Termin “etnoloogia” ei ütle enamikule inimestele mitte midagi. Midagi ehk kõneleb neile väljend “etnograafia”. See on selline asi, kui lähed muuseumi ja vaatad vanu vikateid, kindaid ning muud kasutut träna, mida inimesed ürgajal miskipärast omasid. Ja siis tuleb mingi halligav prillidega tädi, kes jutustab, mida inimesed sel ammusel ajal kõige tolle tränaga tegid ja kõik see pole üldse huvitav.
Tegelikult annab etnoloogina palju huvitavaid asju teha ja näha. Kindad, pudrunuiad ning kapad pole sealjuures aga üldse kohustuslikud. Teine positiivne moment etnoloogia juures peale reisimine on magamine. Nimelt on väga harva vaja vara tõusta ja reglementeeritud tööajast pole juttugi. Lipsust ning ahistavast ülikonnast rääkimata. Nii ma reisisin hiljuti etnoloogina Jakuutiasse, et akadeemiliste rahade eest nautida kohalikku muusikakultuuri ning raiuda see tulevikus teaduslikku väljaandena kuldtähtedega teadustaevasse.
NATI JAKUUTIAST
Miks Jakuutia? Sest mulle meeldib seal. Teiseks on sellisesse kohta oma rahade eest maru raske sattuda – kallis ja vaevaline. Kolmandaks, nagu öeldud, etnoloogia on tänapäeval kõike muud kui kapad ja kindad.
Jakuutia on India poolsaare suurune lahmakas regioon mõned sajad kilomeetrid Vaiksest ookeanist läänes. Jakuutiast tuleb enamik Venemaa teemante ning kolmandik maailma vääriskividest. Peale selle on Jakuutias kulda, sütt, naftat ja palju metsa. Sadu kilomeetreid tolmuseid teid. Metsa sisse peitunud väikesed külad, kus peamiselt tegeldakse karja- ning hobusekasvatusega, ning suured tööstuslinnad. Rahvas nii pooleks jakuute ja venelasi. Viimasel ajal on linnad muutumas järjest glamuursemaks, ehitatakse moodsaid maju, kus korterid maksavad miljoneid kroone, tänavatel kihutavad mersud ja d?iibid. Noorus riietub üsna ?ikilt ja veedab aega ridamisi tekkivates luksuslikes baarides. Samas on alles plastmasslaudadega tänavakohvikud, kus soe õlu maksab suhteliselt vähe, sihvkasid müüakse igal nurgal ja enamik tänavaid on auklikud. Jalakäijad neid tänavaid niikuinii eriti ei kasuta, sest otse majade vahelt ja alt (enamik maju ehitatakse igikeltsast johtuvalt vaiadele) saab kiiremini. Tavainimene on kõikjal ringi kimavatest d?iipidest hoolimata vaene, tulles vaevaga ots otsaga kokku.
Jakuutiasse pääseb näiteks linnast nimega Moskva. Kuus tundi lennukiga. Mis on Vene sisemaaliinide juures absoluutne katsumus. Haisev peldik, vilets toit, kitsas, surrogaatkohv. Aga asja tuleb võtta, nagu ta on ning hunniku ajalehtedega varustatult on ka need kuus tundi täiesti ületatavad. Siis tuleb oodata Jakutskis, Jakuutia pealinnas, lennuväljal lennukis, kuniks tunkedes sepad trepi lennukiukseni kärutavad, ja jalge all on Jakuutia pind. Niipalju siis Venemaa suveräänsest subjektist nimega Sahha Vabariik, Jakuutia.
LÜHIKE MUUSIKAAJALUGU
Muusikaga on Jakuutias tegeletud ammu. Mis pole ime, sest jakuudid on maru musikaalsed ja veedavad kirglikult aega nii laulmise kui pillimänguga. Nagu ütles mulle üks peamiseid muusikamoguleid Petka Petrov (temast allpool): “Tänu jumalale, et rahval raha pole, muidu oleks igal kolmandal jakuudil oma album väljas.”
Juba hallil Nõukogude ajal tekkisid Jakuutias omad estraaditähed, kes lindistasid kohalike raadiote stuudios ning segasid oma loomingus rahvalikke viise estraadiga. Umbes nii tegid ka Georg Ots ja Aarne Oit ning paljud muud tolle aja artistid, nii tehti üle terve Nõukogude Liidu. Seda muusikat on tänapäeval väga raske leida, sest vinüülil seda praktiliselt välja ei antud, omal ajal levis ta ainult raadio ja kontsertide kaudu klubides ning kultuurimajades. Muusikaelu oli Nõukogude Jakuutias aga vilgas – kõik suured ja väikesed artistid tuuritasid pidevalt mööda oma koduvabariigi rajoone ning esinesid nii et küll said. Aga nagu Nõukogude ajal ikka, oli muusikaelu ka väga kontrollitud: esinejad pidid ametlikult kuuluma mõne organisatsiooni alla, neid tarifitseeriti, neil olid kõrgemalt kinnitatud kavad jne. Suur muutus tekkis alles perestroikaga, mis teisele poole Uurali mägesid jõudis mõnevõrra hiljem kui Eestisse, nimelt 1990-ndate alguses. Koos vabadusega asutada baare ja klubisid tekkis ka vabadus seal esineda, ilma et kuuluks mõne riigiettevõtte bilanssi. Jakuudi popmuusika oli sündinud.
UUED AJAD, UUED TUULED
Aasta 2006| jakuudi popmuusikas oli erinev aastast 2001, kui ma viimati selle teemaga aktiivselt tegelesin. Ennekõike oli paranenud tehniline tase. Ma istusin Petka Petrovi stuudios ja ta mängis mulle viimase aja disko-, räpi- ja estraadilugusid. Võrreldes muusikaga pool aastakümmet tagasi oli jakuudi pop mitmekesistunud ning endise kuiva süntesaatoribiiti asemel oli tegemist juba korralike kompositsioonidega.
Petka oli ka ise laulja. See oli 1998. aastal, kui ta otsustas luua oma plaadifirma Duoraan (“kaja” jakuudi keeles). Plaadifirma asutamine oli Petkale sundkäik, sest ei temal ega tema kolleegidel polnud kusagil oma loomingut avaldada. Sealt kujuneski välja traditsioon lasta regulaarselt välja Duoraani kogumikke, millel avaldati kõige-kõige aktuaalsemaid lugusid ning see sari – olles äsja päädinud 16. väljalaskega – on siiani jakuudi popmuusika kõige tähtsam institutsioon just uute hittide tutvustamise koha pealt.
Nüüd Petka (esinejanimega Pökka Pötrüöp) enam ei esine. Minu küsimusele, miks, vastas ta: “Ma olen kogu Jakuutia läbi reisinud, iga väikese küla kultuurimajas esinenud. Reisid terve päev, et kusagil kolkas kaks-kolm laulu esitada, sööd kurat teab mida ja magad kurat teab kus. Pole enam huvitav!” Nüüd Petka ainult produtseerib ja korraldab kontserte.
Kui omal ajal kas tema või siis artist nikerdas süntekal mingi meloodia kokku, siis nüüd on muusika tegemine läinud professionaalsemaks. Üks põhjus on selles, et Petka on kaotanud monopoli jakuudi muusika väljalaskmisel. Paljud lauljad, kes viis-kuus aastat tagasi olid tavalised esinejad, on asutanud oma stuudio ning püüavad uut muusikat turule tuua. Nüüd läheneb Petka lauljale ja ta loomingule individuaalselt. “Mul on hulk arran?eerijaid. Üks teeb hästi r’n’b lugusid, teine rocki, kolmas estraadi. Ma kuulan uut lugu, räägin lauljaga ja annan siis materjali arran?eerijale. Niimoodi üritan ma loost maksimaalse välja võtta.”
Petkal on suured plaanid muusikategemise organisatsioonilise külje parandamisel. “Vaata, ma tahan üle minna lepingutele. Praegu on nii, et lepid esinejaga kontserdi kokku, too lakub end täis ega tule. Peab olema mingi alus, et talle trahv väänata. Niimoodi asjad ikka ei käi. Või organisaatorid või klubi jätavad vajaliku tehnika toomata. Siis otsi vajalikke asju mööda linna taga!”
Jakuudi muusika on kogu aeg olnud seotud ka kriminaalsete struktuuridega. Kasvõi juba sellepärast, et kõik esimesed klubid ja muud esinemiskohad kuulusid bratvale. Ja ehkki nüüd paistavad teed lahku läinud olevat, on vanad tutvused ikkagi olulised. Küsisin Petkalt, kuidas on lood piraatlusega. “Netist tõmbamine pole probleem. Meil on internet nii aeglane, et keegi ei viitsi seda teha. Ent aeg-ajalt teeb keegi piraatkassette või -CD-sid küll. Olid kunagi mehed, kes hakkasid Suntari rajoonis Duoraani asju järgi tegema. No ma siis palusin bratval nendega rääkida. Ära lõpetasid.” Ma edasi parem ei küsinud.
KÜNNEI
Istun baaris noore kena Uljana-nimelise neiuga, keda terve Jakuutia tunneb esinejanimega Künnei. Noor habras näitsik, kes sai alles 20, lasi hiljuti välja oma kümnenda tegevusaasta kogumiku? “Ma hakkasin laulma juba 7-aastaselt. Kui ma olin kümme, siis hakkasin laule kirjutama. Ka sellel kogumikul on lugu, mis pärineb sellest ajast.” Künnei võtab jakuudi luuleklassika või siis palub tuntud luuletajatel talle tekste kirjutada ning teeb neile meloodiad. Tema lood on head, nii head, et üha enam lauljaid palub tal endale lugusid teha. “Lugu on nagu osa minust. Ma tean, kuidas ta peab kõlama ja mismoodi neid tuleb esitada. Sellepärast lähen ma ise artistidega stuudiosse ja lindistan lood ise.” Praegu teeb Künnei seda tööd pigem hobina ja missioonitundest. Ent tal on plaanis minna õppima managementi ja hakata professionaalseks muusikamäned?eriks. Kui see juhtub, on ta esimene väljaõppinud mäned?er Jakuutias.
Künnei ise tuleb muusikute perest ja sellepärast pole tema suhe muusikasse ka üllatav. Tema isa oli 70-ndatel super-?amaanirocki grupi Tsoron liige ja liider. Juba pisikesest peale veetis tüdruk suure osa oma ajast prooviruumides ning tuuridel. Ta tunneb isiklikult kõiki jakuudi muusika suurnimesid stiilist olenemata.
?AMAANIROCKI KASV
Jakuudi muusika on kogu aeg üritanud – loogiline – Jakuutiast välja murda. Edukaks on sellel rindel osutunud rock-grupid. Esimene jakuudi rockbänd Dapsõ tekkis juba 70-ndail. Tema jälgedes ilmusid ansamblid, kes segasid rahvamuusikat progerockiga – Tsoron, Tsolbon, Aital, Serge. Muusikalt sarnanesid need ansamblid mõnevõrra Ruja, Hõimu ja Pantokraatoriga, et mõnda orientiiri anda. Artjom Troitski oli neist vaimustuses ning mängis neid oma legendaarses “Programma A” saates. Aital andis Soomes CD välja, kõik bändid on mänginud Moskvas festivalidel ja osa neist ka väljamaal.
Ma istusin Valja Romanova köögis koos tema vene-poola abikaasa Stasiga. Valja on viimasel ajal hakanud esinema nime all Tsõskõõrai – Looja. Tema huvi rocki vastu tekkis juba ammu, siis kui ta veel külas elas ja lehmi lüpsis. Nagu enamik jakuudi noori tuli ta Jakutskisse, aga juba sihiga hakata muusikat õppima ja tegema. Valja on ka üks väheseid, kes peaaegu alati esineb laiv-bändiga (kus mängib trumme ta mees Stas) ja laulab väga vastumeelselt fonogrammi pealt.
Omal ajal esitas ta ka palju diskot ning estraadi, ent viimasel ajal on pühendunud rockile. Tema muusikat võiks kirjeldada kui “Diamanda Galas meets Syd Barret Pink Floyd”. Ainult et tänapäeva saundiga. Väga punk ja heliliselt hull asi. “Ungaris esinesime pungiklubis, enamik publikut olid skinheadid. Alguses istusid ja vaatasin, et mis kummaline seltskond. Aga kontserdi ajal läksid põlema. Me tegime lava peal lõket ja esitasime ?amaanilaule. Pärast tulid meie juurde ja ütlesid, et te olete rohkem punkarid kui meie kõik kokku!”
Jakuudi ?amaanirock on üldse väljaspool Jakuutiat enam hinnatud kui kohapeal. Ja kohapeal on nende publikuks rohkem vene rokkarid ja baikerid kui oma jakuudi noored. Aga hull asi on see muusika küll.
Valja annab mulle CD, mille ta lindistas Londonis endise Pink Floydi helitehnikuga. Kajad, efektid, ?amaanitrumm, parmupill ja kõrilaul. Seda asja peab tõesti mitu korda kuulama, et temaga harjuda. Londonis esines ta suure eduga etnoklubides ning andis ühe päeva jooksul neljas erinevas raadiojaamas – kaks neist BBC jaamad – intervjuusid ja laivesinemisi. Nüüd läheb ta kolmeks kuuks mingisse Londoni ülikooli kõrilaulu õpetama. Vot sihuke tüdruk. Ja teenitud raha eest tahab ta koos mehega ehitada stuudio, et hakata uusi artiste lindistama. Aga see mind juba ei üllata.
P.S. Mitmed artistid ja produtsendid palusid mul valmistada nende lugudest remikse, nii et, kes tahab proovida, võtke ühendust. Augustikuu viimasel pühapäeval kell 19.00 on R2 saates “Etnokonservid” jakuudi muusika erisaade.