On olemas satiiriline lugu kannatavast pojast, kes mängib kitarril kurba lugu sellest, kuidas ta juba 35-aastaselt orvuks jäi, sest pidi kurja ema juurest välja kolima.
Vene kultuuris ja praegu eriti kinos on väga moes luua loomingulisi dünastiaid. Kuulsate vanemate lapsed on hakanud aktiivselt jätkama isade ja emade üritust ning seejuures, nagu niisugustel puhkudel ette tuleb, ei arvestata noorema põlvkonna annet, ei kohanemist perekondliku “bisnessiga”, vaid kõik käib küllalt lihtsalt: said järglase troonile, istuge palun ning juhtige der?aavat. Järgitakse tsehhiprintsiipi: kes oli isa, on järelikult ka poeg.
NII KUI POEG SAABUB, LÄHEB SAGINAKS
Oli kuulus nõukogude re?issöör ja näitleja Sergei Bondart?uk. Eriti hästi õnnestusid tal ekraanil lahingustseenid: “Sõjas ja rahus” või filmis “Nad võitlesid kodumaa eest” on sõda näidatud eredalt, mastaapselt ja veenvalt.
Oma isa suundumust järgis kinos Fjodor Bondart?uk, väntas kõige keskpärasema filmi “9. rood” (müügil ja levis ka Eestis – toim.), milles puudub nii mõte kui sügavus ja mingigi kõlbeline idee, kuid kohe – dünastia õiguse järgi – saabus talle kuulsus, kohale tormasid kriitikud ning korrutasid, et selle filmi peaks justkui esitama Oscari kandidaadiks.
On kuulus re?issöör Andrei Kont?alovski, kes filmis Nõukogude Liidus “Romansi armunuist”, siis Hollywoodis “Tango ja Cashi”, siis jälle Venemaal “Kanakese Rjaba” ja “Hullumaja”, mille üle vaieldi, mida maha tehti ja kiideti, esitati Oscarile ning alati nähti kaadri taga suurt re?issööri.
Hiljaaegu tormas filmi tegema ka Andrei poeg Jegor Kont?alovski. Väntas täiesti tühise pildi “Põgenemine”, viletsa filmi tähe Jevgeni Mironoviga; sü?ee püsib koos ausõna peal, intriig on sulepeast välja imetud, absoluutne diletantism on kõiges, kuid pilt on üles reklaamitud, laiali kellatud ning juba räägitaksegi Jegor Kont?alovskist kui tõsisest tegijast.
Samasugune lugu leiab aset kuulsa näitleja Oleg Jankovski perekonnas: tema poeg Filipp Jankovski väntas “Riiginõuniku” kahe esimese suurusjärgu tähe Oleg Men?ikovi ja Nikita Mihhalkoviga ning vaatamata õppefilmi ilmsetele puudujääkidele omandas väärika koha kinoolümposel.
KAKS – EI, ISEGI KOLM GERMANIT
Vapustav, et selles avalikus farsis hakkas osalema ka meie aja üks parimaid ja ausamaid elitaarseid re?issööre Aleksei German, luues nime oma pojale – samasugusele elitaarsusele pretendeerivale Aleksei German-nooremale.
Praktiliselt kõik Aleksei German-vanema filmid on tehtud inimestest, kes seisavad kuristiku äärel ning peavad viimasel sekundil otsustama surma ja elu vahel – kas langeda või püsida serval. Et siis ikkagi hukkuda. Kuid teisiti.
Sõda filmis “Kontroll teedel”, filmis “Kakskümmend päeva sõjata”, sõjaeelne epohh filmis “Minu sõber Ivan Lap?in”, sõjajärgne elu filmis “Hrustaljov, masinat!”. Ja peaaegu kõigis filmides on tihe side isaga – kirjaniku ja stsenaristi Juri Germaniga – tema proosa motiivid kõlavad, olgugi et tundmatuseni teisenenutena paljudes filmides.
Selles dünastias ei katkenud kunagi seos ajaga, ning nõukogude kirjaniku proosa kasutamine re?issööri poolt, kes alati oli nõukogude kinost kustutamise äärel, oli võimalik mitte tänu isa ja poja ideeliste seisukohtade kokkulangemisele, vaid tänu armastusele, perekondlikule, sugulaslikule armastusele, mis alati juhtis Aleksei German-vanema kaamerat.
JUSTKUI UUDNE DEBÜÜT
Tunnistajad, kes omal ajal Aleksei Germanvanema arenemist jälgisid, räägivad, et Stalini aja üle elanud isaga olid pojal keerulised suhted: nad vaidlesid hääled kähedaks, kirusid teineteist, ei jaganud ei eetilisi ega esteetilisi vaateid, kuid ustavus kunstile, talendi kutse tõukas neid ikka ja jälle teineteise poole.
Oma esimeses filmis “Viimane rong”, mis tõmbas endale tähelepanu Veneetsia filmifestivalil, teatas Aleksei German-noorem perekonnateema jätkamisest – ekraanil näeme me tema arusaama Teisest maailmasõjast.
Esil oli veel üks väga tähtis komponent: re?issöör otsustas kindlalt teha festivalifilmi, elitaarse, sihilikult pikaldase, vastupidiselt kõigele, mis on moodne ja ere. Muidugi hämmastas kõiki väga, et tegevusväljaks valis noor (pisut üle kahekümne viiene) re?issöör atmosfääri, millega sai kuulsaks tema isa; hämmastas tema püüdlus sügava tarkuse ja filosoofilisuse suunas.
Kuid filmi üldine paatos, mis kutsub kannatlikkusele ja mõistmisele, mis räägib sellest, et sõjas on õnnetud kõik, kes hukkuvad tragöödia finaalis, võitjad ja kaotajad, pani leebelt suhtuma debüüdi “uudsustesse” ning tunnistama, et kinotaevasse on ilmunud uus täht – Aleksei German-noorem.
ARMASTUSE JA KIRE VAHEKORRAST
German-noorema uut (teist) filmi näidati ka Tallinnas 9. PÖFFi festivalil. Sellele eelnes permanentne telereklaam, millest Germanvanem alati hoidus. Noorem andis sügavmõttelise intervjuu selles vaimus, et kunstnik võib valida suvalise atmosfääri oma teoste jaoks, et tal pole üldse tarvis filmida isiklikult üleelatut, piisab, kui materjali tundma õppida.
Pretensioonikas nimi “Garpastum” tähendab ladina keeles “Mäng palli peale”. Muinasajal tapeti kaotanud ja seejuures ohverdati nad jumalatele parema viljasaagi lootuses.
Nähtavasti peab pöördumine muinasaega, nagu pöördumine igaviku poole panema vaatajaid kohe mõtlema elu mõtte üle, kaduvuse üle, taastumise ja ringi mööda liikumise üle.
Ajalooline ruum on “perekondlik” – seega sõjaaegne, kuid jutt ei käi mitte Teisest, vaid Esimesest maailmasõjast, hävitatud väärtustest, purustatud haprast Hõbedasest sajandist, kire omadustest – jalgpalli vastu, naiste vastu?
Ja järsku tekkis kõige silmnähtavam vahe isa ja poja loomingulise positsiooni vahel – isa viib edasi armastus, poega kirg. Esimene tähendab igavest ja ehtsat, sest armunu teab armastuse eelaimust ja tema kestust ning mälestust sellest; teine tähendab halastamatust, vastupandamatust ja sprinterlikku tormamist eesmärgi poole; kirel pole ei minevikku, ei tulevikku, kuid on egoismi kategooriline imperatiiv?.
Kõik see, muide, ei välista suurepäraste filmide loomist nii ühel kui teisel juhul. Kuid vahet tuleb teadvustada.
KAS EKSPLUATEERIDA VÕI DEMONTEERIDA?
“Garpastum” osutus väga ebaühtlaseks filmiks. Seal on ühiseid kohti, mida kinos juba ammu oled kohanud. Harjumuspäraselt, nagu “peab”, on näidatud tänapäeva kuulsaima vene näitlejanna T?ulpan Hamatova poolt mängitud muserdatud, kummalise ja maneerse kangelanna salongi. Ta lausa kehastab ekraanil Severjanini värsse.
Nagu alati, esitatakse valge puudriga üle puistatud Aleksandr Blokki veel ühe filmitähe, Go?a Kutsenko esituses; kuidas Kutsenko ka ei pinguta, kuidas ka end kokku ei võta, ei peegeldu meeleheite sügavus ometi tema elavates silmades.
Ja justkui vastu tahtmist meenutad, kuidas Aleksei German-vanem võtab kuulsad tähed neile külge kleepunud ampluaaga, lammutab nad kivi kivi haaval osadeks, vabastab nad sisseharjunud kujudest: koomikust, tsirkuseklounist Juri Nikulinist tegi ta traagilise kuju filmis “Kakskümmend päeva sõjata”, aga teine koomik, edvistaja ja Satiiriteatri täht Andrei Mironov mängis tal tragöödiat filmis “Minu sõber Ivan Lap?in”.
Tegelikult on igal re?issööril tähtedega kaks võimalust – kas kergelt ja harjumuspäraselt ekspluateerida nende kuulsust ja tüüpi või lõhkuda, ümber teha, demonstreerida oma isiklikku re?issööri-meisterlikkust, oma kujutuse jõudu.
Stamp-filmides muidugi minnakse esimest teed, kui aga kunstnik pretendeerib avastusele, on tal parem üldse mitte tähti kasutada, kui ta nendega toime ei tule.
JULMUS JÄRGMISES ASTMES
“Garpastumis” on episoode, mis lausa vapustavad oma julmusega. Tänane vaataja suhtub ükskõikselt veresse ja tapmisse, ning midagi uut avastada selles piina atmosfääris näib olevat juba võimatu, kuid “Garpastum” avastab.
Baraki hämaruses astub bandiit haavatud poisi kõrile. Suurelt on näidatud saabast ja kleenukest kõri, ning algul kuuleme oiet, siis aga purunevate kaelalülide selgesti kuuldavat rudinat. Ning see kohutav rudin jälitab vaatajat veel kaua. Ja veel: ukseavausse ilmub noor naine, talle lüüakse pähe, ta kukub, avauses, just nagu pildiraamis, on nüüd näha vaid ta jalad; me näeme õhus lendavat laibatükki, kuuleme karjet, jalad värisevad löökidest, siis aga kangestuvad, nagu elutu, kõige vastu ükskõikne ese.
Ja vaat, mis on tähtis: me ei jõudnud veel seda noort naist ja seda poissi nagu kord ja kohus tundma õppida – nad ainult vilksatasid filmis – see tähendab, et meil on neist kahju mitte konkreetselt, vaid on kahju üldse, statistiliselt, nagu on kahju kellestki tundmatust reportaa?is sündmuspaigalt.
German-vanemal on julmused alati otse proportsionaalsed tegelaskuju kohaga filmis. Üks kõige kohutavamaid stseene filmis “Hrustaljov, masinat!” on see, kui ülekuulajad peksavad peategelast – kuulsat kirurgi, kes on jäänud stalinliku surmamasina rataste vahele. Meid puudutavad mitte ainult tema füüsilised kannatused, vaid tema hinge ja isiksuse alandused, see, mida filmi kestel oleme õppinud austama ja hindama?
Selles võib-olla peitubki mängufilmikunsti saladus – et me tunneksime kaasa kangelasele nagu iseendale, nagu lähedasele sõbrale, peab re?issöör panema meid neid armastama ja võtma poolteist tundi ekraaniaega nii, nagu tavaliselt suudame armastada ja vastu võtta palju pikemat ajalõiku. Muidugi, elus on ka armumine esimesest pilgust – nagu päikesepiste, nagu lööklaine, kuid ekraan on liig eemal meist, liig tinglik, et võistelda sellise elulise plahvatusega. Tema mängureeglid on – tund, kaks, mitte vähem. Kuid mitte ka rohkem!
SAATUS JA BIOGRAAFIA
Varem või hiljem jõuab iga inimese saatus biograafiale järele. Kõik läheb täide, kõik asetub ritta, kõik omandab mingi targa sügava mõtte. Praegu näen German-noorema filmides biograafiat. Näen seda, mida ta tahab mulle jutustada, näen lugu. “Garpastum”: otsustasid noored inimesed, jalgpallist vaimustatud, ehitada isikliku jalgpalliväljaku, hakkasid raha koguma, seal aga on sõda, revolutsioon, bandiidid, ent jalgpalli tahaks mängida ikkagi, sest elu jätkub igasugustes tingimustes.
Kuid ma ei tunne lüürilist sidet, seda vajadust rääkida inimestega, seda eristatud üksilduse igatsust, mis muudab filmi huvitavaks.
Poja film muudkui varastab ja varastab isalt. Perekond tubade anfilaadis, laua taga, ebaselgelt, kuulmatult vestlemas on nagu “Hrustaljovis”. Barakk bandiitidega on üle võetud “Lap?inist”.
Tänane kino, teater, muusika, maalikunst, kirjandus kannatavad ühe ja sama puuduse käes – isikliku, individuaalse üleelamise puudumise käes. Maailm on ajanud kunstnikud rühmadesse, üksinda ei pea vastu, ei ela üle. Tuleb olla omadega, muidu kaotad usu endasse. Need kõik on hirmu kulutused, millest pole vabad isegi vapramad.
Rühma on kõige kergem moodustada perekonnast. Purunevate väärtuste maailmas võib veel loota isa peale. Seda enam, kui isa on jõudnud au ja tunnustuse kõrgusteni.
German-vanem teeb juba aastaid filmi “Raske on olla jumal”. Hiljuti küsiti talt: “Miks te filmi ei lõpeta?” Tema vastas: “Ma kardan teha halba filmi. On see ju minu viimane film.”
Kerge oleks hüüatada: aga poeg ju ei karda halba filmi teha! Kuid kurbus on sügavam: kurb pole isegi mitte see, et tehakse palju halbu filme, vaid see, et pole tõeliselt häid.