Praegu on juba raske ettegi kujutada, et öösiti lugesime Tartu üliõpilasühiselamus Sol?enitsõni romaane, mis olid trükitud tillukese tekstiga paberossipaberile. Neid trükiti ümber kirjutusmasinal: esimene eksemplar oli selge ja loetav, teine – viletsam, viiendast oli aga peaaegu võimatu aru saada, meieni jõudis loomulikult viies. Meie saime selle lugemisega nagu osaliseks autori kartmatusest – ta tõusis riigi tohutu peenestava masinavärgi vastu, kuid ka meie riskeerisime, lugedes tema keelatud teoseid.
ESMAKORDNE VENE SÕIM
Otsustada kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate algul, kas Sol?enitsõn on hea kirjanik, ei tulnud pähegi: ta avas meie tundmatu elu sellise kihi, et tema teoste kirjanduslikud omadused toodi sulgude ette. Ametlikult avaldatud “Üks päev Ivan Denissovit?i elus” – ühe lihtsa inimese üks päev laagris, kes on ei millegi eest kümneks aastaks süüdi mõistetud, üks päev, mille kangelane veedab, püüdes ellu jääda, kohaneda, ära harjuda – vapustas maailma.
See jutustus jätkas Gogoli ja Dostojevski suurt liini, kes mõistsid “väikest inimest” ja tundsid talle kaasa. Sol?enitsõni jutustuses puudusid romantilised ilustused ja suured sõnad, tema Ivan Denissovit? ei võidelnud millegi vastu ega tõusnud üles, orjas põrandalt mustuse seest üles iga eluiva ja toitus sellest, kantuna vaid instinktist ellu jääda. Jutustus oli dokumentaalne iga üksikasja, iga pisiasjani, kirjandusse läks koos sellega palju sõnu laagri?argoonist ning esmakordselt sai vene sõim (pisut looritatuna tähtede ümberpaigutusest) kunstilise kirjanduse osaks.
PÄÄSTJA ROLLI VÕTMINE
Sol?enitsõn arreteeriti otse rindel 1945. aastal hukkamõistvate väljenduste pärast Stalini suhtes ja saadeti laagrisse, seal sai ta võimaluse ümber kolida “kontorisse”, süüdimõistetute priviligeeritud kohta, kus insenerid, matemaatikud, uurijad tegelesid oma armastatud tööga – leiutasid, lõid, tegid avastusi, see-eest elasid paremini kui need, kes raiusid metsa või kaevasid kanaleid. Hiljem keeldus Sol?enitsõn kontorist, teades, et teda ootavad taas laager ja kindel surm. 1952. aastal haigestus ta vähki, kuid imekombel paranes. Hiljem rääkis ta, et just vangistus, laager, tegid tema, matemaatikaõpetaja, kirjanikuks, ja et ta on saatusele tänulik sellise katsumuse eest.
Lidia Libedinskaja, kirjanik ja Anna Ahmatova sõbratar, jutustas mulle, et Sol?enitsõnit esitleti Anna Andrejevnale. Ta hindas väga kõrgelt tema inimlikku vaprust, kuid teostesse suhtus äärmiselt jahedalt, öeldes kurvalt, et neis pole jumalikku sädet.
Pärast “Ühe päeva?” avaldamist, mis tõi autorile maailmakuulsuse, sel momendil, kui teatris Sovremennik hakati lavastama tema näidendit “Põder ja onn”, sel momendil, kui ajakiri Novõi Mir valmistus avaldama uut romaani “Esimeses ringis”, keelati Sol?enitsõn kategooriliselt ja teravalt, teda hakati taga kiusama. 1970. aastal pälvis ta Nobeli preemia kirjanduses, 1974. aastal aga saadeti ta maalt välja. Pikka aega elas ta Ameerikas, 90-ndate algul aga naasis kodumaale, kus teda oodati nagu Õpetajat, messiat, võib-olla kui tulevast presidenti; paljumiljoniline maa oli kindel, et just Aleksandr Issajevit? teab, kuidas päästa ja säilitada Venemaad. Ning Sol?enitsõn võttis endale jutlustaja osa.
JUTLUSTAJA VÕI KIRJANIK?
Jutlustaja viib inimese tuntud asjade juurde teda käest hoides; kirjanik lubab inimesel minna nende samade tuntud asjade juurde iseseisvalt, kuid seob tal seejuures silmad.
Jutlustaja teeb näo, et elab nii, nagu õpetab teisi elama; kirjanik teeb näo, et elab nii, nagu elab tema lugeja.
Jutlustaja teeb kõik, et varjata oma muret vormi pärast, kirjanik teeb kõik, et simuleerida oma huvi sisu vastu.
Jutlustaja räägib taevast, kuid ei oska kirjutada; kirjanik oskab kirjutada, kuid teda huvitab maine; jutlustajale teevad muret inimesed; kirjanikule inimene; kuni nad kokku ei lepi, on olemas lootus, et totalitarism meile tagasi ei pöördu.
Sol?enitsõni jutlustamisel edu polnud. Üsna ruttu kustus huvi tema romaanide vastu: osutus, et need on kirjutatud ilmaliku jumaliku sädemeta, on üsna igavad ja manitsevad. Siis ilmus veel Vladimir Voinovit?i mälestusteraamat, mis rõhus Nobeli laureaadi inimlikele puudustele. Voinovit?ile andis kriitika vastu näppe, Sol?enitsõnit aga hakati kuidagi iseenesest pidama elavaks monumendiks, tooma selle jalamile lilli ning temasse suhtuma kriitikata. Sol?enitsõnit hakati unustama.
SERIAALIDE TÄHESADU
Kuid sel ajal hakkas arenema vene teleseriaalitööstus. Seejuures oli üks seriaal teisest kehvem. Siis aga selgus üsna ruttu, et kui väga head kirjandusteosed viia seriaali tasemele, siis säilitab vähemalt üks komponent, mis sest, et moonutatud, mõningaid omadusi, millel on pistmist kunstiga ning päris piinlik ei hakka. Hakati teleekraanile klassikat toimetama. Efekt oli vapustav: miljonid inimesed, kes olid lugemisest ammu võõrdunud, jõudsid seriaalide kaudu algallikateni. Ning kui halvasti ka seriaal poleks tehtud, erutasid isegi purustatud geniaalse peegli killud vaatajat.
Seriaal “Idioot”, mis filmiti Vladimir Bortko poolt Dostojevski romaani põhjal, avas pretsedenditu kit?iparaadi teleekraanil. Vürst Mõ?kini osas esines Jevgeni Mironov – üks kolmest kõige populaarsemast kaasaegsest näitlejast (sellesse kolmikusse kuuluvad veel Oleg Men?ikov ja Sergei Bezrukov). Arglikud hääled, kes ütlesid seriaali kohta tõtt, lämmatati. Press tõstis seriaali taevani, omistades sellele põhiteene, et kauplustes romaani ostma hakati.
NAER JA ?AMPANJA
Vaimustust väljendas seriaali suhtes Sol?enitsõn. Tema kirjandusfond andis oma preemiad filmile ja Mironovile – vürst Mõ?kini sügava kehastamise eest ekraanil. Muidugi, kirjandusfondil on endal õigus otsustada, milline on näitlejaesituse ja seriaali suhe kirjandusega, kuid just need preemiad said kõige edasise lähtepunktiks.
Ja nimelt: kuulutati välja, et algavad seriaali võtted Sol?enitsõni romaani “Esimeses ringis” põhjal ning peaosa, Gleb Ner?init, mängib Jevgeni Mironov. Võib tunduda, et preemia saamise ja peaossa palumise seoses midagi imelikku ja taunimisväärset pole. Sol?enitsõnil on õigus valida näitlejat kangelase ossa, milles ta kirjeldab iseennast. Kuid klassiku perekond hakkas nii kirglikult eitama oma osavõttu näitlejavalikus, et see tekitas kahtlusi. Siis hakkasid pressis ilmuma teated sellest, et Jevgeni Mironov sõitis Sol?enitsõnile külla, et nad jõid kaks pudelit ?ampanjat ja naersid palju. Naer ja ?ampanja – need on juba kaasaegsest elust, piiärr-firmast, kes just nagu poleks sobiv klassiku jaoks, kes õpetab elama suurt maad.
Stsenaariumi 12-seerialise teose jaoks kirjutas romaani autor ise, tema loeb ka kaadritagust teksti. Re?issöör on Gleb Panfilov, osades kõikvõimalikud tähed. Ja veel üks piiärr-käik: seriaali lasti televisioonis, kui teisel kanalil läks “Kuldvasikas”. Vaatajad seisid valiku ees. Juba ette oli teada, et võidavad Sol?enitsõn ja Gleb Panfilov, kelle jaoks oli väga mugav võistelda ebaprofessionaalse Uljana ?ilkinaga, kes tegi “Kuldvasika”.
RÄÄKIVAD PEAD
“Esimene ring” tähistas Dante “Jumalikus komöödias” kõige kergemat ringi põrgus, kuhu ta asetas muinasaja tarkpead, kes ei väärinud õnnelikku äraolemist Paradiisis. Sol?enitsõni “Esimeses ringis” kasutatakse kinnipeetavaid teaduslike ja tehniliste erialade spetsialiste salajaste riiklike ülesannete täitmiseks.
Peategelase Gleb Ner?ini saatus kordab paljuski autori saatust. “Just siin peitub mitte ainult Ner?ini fenomeni saladus, vaid ka fenomen nimega “Aleksandr Issajevit? Sol?enitsõn”, selles, kuidas ta võtab vastu otsuse keelduda ahvatlevast ja tema jaoks soodsast ettepanekust, mõistes, et selle eest saadetakse ta laagrisse. See oli esimene samm tema suurel teel,” räägib filmi re?issöör Gleb Panfilov.
“Sest kes teadis, et hakkab Aleksandr Issajevit? kõikide vastu, riigi vastu, kogu riigi vastu ja võidab selles võitluses? Fantastika!” arvab näitleja Jevgeni Mironov. “See sarnaneb mingile muinasjutule. Kuid just seepärast, et see juhtus, tähendab on võimalik.”
“Pean ütlema, et mul ei õnnestunud kohe veenda Aleksandr Issajevit?i ennast lugema kaadritagust teksti. Algul keeldus ta järsult. Ütles, et hääl pole tal enam see, et ta pole enam noor, teine asi olnuks viis aastat tagasi,” jutustab re?issöör. “Mina aga lihtsalt nägin ja kuulsin ta häält.”
KÕNE LINDISTAMINE
Filmi sü?ee on üles ehitatud sellele, et edukas stalinlik diplomaat Innokenti Volodin, kuuldes oma maa aatomispionaa?ist, otsustab helistada Ameerika saatkonda ja reeta oma riik kogu inimkonna õnne nimel.
Kõne lindistatakse ja “kontori” töötajatele tehakse ülesandeks kõige lühema ajaga reetur välja selgitada, tundes ära tema hääle. Mis õnnestubki lõpuks ära teha teadlastel.
Filmis on kinnipeetavad, kes elavad “kontoris”, näidatud puhtakeste, hoolitsetute, priskete inimestena, kellel ongi paras dieedil olla. Tegelikult oli nende elu muretu ainult laagriga võrreldes. Nii kirjutab elust “kontoris” üks Sol?enitsõni prototüüpidest Lev Kopelev: “Kontori lobi tundus esimestel vanglajärgsetel päevadel luksuslikuna. Hommikueinel võis mõnikord isegi paluda hirsipudru lisaportsu. Lõunasupis – just supis, mitte lurris – võis olla tükikesi ehtsat liha. Ja pudergi võis olla paks, ilmsete liha jälgedega. Ning tingimata serveeriti kolmaski roog – kissell. Kuid kõik need ahvatlevad hõrgutised eriti ei toitnud. Tahtsime süüa kogu aeg. Leivast – 500 grammi ööpäevas – ei piisanud.”
Need täissöönud inimesed peavad mitme seeria vältel abstraktseid poolfilosoofilisi kõnelusi, osalevad nagu lõpmatus talkshows. Rõivastatud on nad teksakombinesoonidesse, justnagu oleks film vene elust välja mõeldud Ameerikas, mitte Venemaal? Selleks, et toimuva aktuaalsust rõhutada, viiakse tegevus kord 21. sajandi Moskvasse, mille taustal kangelane jätkab oma väitlust. See postkaartlik, albumlik metafoor kutsub esile tunde autorite saamatusest.
ÜMBRUSE PESTUS JA PUHTUS
Üldse näeb kõik välja täiesti ebausaldusväärsena. Stalinlik timukas minister Abakumov kannatab selle tõttu, et “organitel” puudub surmanuhtluse õigus ning tal tuleb kohutavalt rabeleda, et surmaotsused saaks täide viidud. Ajaloost on teada, et mingeid erilisi raskusi surmaotsustega “organitel” kunagi polnud ning on lihtsalt naljakas kahtlustada neid seadusetähe järgimises.
Stalin Igor Kva?a esituses näeb välja veidra marionetina, karikatuurina, keda muidugi ei saa karta riik ega maailm?
Vilets re?issuur, venivus ja venitatus, Jevgeni Mironov, kes midagi pole kogenud ega üle elanud, lenneldes seriaalist seriaali, ühest löökfilmist teise, enamiku näitlejaist härrandlik hoolitsetus ja hästitoidetus. Ümbruse pestus ja puhtus, ei ajastu hinge, ei tunnuseid, kogu toimuva toatemperatuur.
Kurb küll, kuid Aleksandr Sol?enitsõn, võidelnu ja võitnu, on end suurepäraselt tänasesse kahtlasesse ellu sisse kirjutanud. Ta suhtleb presidendiga, joob tähtedega ?ampanjat, kirjutab stsenaariume seriaalile, loeb kaadritagust teksti, võtab omaks mängureeglid, mida dikteerivad tänased meedianäod, kes serveerivad oma televisiooniooperite seebiseadusi.