T?eljabinski tankikoolis sandistati noor sõdur Andrei Sõt?ev. Teda sunniti mitu tundi seisma “televiisori” poosis – see kujutab endast poolkükki taburetiga väljasirutatud kätel; taburet kujutab endast televiisorit, saatekava aga võib kergesti näolt välja lugeda. Algul “seebiooper”, siis thriller, lõpuks õudusfilm. Andrei Sõt?ev, keda piinasid üleajateenijad, sattus haiglasse pooleldi laibana. Arstid pidid amputeerima ta jalad, suguelundid ning ühe käe sõrme. Teadvusele tulles sõdur vaikis ning ei andnud välja oma timukaid, kartes kättemaksu.
PLANGUST LÕUNANI
Reamees Sõt?evi juhtumi võttis isikliku kontrolli alla Venemaa president V.V. Putin, kõige muu lihtsama kõrval andis ta korralduse abistada sandistatu perekonda ning lahendada ta korteriküsimus. Poiss toimetati Moskvasse parimasse haiglasse ja lubati valmistada head proteesid.
Samas tulid avalikuks kümned, sajad, aga võib-olla tuhanded sarnased lood, milles sandistatud sõdurid lamasid nädalaid mingites keldrites või surid vaikselt haiglakoikudes kahtlaste diagnoosidega või siis lihtsalt tegid endale lõpu peale.
“Komsomolskaja Pravda” avaldas kõige iseloomulikumate piinamiste loetelu. Kui näiteks sõduril kästakse ristata käed laubal ja taguda peaga vastu seina ajuvapustuseni, nimetatakse seda “märatsev põder”. On ka teisi variante.
Televisioon viis läbi mõned talk-showd, kus arutati armee päästmise erinevaid võimalusi. Re?issöör ja näitleja Fjodor Bondart?uk – ilus, brutaalne ja ennast täis, tegi ettepaneku varustada kasarmud jälgimiskaameratega ning samuti luua sisemine militaarpolitsei. Kirjanik Mihhail Veller, kes on nendest omadustest ilma jäetud, teatas auditooriumile, et kõik hädad armees tulenevad sellest, et soldatitel tuli juba Nõukogude aegadest “kaevata plangust lõunani”. Bondart?uk süüdistas Vellerit kulunud tõdede ümberjutustamises ning banaalsustes, Veller vastas entusiastlikult, diskussioon käis parimas televaimus.
SÕDA KUI MOODNE TEEMA
Sõda on massikino jaoks üks tulusamaid teemasid, kitsas sillake elu ja surma vahel, mida mööda kangelane käib. Kuid see-eest teravnevad kõik tunded – nii lühike armastus kui ka leppimatu vaen. Siin, nagu igal kunstialal, on oma ?edöövrid ja oma tükitöö.
Nõukogude ajal nimetati selliseid filme “sõjalis-patriootilisteks” ja need pidid vaatajas äratama vihkamist vaenlase vastu. Sellest murdmatust liinist kõrvalekaldumine “abstraktse humanismi” ja inimarmastuse poole tähendas filmi põlu alla sattumist. (See õudus tabas näiteks Aleksei Germani filmi “Kontroll teedel”. Nüüd on sellest saanud maailmakino klassika).
Täna otsib vene kino piinavalt oma kohta ülemaailmses sõjakas kinostruktuuris, püüdes vastata hollywoodlikele standarditele lahingustseenides, teiselt poolt aga püüdes tagasi pöörduda selle patriotismi, selle austuse juurde armee vastu, mis purustati koos nõukoguliku kinotööstusega.
Peaaegu üheaegselt tulid välja “9. rood” Fjodor Bondart?ukilt ja “Pikseväravad” Andrei Maljukovilt. Algul pidid “Piksevärvad” kandma pealkirja “Rood”, kuid Maljukov ei hakanud nime pärast sõdima, loovutades selle kolleegile. Mõlemad filmid on pühendatud küllalt ebapopulaarsetele sõdadele ja saadaval ka Eestis. Bondart?ukil on ekraanil 1987. aasta. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis. Noored inimesed, eilsed kooliõpilased, välja rebitud elu proloogist, kohtuvad sellepärast, et läbi kahe tunni ekraaniaja üle minna oma eksistentsi epiloogi. Nad peavad vallutama kõrguse 33234 tee kohal ning tagama kolonni läbipääsu.
“Pikseväravad” põhinevad T?et?eenia sõjal. Välja on mõeldud väga efektne proloog: maskeeritud t?et?eeni võitlejad tapavad uusaastapeo ajal külas elajalikult naise koos väikeste lastega ning filmivad seda küüniliselt. Nõnda annavad nad edasi “tervituse” oma kindralile, kes on üle läinud föderaalvägede poole. Nüüd on lihtsam äratada vaatajas õiglase kättemaksu iha, veenda teda vajaduses pidada T?et?eenia sõda iga hinna eest.
TEGELDA SÕJAS SÕJAGA
“9. roodus” on näidatud, et sõjas muututakse väga ruttu täiskasvanuks. Ja veel rutem mõistetakse, milles on elu mõte. Noor kunstnik läks armeesse värvidega, et täita end enneolematute muljetega, siis aga kanda need lõuendile. Ilu näeb ta kõikjal: isegi nümfomaan, kes on valmis magama kogu kompaniiga, näib talle jumalannana, kes on väljunud merevahust. Kunstnikust saab muide eeskujulik snaiper – nagu igal kunstnikul on tal hea silmamõõt, ta tapab kergelt ja lihtsalt, aga ükskord, varahommikul, tapetakse ta ise just hetkel, mil ta imetleb taevast ja kaugete mägede tippe, mis joonistuvad välja mustadena sinisel taustal.
On sarnaseid kaadreid ka “Pikseväravates”. Sealgi on mingi kolmandajärguline tegelane, kes kogu aeg kõiki pildistab: kuuli saavad näkku nii tema ise kui ka tema “modell”. Kuid vaataja ei kinnita oma tähelepanu sellele stseenile kauaks, kuna re?issöör peaaegu seda kuju välja ei joonista, jätab ta figuuriks tagaplaanil, seetõttu ei kasva stseen mingiks üldistuseks, ei muutu sümboliks, vaid näeb välja kui üleskutse tegelda sõjas sõjaga ning mitte kõrvaliste pisiasjadega.
TULEB OLLA OMADE POOLT
“9. roodus” läheb üks poiss armeesse selleks, et saada tõeliseks meheks. Ta on kartlik, kannatlik, häbelik, puhas. Kuid sõjas tuleb lasta ja asuda käsitsivõitlusse ning mitte tunda halastust ega väsimust. Kõike seda õpib ta kiiresti kuulide vingumise, automaadivalangute ja plahvatuste keskel. Kuid kõik see on väga skemaatiline, formaalne, “nagu kinos”.
“Pikseväravad” jälgib väga tähelepanelikult ja veenvalt oma noorte kangelaste mehistumist. Ema poolt hellitatud pojake kõrgelseisvast perekonnast Kostja (Ivan ?idkov) läheb armeesse ainult selleks, et ei tea, mida eluga peale hakata. Ta tahab end kontrollida, tahab veenduda, et inimlikul olemisel on mingi mõte, tahab saada tõeliseks meheks. Esimesel päeval satub ta kokku lihtsa maapoisi Koljaga (Jevgeni Potapenko). Nad on pärit erinevatest maailmadest, erinevatest sotsiaalsetest kihtidest, kuid armees on tähtis miski muu – korralikkus, ustavus, valmisolek jagada sõbraga viimast.
Poisid otsustavad vanadele mitte mingi hinna eest alistuda, mitte lasta end häbisse tõugata. Ja niipea, kui “vanad” neid ründavad, haarab Kolja pudeli, lööb selle vastu kütteradiaatorit puruks ning asetab pihkujääva osa piinaja kaelale. Ning silmapilk jäetakse nad rahule.
Väga tähtis on, et poisse ümbritsevad ainult head ja väga head ohvitserid. Lihtsalt head – see on major Mihhail Poret?enkovi esituses, kes räägib: “Meile on antud surra teiste eest. On selline amet.” T?et?eeni terroristid tapsid ta väikese poja ja naise, ta peab kätte maksma, ta hukkub lahingus. Hukkub ka Mihhail Jefremovi kangelane, mehine ja rahulik; ta võinuks pääseda, kuid eelistab hukkuda, võttes vastu ebavõrdse lahingu.
Kuid nende kaotustega võib leppida, vaatajat erutab kõige enam ohvitseri saatus, keda mängib Anatoli Pa?inin. Ta on noor, ilus. Ta armastab meeletult oma naist, kuid too jätab ta, suutmata taluda sõjaväelaseelu raskusi. Mees joob. Iga päev käib poes viina järel. Ja siis, juba peaaegu allakäinuna, kohtab noort müüjannat, kes toob ta tagasi ellu. Enne sõitu T?et?eeniasse räägib Pa?inini kangelane tüdrukule: “Kui oled nõus minuga abielluma, tule homme hommikul mind saatma.” Hommikul seisab ta rivis, aga tüdrukut pole; ta vaatab kurvalt ringi; sel ajal tüdruk jookseb, nagu legendaarses suures filmis “Kured lendavad” jooksis Tatjana Samoilova saatma kangelast Aleksei Batalovit.
Selge, et selline ohvitser – kartmatu, uljas, ei saa mingil juhul hukkuda ning kui kuulid ta tabavad, kui ta nõrgeneva häälega kutsub raadio kaudu tule endale, kui lendab õhku kindlus, mida ta kaitseb, tõmbub süda kokku?
Kuid Kostja ja Kolja? Nad vandusid sõprust igaveseks, kas tõesti kaotame nad lahinguväljal? Rood kannab kohutavaid kaotusi. Kostja saab jalast haavata, ta võib lahkuda ellujäänute tillukese rühmaga. Kolja meisterdab kargud, jätab temaga hüvasti ning jääb üksinda mäekurusse, et vaenlast kinni hoida, kuni haavatud on jõudnud ohutusse kaugusse. Kuid Kostja tuleb tagasi, ta otsustab surra sõbra kõrval.
Ja alles veendununa, et kõik vaatajad nutavad, viib re?issöör tegevuse sõjaväehospidali, kus tervenevad Kostja ja Kolja, keda on autasustatud kõrgete riiklike autasudega. Aga üksikpalatis, väga raskes, kuid stabiilses ja lootustandvas olukorras, lebab Anatoli Pa?inini kangelane, Doronin, ning tema armastatu, pilgus õnnelik erutus, istub tema voodi ääres.
Aga hospidali akende all seisavad süleldes Kostja ümber kasvanud vanemad ja tema tüdruk, kes algul oli temaga konfliktis, nüüd aga on leppinud.
KASVAV RAHULOLEMATUS ARMEEGA
Armastusliin “9. roodus” on ebaoluline: seal, näiteks, on noormees, kes abiellus päev enne armeesse minekut, kuid ei hakanud naisega pulmaööd veetma. Las ootab teda süütuna kaks aastat, kui ta aga tagasi tuleb, paneb ta naise proovile: kui ta on meest petnud, siis tapab viimane ta. Nii ta mõtles ja arvestas. Kuid sõda arvestab teisiti: elada jäi hoopis vähem kui need kaks aastat, milleks ta koos naisega valmistus.
“Pikseväravates” on kõik kangelased, kes meis huvi äratavad, suletud perekonnalugudesse, mis tähendab ka kaastunnet ja õrnust. Seetõttu jälgimegi me lahingu ajal omi, mitte statistilisi surmasid.
Fjodor Bondart?uk näitab mingit keskmist statistilist filmi sõjast üldse. Lõhkevad mürsud, väriseb maa, keegi saab haavata, kedagi tapetakse, midagi pole kuulda, vuristavad helikopterid, radistid karjuvad väljakutseid, kõike varjutavad plahvatused, kõik on kaetud verega. “Pikseväravates” pole tähtis mastaap, mitte lahing iseenesest, mitte efektid, vaid väike tõde nendest, kellesse oleme kiindunud.
Ajakirjanduse instruktsioonides noorsõduritele kõlavad eelkõige järgmised nõuanded: teeselge, et kaotasite teadvuse, öelge piinajatele, et teil on süda haige, et te võite iga hetk surra ja ainult siis, kui teil pole mingeid näitlejavõimeid, leidke võimalus kaevata arstile või vanemohvitserile.
Hirm armee ees, valmidus maksta ükskõik kui palju, et päästa sellest oma last, kasvav rahulolematus armees valitseva korralagedusega ühelt poolt ning filmid, mis otsivad võimalusi taastada au ning vene sõduri ja ohvitseri hea nimi teiselt poolt. Mis võidab ekraanil ja elus?