et mälestusteks on muutunud ka okupatsiooniaeg. Selle aja memuaaridega on seotud aga üks naljakas seik, mida muude mälestuste puhul ei ole – okupatsiooniaja olustik, reaalid ja detailid on hakanud nooremaile lugejaile muutuma nii võõraks ja absurdseks, et tunduvad uskumatuna või väljamõelduna. Kõike tuleb tänasel kirjutajal täiendavalt kas joone all või järelsõnades üle seletada. Eks see tõestagi, kui iseäralik see ENSV maailm ja elu selles oli.
Viimase aja üks nauditavamaid mälestusi on olnud ajakirjas Akadeemia järgnevalt ilmuvad Isidor Levini mälestused. Hästi kirjutatud, elavad, ajaloolt katet kergitavad ja ka põnevaid hinnanguid sisaldavad. Kas ka täiesti tõe pähe võetavad – eks seda otsusta aeg.