See tunne keerles mul peas juba hulk aega. Kinnitust sain asjale hiljuti, kui lugesin Sirbist Evi Arujärve artiklit “Kergitab kulmu: Pehmelt ja karvaselt”. Autori hoiakus on äratuntavat murelikku kodanikunärviga intellektuaali, kes südamepõhjas usub ratsionaalsuse ülevusse ja just seetõttu peab kohustuseks manduvale maailmale vaimunõrkust meelde tuletada.
Selles kõnes on prohveti hoiatust mitte kummardada kuldvasikaid ja samas ka näiteks pascalilikku pessimismi, et me peidame end illusioonide taha – selle asemel, et iseendaga silmitsi jääda: “Eesti meedias on käibel võtteid, mille sihiks on teravat sotsiaalset “otsekõnet” pehmendada, varjata või depolitiseerida.”
Retooriliste võtete kategoriseerimise (nagu: iroonia, paroodia) abil toob autor meieni totaalselt tegelikkust salgava meedia pildi. Esmapilgul tahaks taolist kartesiaanlikust vaimust kantud paatost toetada, ent ometi on seegi seisukoht vaid üks kommunikatiivse illusiooni vormidest.
Kõne ei ole eesmärk, vaid vahend. See tõdemus üllatab eriti siis, kui kõne vaimukus muutub justnagu omaette eesmärgiks. Ometi ta ei ole seda. Kommunikatsioon ei tööta ilma inimesse suhestuva eesmärgita. Ka ümin, mis teis tekib kogemata pühapäeva hommikul pannkooki küpsetades või tänaval kõndides, kannab iseendasse heaolu sisendamise eesmärki. Igasuguse kommunikatsiooni eesmärgiks on kutsuda adressaadis esile soovitud reaktsioone.
Siiamaani võib igaüks jõuda. See, kus me kõik pidevalt läbi kukume, on kõne adressaadi hindamine. Seetõttu ei osata ka valida vahendeid oma eesmärgi saavutamiseks. Ometi jätkame religioonikummardamist, ehkki jumala surm on ammu teada. Üks neist religioonidest on usk formaalloogika vormitud sõna efektiivsusesse.
Esiteks, me ülehindame targa inimese soovi olla ratsionaalne. Prantsusmaa rahvustelevisiooni 2. kanalil (France2) jooksis pikka aega hilisõhtune kultuurisaade “Bouillon de la culture”, kus maailmakuulsad intellektuaalid omavahel vestlesid. Õige pikka aega arvati, et nende sisuliste vestluste vähesteks vaatajateks on teised mõtlejad. Kuni ühel päeval selgus, et enamus eeldatud sihtgrupist vaatab hoopis kõrvalisest kommertskanalist vanu politseifilme. Nende renegaatide argument oli Bourdieu vaimus lihtne – kuna meedia ei võimalda niikuinii süvitsiminekut, teavad nad juba ette iga argumenti, mida nende kolleegid suudavad tunni aja jooksul sõnastada.
Saade pidi end ümber positsioneerima kui haridussaade, mille vaatajateks on rumalamad inimesed kui need, kes räägivad… Selline rahvavalgustuslik eneseõigustus polnud ka paha, ent siiski jäi meediategijaid kummitama kõige intellektuaalsema filmimehe Jean-Luc Godard’i märkus, et ta jälgib alati hea meelega “Dallast”.
Miks?
Filosoofilisemat laadi selgituse võiks leida platonismi arengust. Kui Platon ise arvas, et kõik meie maailma mateeria on vaid vaimumaailma ideaalide koopia, siis tegelikkust jäljendav kunst omakorda koopia kopeerimine. Probleem tekib aga kõnekunstis siis, kui räägitakse ilust ja ülevusest, millel tegelikkuses ei olegi vastet.
Sealt samm edasi oli Plotinuse pakutud seletus, et kunst (ja kommunikatsioon laiemalt) võib oma eripäraste vahenditega vaimumaailma ideaalidele isegi lähemale saada, kui mateeria seda on. Seepärast oleks mimesisekeskne kunst ja otsene formaalloogikale tuginev kõnekunst justkui umbteel, kui eesmärgiks on ideaalidega sulandumine.
Milline on siis õige kommunikatsioonistrateegia? Vastus viib meid tähenduseloome komplekssuseni. Pärast strukturalistide põhjalikku tööd ei pea enam tõestama, et mingi lausungi tähendus sõltub mitte ainult tekstist, vaid ka teksti rakendamise ajast, kohast, kommunikatsiooniprotsessis osalejate tähendustest. (Sõna “mina” tähistab erinevat objekti, sõltuvalt sellest, kas seda ütlen mina või ütleb mu naine.)
Viga, mida tehakse, seisneb teksti ületähtsustamises. Kui mu sõber arutleb kantiliku
eetika ja esteetika kategooriate kokkusobivuse teemadel, siis ühest küljest kannab ta jutt kognitiivse selgusesaamise eesmärki, ent samas kinnitab see kõne tema kui haritud inimese identiteeti ja valmistab sel viisil ehk mõnugi. Lõpuks ei teagi, kumb eesmärk on tähtsam ja milline sõnum domineerima jääb. Tema 4- aastane tütar saab kogu jutust aru vaid seda, et ta isa on tark ja igav mees.
Mina arvan, et ta tütar ei saa millestki valesti aru.
Seega peaks kommunikatsioon kontrollima kõiki tähenduslikke komponente. Tundub võimatu? Kuid vaatame ajaloost kõige paremini säilinud tekste, mille puhul eeldame, et nad on säilinud seetõttu, et nendes esinev kommunikatsioonistrateegia on olnud nii edukas, et sama vormi on peetud vajalikuks taas ja taas korrata.
Mis neid kõiki ühendab? Tegemist on lugudega. Teksti narratiivne vorm garanteerib selle, et meie ette manatakse ühteaegu nii otsene kui kaudne kõne, nii kommunikatsioonisituatsioon kui selles osalejad. Ühtlasi ühendavad kõiki lugusid ridade vahele jäävad väärtused, mida me lugude puhul peame aksioomina aktsepteerima, samal ajal kui tavalise kõnepidamise puhul peaksime neid väärtusi tõestama.
Näiteks mis on Punamütsikese loo aksiomaatilised väärtused – vanemate austamine ja vanaema eest hoolitsemine, huntide defineerimine läbi inimvaenulikkuse. Kui lugu paneb kahtluse alla tüdruku sõnakuulelikkuse (Punamütsike astub vastupidiselt ema soovitusele rajalt kõrvale, et lilli korjata), siis kahte esimest väärtust ei puudutata. Ja enamus loo adressaatidest neelavad selle ka märkamatult alla. Ehkki ei ole ühtegi loodusseaduslikku põhjust, et me ikka peaksime vanaemade eest hoolt kandma ja uskuma, et hundid on loomult halvad.
Isegi Vanast-Kreekast, kus sofistide eestvõttel hakati teadlikult arendama otsekõnelist retoorikat, mäletame me pigem narratiivseid konstruktsioone (Odüsseuse reis või Oidipuse piinas) kui Periklese kõnesid.
Praegu töötab kultuuriministeeriumi juures Lõuna-Eesti keele ja kultuuri arendamise-toetamise- säilitamise jne töögrupp. Kuna kõiki neid inimesi on ratsionaalsuse vaimus kasvatatud, siis nähti seal televisiooni osalust pikka aega peamiselt läbi jutusaadete või dokumentaalsete heietuste.
Ometi näitavad senised kogemused, et vaatajad ei tule taha ka väga hästi tehtud dokumentaalsarjadele, sest need ei ürita piisavalt intensiivselt jutustada mingeid väärtusi tekitavat lugu. Otsekõne ei tööta, kuna meedia on küllastunud kõigest ja eelkõige otsekõnest.
Töötab miski, mis viimati sai Ameerikas nimeks edutainment (educational entertainment).
Kui seitsmekümnendatel aastatel otsiti võimalust, et tuua ühiskondlikku teadvusesse “normaalse” neegri kuvand, siis kümnest aastast
kodanikuõigusliikumisest töötas palju paremini Bill Cosby Show, kus jutustati sümpaatse ja väga vaimuka mustanahalise perekonna lugu. Kui 70ndate aastate Ameerika oli ?okis Vietnamis saadud kaotusest ja armee maine väga madalal, siis ilmus Hollywoodi filmidesse luuserkangelase tüüpi tegelane (Rambo I, The First Blood), kes oli kannatanud riigi rumalate otsuste läbi, kuid ometi silmapaistvalt hea ettevalmistuse saanud roheliste barettide juurest. Selles filmis võis kahtluse alla panna kõik muu (korruptiivsed politseinikud, rumal meedia), aga üks oli selge – taolist kangelast võis koolitada vaid armee. Isegi hiljem, kui 80ndate aastate machofilme on rünnatud nende madalalaubalisuse pärast, ei ole kriitikud ometi pannud kahtluse alla aksiomaatiliselt esitatud teesi Ameerika armee ülimuslikkusest.
Tagasi Lõuna-Eesti kultuuri juurde tulles oleks kõige efektiivsem just mingi mainstream narratiivi tekitamine, mis iseenesest võiks olla kasvõi paroodia. Peamine aga, et trooja hobusena oleks selles narratiivis aksiomaatiliselt seadustatud võrokeste väärtus.
Evi Arujärve soovitud otsene kõne ei aita täna soovitud probleemide teadvustamisele enam kaasa. Ka targemad inimesed lähevad lihtsamate lugude jälgimise teed.
Me jääme kaotajaks, kui nende lugude ja naljade ettekääneteks tulevad tänaste tähtsate probleemide asemel mingid muud väärtused.
Seetõttu sooviksin vähem otsest kõnet ja rohkem kodanikunärviga lugusid, sest lõpuks vormivad meid ju legendid ja müüdid.
