Brodskil on selline fraas: “Kaua arvasin ma, et inglise keeles ei saa öelda rumalust!” Mitmeid aastakümneid valitses veendumus, et Ilf ja Petrov kirjutasid nii naljakalt, et ükskõik kuidas nende romaanide põhjal filme ka ei tehtaks, kukub ikkagi suurepärane välja. Tõsi, siinkohal peab ütlema, et filme püüdsid teha väga head re?issöörid väga heade näitlejatega. Ostap Benderi, kõige teravmeelsema avantüristi osas esinesid Andrei Mironov – komöödia?anri aristokraatse valdamise sümbol, Sergei Jurski – intelligentsuse ja rafineerituse sümbol huumoris; seda osa tegid ka Mark Zahharov ja Mihhail ?veitser, kes mõlemad lõi oma liini vene kinos.
TÄNASED PRODUTSENDID
Näidata uut, kaasaegset Ostap Benderit täna, kui tema jaht rikkustele omandab uusi toone, on väga ahvatlev. Ostap Bender sai miljoni, kuid raha talle õnne ei toonud: ta kaotas sõbrad, armastatud tütarlaps abiellus teisega, raha polnud Nõukogude Liidus kusagil kulutada, sel polnud väärtust, katse põgeneda välismaale lõppes krahhiga. Nõnda oli romaanis ja vanades filmides. Nüüd näib seesama jaht rahale, millega on saanud solidaarseks suur osa riigist, ülla teona, romantilisena, aga Ostap ise – peaaegu traagilise, lüürilise varjundiga figuurina. Võib-olla on ta bol?evike poolt hävitatud aadlike järeltulija, kes igatseb taastada perekonna vara? Võib-olla peab ta varjama oma tõelist nime, kuna kogu ta suguvõsa istub poliitiliste süütegude tõttu vanglates ja laagrites? Ühesõnaga, uuel stsenaristil, produtsendil ja re?issööril oli, mille üle järele mõelda.
Produtsendid muide, on täna väga sarnased neile, keda oma följetonides kirjeldasid Ilf ja Petrov: jõhkrad, jultunud, ebaviisakad, kuid nutikad, suurepäraselt tunnetavad, nagu neile näib, publiku salasoove. Nad on väga kannatlikud: kui nad on teinud panuse mingile stsenaristile või re?issöörile, võitlevad nad tema eest lõpuni. Ta võib teha kasvõi kümme läbikukkunud filmi järjest, kuid sattudes mõjuvõimsa produtsendi huviorbiiti, pole tal enam vaja millegi pärast muret tunda, tööd tal jätkub. Sellise seisundi saavutasid Nõukogude ajal tuntud kirjanike naised: nad võisid saada kõrgendust või alandust, see tähendab minna ära oma mehe juurest hoopis tuntuma literaadi juurde või vähem tuntu, kuid oma ringi jäid nad igal juhul, mingi mees-kirjanik oli neile kindlustatud elu lõpuni.
MIDA HALVEM, SEDA PAREM
Orientiiride täielik puudumine praeguses kunstis meelitab üha sagedamini tegema rimeike – ometi on olemas mingi alus, millest saab kinni hoida justkui seinast, tungides pimedas läbi vaimukoridoride.
Stsenarist Ilja Avramenko debüteeris mõned aastad tagasi tuntud kuuekümnendate aastate kinohiti “Amfiibinimene” rimeigiga ulmekirjanik Aleksandr Beljajevi romaani järgi. Siis käisid inimesed seda pilti vaatamas kümme kuni kakskümmend korda, et veel ja veel kord nautida Anastassia Vertinskajat, Vladimir Korenjovi, Mihhail Kozakovi. Film oli ere, dünaamiline, suurepäraste veealuste võtetega. Ilja Avramenko kirjutas pika stsenaariumi lõputute pausidega, igavate dialoogidega elulisuse huvides ja niisuguste detailsete looduskirjeldustega, ühesõnaga, tegi stsenaariumi mitte kino, vaid ajakirja National Geographic tarvis. Kallist projekti mindi filmima Kuubasse. Kuid see ei aidanud. Läbikukkunud stsenaariumi hakati filmima näitlejaga, kes juba väliselt kuidagi ei sobinud Ihtüandri ossa – paks, kohmakas, lühijalgne Said Da?uk-Nigmatullin nägi välja kui kangelase paroodia, ka kõik ülejäänu nägi välja kui ?anri karikatuur. Film kukkus pauguga läbi, selles osalejad süüdistasid üksteist pressis ebaprofessionaalsuses ja ebakorrektsuses.
Ning vapustav! – just Avramenkole anti kirjutada uue “Kuldvasika” stsenaarium! Just nagu “Amfiibinimese” puhul, kirjutas ta kõige igavama ja kõige väsitavama ümberjutustuse lõbusast ja hoogsast romaanist. Ja veel enne seda, kui filmi hakati demonstreerima Esimesel kanalil, ütles sellest lahti, karjudes kõigile, et halvad re?issöörid ja produtsendid võtsid talt seadusliku õiguse osaleda võtetel.
TEGELASED KUI LILLADE DEMONSTRATSIOONILT
Peaossa paluti vene kino megatäht Oleg Men?ikov. Tõepoolest, alustas see näitleja väga andekalt – filmides “Pokrovski väravad”, “Lennud unes ja ilmsi”, hiljem mängis Nikita Mihhalkovi filmides “Päikesest rammestatud” ja “Siberi habemeajaja”. Alati mängis ta iludust, võrgutajat, südametevallutajat. Oma ampluaast loobuda vananedes ei soovinud, ning tema nägu hakkas järk-järgult muutuma maskiks, mis on nahale tõmmatud: plastilised operatsioonid, mis noorendavad naisi, jätavad mehed sootunnustest sootuks ilma. Noores, liikumatus näos, milles puudub täielikult miimika, elavad praegu väsinud, tüdinud silmad; kergus ja plastilisus muutusid kohatuks koketsuseks, võluv naeratus muutus valvestambiks.
Men?ikov on juba halvasti mänginud mitmes filmis, näiteks “Riiginõunikus”, mis nähtavasti kindlustas talle osa “Kuldvasikas”. Oma partneri – ?ura Balaganovi ossa – määras Men?ikov oma soosiku ja lähedase Nikita Tatarenkovi. Noormees mängida ei oska, kõigis osades ainult ajab hambaid irevile ja lagistab naerda, kuid see-eest vaatab sellise võltsimatu, tuntava armastusega Benderile, et saab täiesti selgeks: sel paaril filmivõtted ainult segavad teineteisega läbikäimist, on ainult palju tähtsamate suhete nukraks vaheajaks.
Nende suhete teemat toetas kõigest jõust filmi kunstnik Larissa Lebedeva, kes on maalinud, kaunistanud, võidnud, lokkinud kõiki osatäitjaid. Justkui oleksid nad tulnud mingile gei-demonstratsioonile, et ?okeerida nõmedat väikekodanlast. Koreiko osatäitja Aleksei Devot?enko oli maalitud kriiskav-õlekarva blondiiniks ning tema huuled värviti roosa pumatiga; vapustatud näitleja esines ajakirjanduses avaldusega oma traditsioonilisest seksuaalsest orientatsioonist, kaebas kolleegide peale ja rõhutas seda, et tahtis mängida traagilist kuju, aga teda sunniti osalema kahtlases etenduses.
EKRAANIPATRIOTISM
Kuid kõige tähtsam on re?issööri kuju. Mastaapse projekti filmimine suure romaani järgi usaldati debütandile Uljana ?ilkinale.
Press ütles juba päris algul välja sellised oletused: kas on Uljana mõne produtsendi või mõne oligarhi armuke, kes ostis talle selle projekti re?issööri rolli. Ning ainult versioon, et Uljana ?ilkina võib lavastada filmi, ei tulnud kellelegi pähe.
Sergei Jurski, Tatjana Leo?nova, Leonid Kuravljov tõstsid, nagu neile näis, kohutavat lärmi. Nad rääkisid jultunud diletantismi lubamatusest kinokunstis, sellest, et klassiku ekraniseering on vastutusrikas asi, sellest, et halva filmi tekitatud kahju on antud juhul raske ülehinnata. “Vanakesed” kuulati viisakalt ära, arvestades, et nende nördinud karjed lisavad a?iotaa?i ja teevad kasu filmi “ringlusele”.
Välja mõeldi veel üks reklaamitrikk. “Kuldvasikas” jooksis ühel kesksel kanalil, teisel aga hakati näitama seriaali Sol?enitsõni romaani “Esimeses ringis” ainetel. Seal oli peaosas veel üks vene kino megatäht – Jevgeni Mironov. Kunagi alustas temagi oma karjääri väga huvitavalt ja andekalt, kuid nagu Men?ikov, langes tasapisi stampi, hakkas end kordama, mängis vürst Mõ?kinit “Idioodi” uues ekraniseeringus, seejärel tegi lepinguid tühiste löökfilmide peale ning siis pakuti talle osa mastaapses teleprojektis.
Algas vaidlus – kes keda? Men?ikov Mironovi või Mironov Men?ikovi? Sol?enitsõn Ilfi ja Petrovi või Ilf ja Petrov Sol?enitsõni? Televaatajad vahetasid meeleheites iga kümne minuti jooksul kanalit, vaatavad pisut üht, pisut teist, millestki aru ei saa, siis aga saavad seeriad läbi.
Patriotism vene kinos on praegu pöördvõrdeline tema eduga. Millise kirega kiideti “Idiooti” Vladimir Bortkod – keegi polnud lugenud romaani, polnud näinud häid lavastusi ja filme romaani põhjal, ühesõnaga, kõik sündis alles eile ning hakati peale ab-st. Kiituse võimsamaks argumendiks oli see fakt, et pärast seriaali ekraanile ilmumist osteti kauplustes Dostojevskit. Võib-olla oleks odavam olnud äratada armastust klassiku vastu koolis, mitte aga teha kõikvõimalikke trikke, et parandada kodumaise kirjanduse õpetajate halba tööd? Hiljem kiideti sarnase agressiivsusega “Meistrit ja Margaritat”, taas apelleerides sellele, et pärast seriaali osteti kauplustes Bulgakovit.
TEHA PIRUKAID, SAAPAID VÕI FILMI
Võis oodata, et samamoodi hakatakse kiitma ka “Kuldvasikat”. Kuid ime küll, ei hakatud. Tekkis anekdoot: “Kui vastikud kirjanikud on Ilf ja Petrov – Jurski jaoks kirjutasid nad naljaka “Kuldvasika”, Men?ikovi jaoks aga igava.” Seega, tähendab on siiski olemas ko?maari mõõt, kui juba ei saa seda välja anda inimkonna kuldse unenäo pähe.
Niisiis: lõtv, venitatud stsenaarium, re?issöör-debütant, kes pole üldse valmis tööks ulatusliku projektiga, näitlejate ebaõnnestunud valik, kunstniku ja operaatori positsiooni puudumine… Ülesandes küsitakse: kuidas võib sellistes tingimustes välja kukkuda suure teose ekraniseering?
Ilf ja Petrov kirjutasid 1932. aastal: “Tellija tahab olla ilus. Rätsepalt nõuab ta, et püksid langeksid laiade pehmete torudena. Juuksurilt soovib ta sellist juustekorraldust, et paljakuid nagu üldse looduses ei esineks. Kirjanikult ootab ta elutõde terve optimismi vaatevinklist. Selline on tellija. Ta tahaks väga olla ilus.” Meie juhtumi puhul tähendab see, et tellija, mitmemiljoniline vaatajate auditoorium, tahab, et iga projektis osaleja teeks oma tööd kui mitte hästi, siis vähemasti professionaalselt. Ennekõike – et oleks re?issöör, kes vastutaks oma teose eest.
Nõuda, et Uljana ?ilkina vastutaks oma töö eest, oleks sama rumal, kui kutsuda vastutama 12-aastast poisikest, kes valab vett ühest anumast teise (selline episood on romaanis ja filmis). Inimene, kes tahab osata midagi hästi teha – näiteks küpsetada pirukaid või teha saapaid, ei hakka kunagi tegelema millegagi, millest ta midagi ei mõtle. Kuid diletandil, kes midagi ei oska, on ükskõik, mida nimelt halvasti teha – võib filmi vändata, võib pilte joonistada, võib lihtsalt midagi juhtida.
Palju-palju seeriaid järjest liikusid ekraanil mõttetud nukud ja jutustasid igavalt ümber seda, mis originaalis särab huumori, satiiri ja mõttega.
Aga Uljana ?ilkinale on pakutud uue filmi tegemist.