Kummaline lugu on vene kinoga: seebioopereid tehakse kodumaise kirjanduse kõige silmapaistvamate teoste järgi; neid teoseid lihtsustatakse ja lamestatakse, muudetakse seriaalivariandiks, mis sageli äratavad nördimust neis, kes on originaali lugenud, kuid seriaal koomiksi kujul on kergesti vastuvõetav neile, kes raamatulugemise unustanud.
PASTERNAKI PROBLEEMID ?IVAGOGA
Pärast järjekordse seriaali ilmumist kaovad raamatukaupluste lettidelt suures koguses teosed, mis on seal kasutult aastakümneid vedelenud. Nii lugesid miljonid venelased pärast seriaali “Idioot” vaimustusega Dostojevskit, pärast “Meistrit ja Margaritat” tõusid Bulgakovi tiraa?id, seriaal “Esimeses ringis” pani taas meenutama Sol?enitsõnit, kelle oreool on viimastel aastatel tublisti tuhmunud. Tõsi, läbikukkunud seriaal “Kuldvasika” järgi kedagi Ilfi ja Petrovi poole ei pööranud, kuid taolist andetust tuleb isegi seebi?anris harva ette.
Romaan “Doktor ?ivago”, mille eest Boris Pasternakile omistati Nobeli preemia kirjanduses, tõi talle palju hädasid: teda ei avaldatud tema eluajal kodumaal; ehkki teda ei loetud, mõistsid laiad massid ta hukka; Pasternakki sunniti Nobeli preemiast keelduma; tema kolleegid, sõbrad, lähedased hääletasid üksmeelselt geeniuse Kirjanike Liidust väljaheitmise poolt. Kuid ka see, kes romaani läbi luges, ei jaganud autori veendumust, et see on parim tema poolt kirjutatud teos.
TEHA “TEGUSID”, MITTE VAID KIRJUTADA
Vladimir Nabokov rääkis, et täpsem oleks seda romaani nimetada mitte “Doktor ?ivagoks”, vaid “Doktor Mjortvagoks”, nõnda on selles kõik mõttetu, lame, läbimõtlematu ja ebakompetente?
Vaidlused romaani ümber kestavad, kuid aeg-ajalt tõmbab see ligi lavastajaid. Palju on räägitud David Lynni filmist Omar Sharifiga peaosas.
Vändatud 1965. aastal, oli see vene vaataja jaoks totter ja isegi naljakas, kuna autorid ei teadnud midagi ei Venemaast ega tema intelligentsist, kuid seejuures liikusid põrandaalused koopiad Nõukogude Liidus ja tuhanded inimesed, riskeerides teenida dissidendi reputatsiooni, vaatasid neid erakorterites videost.
Lisame, et ka romaani lugemist peeti sel ajal ideoloogiliseks kuriteoks, nii et asi polnud romaani tasemes, vaid isiklikus kodanikukäitumises.
Romaani peategelane Juri ?ivago pole mitte ainult poeet, nagu autor ise, vaid ka arst, kes aitab kannatajaid. Ilmselt näis Boriss Pasternakile, et vähe on sellest, kui kirjutada geniaalseid värsse, vaja on ka mingit “tegu” teha, tuua kasu. See kasutoomise idee järgis teda kogu elu, nagu T?ehhovit, kes ei jätnud oma arstipraktikat, aga oma raamatutes pidas alati kunstnikke logelejateks, arste aga arukateks ja tegusateks inimesteks. Kuid T?ehhov oli hariduselt arst, Pasternak aga õppis filosoofiat ja muusikat ning seetõttu suutis oma autobiograafilises, lüürilises teoses kõige vähem tõestada võimalust ühendada ühes isikus arsti ja poeeti.
FILM: ATMOSFÄÄRI LOOMISE MEISTRITÖÖ
Praeguse, romaani üheteistkümneosalise ekraniseeringu võttis käsile väga hea re?issöör Aleksandr Pro?kin, traagilise ja helge filmi “Viiekümne kolmanda külm suvi” autor.
Ta on ennekõike atmosfääri loomise meister, kas õhustiku või epohhi elava hingamise taastaja, selle, mis lasub “igaviku peeglil” ja räägib täielikumalt ja üksikasjalikumalt tegelastest, kui nad ise. Oma mitmetahulises, ulatuslikus filmis näitas ta ennekõike, kuidas kujud, kus esiplaanil seisnud vene intelligent, arst ja suur poeet ühes isikus muutub järk-järgult 20. sajandi kestel teise-kolmanda plaani kujuks, kuidas ta loovutab oma koha märatsevatele kaabakatele, timukatele ja nende käsilastele. Kuidas lärmakas, tige, prassiv stiihia täidab ümberringi kõik, aga Juri ?ivago muutub vaevalt märgatavaks täpiks maastikul ja lõpuks kaob täiesti, läheb igaveseks surma koos oma poeesia ja valmisolekuga teenida inimesi.
VÄGA KENTSAKAS MONOGRAAFIA
Seda, mis juhtus suure poeesiaga ja eriti Boris Pasternaki poeesiaga, tõestab väga veenvalt raamat, mis on sattunud ülevenemaalise populaarse preemia “Suur raamat” nimekirja – Dmitri Bõkovi monograafia Pasternakist. Dmitri Bõkov ise – populaarne ajakirjanik – määras oma “loomingus” poeesia täpse koha tänases maailmas. Ta hakkas kirjutama rütmilisi följetone päevaprobleemidest ajakirjas Ogonjok. Värsiehitus on kerge, elegantne, ning sotsiaalseid probleeme on kuidagi kergem taluda ja alla neelata, kui nad on suletud rangesse ritta. Täiesti ootamatult kõrvale kaldudes huvitavast ?urnalistikast, kirjutas Dmitri Bõkov samaaegselt tohutu monograafia Boriss Pasternakist, tuntud inimeste elu käsitlevas seerias.
Lennates vineerist aeroplaaniga Hõbedase sajandi maastiku kohal, saadab autor lugejale kergesti omandatavaid teateid, mis meenutavad ridu nõukogude-aegsetest kooliõpikutest, kus keegi või miski pidevalt vastandus kellelegi või millelegi – õpetuseks koolijütsidele. Muide, kõige populaarsemad literaadid kordavad täna meelsasti nõukogude aja õpikute lamedusi, usaldavad lugejad aga satuvad vaimustusse, tundes alateadlikult selles jamas ära omase, koduse. Nii kirjutab Bõkov: “Meil tuleb selgust saada levinud eelarvamuses – et Pasternak pidas loodust igavese rõõmu allikaks. “Kui palju rõõmu leidis ta loodusest!” ütleb mitte ilma irooniata Ahmatova. Ütleb, et Pasternak on tegelikult justnagu lahutamatu Peredelkino metsast, Gruusia ja Uurali mägedest, Lõuna-Venemaa stepist? Seejuures kinnitasid printsipiaalsed uurijad, et Pasternak pole mingil juhul enesevaatleja. Veel enam – loodust vastandab ta kogu aeg ajaloole. Looduspilt on Pasternakil mõeldamatu ilma inimese ümberkujundava, hingestava rollita; see, mis toimub temaga inimliku osavõtuta, on salapärane ja kohutav?”
HÄRRA BÕKOV, SEE ON JAMA
Siin on tegu liigutava totrusega: mis konflikt võib toimuda ajaloo ja looduse vahel? Samasugune, mis revolutsiooni ja näiteks mädarõikaga sevrjuuga vahel? Kuidas see looduspilt võib hingestada inimese rolli? Tähendab, lilleke on hingetu ja kohutav, kuni teda ei murra suvitaja õilistav käsi? Kuid kogu asi on selles, et Bõkovi 800-leheküljeline tekst ei pretendeeri mõtlikule lugemisele, see on arvestatud seltskondlikule lobale, kus igas suhtes meeldivad koosviibimisest osavõtjad millegi eest isiklikult ei vastuta, kuid tegelevad omavahelise armsa vestlusega. Kas Pasternak armastas loodust? Armastas! Noh aga läheme edasi. Üks koosviibimisel olnud daam, saabunud koju, helistab kadedale sõbrannale ja jutustab muuhulgas, et vat oli niisugune poeet rääkiva juurviljaperekonnaga ja loomulikult, armastas loodust.
Võrreldes Pasternaki ja “närvilise” Mandel?tami saatust, kirjutab autor varjamatu elujaatuse ja isegi mingi romantilise kahjutundega: “Võib ette kujutada, mitu vaimustatud värssi oleks Pasternak saatnud asumiselt. Kuidas ta oleks olnud õnnelik seal, Vorone?i või Prikamski looduse keskel. Millise siira rõõmuga oleks tegelnud olmega, raiunud puid, töötanud juurviljaaias?”
No vabandage, härra Bõkov, ei antud õnnetule Boriss Leonidovit?ile võimalust, ei saadetud teda asumisele, ei lastud surra nälga, nagu Mandel?tami? Üldse, monograafia järgi otsustades oskas Pasternak kirjutada ainult sellest, mis temaga juhtus. Väändus oma biograafia järgi, pidurdades ja takerdudes vaikoleku aegadel. See-eest, kui midagi elus juhtus, ta ei tukkunud: “Romaan kasvas tormiliselt – täpsemalt, jutt käib korraga kahest romaanist: kui aga leidus kangelanna prototüüp, asus autor kolmekordse energiaga romaani kallale. Mõnda aega ainult jalutasid nad Ivinskajaga mööda Moskvat, ta saatis naise Potapovski põiktänavani, kus ta elas oma ema, võõrasisa, kümneaastase Ira ja kaheksase Mitjaga. Aga varsti juhtus see, mis pidigi juhtuma; neljandal aprillil neljakümne seitsmendal aastal – Ivinskajal oli daatum meeles!” See, et armunud naine viimaste embuste päeva meeles pidas, pole imelik. Kuid miks asetab Dmitri Bõkov sellise joviaalse juubeldusega siia hüüumärgi? Kuidas see täpne dateering avaldus tema uurimisaines? Pole teada. Aga autoril on kogu aeg lõbus, hea, rõõmus kõrvuti rõõmsaga, nagu talle näib, kangelasega, nii asetabki ta oma hüüumärke, kuhu juhtub?
Inimene sarnaneb alati oma raamatule: lõbus, punapõskne, täissöönud Dmitri Bõkov peegeldub täiuslikul moel selles köites – millel on suure poeediga sama palju pistmist kui seebiooperil klassiku teosega.
?ANRIST HOOLIMATA
Kuid tagasi ekraniseeringu juurde. Stsenaariumi selle jaoks kirjutas üks ?anri parimaid meistreid – Juri Arabov, kes lõi täiesti iseseisva teose, tõlkides raamatu keele filmikeelde. Ta andis suurepärase aluse mastaapse pildi tarvis, kus kangelaste saatused ei asu kunagi jutustuse fookuses, vaid on alati suunatud revolutsioonile, maa kataklüsmidele, millest vabaneda ükski tegelaskujudest ei saa.
Kuid kõige olulisem on minu arvates, et peaaegu kõik filmi tegelased, võib-olla mitte midagi mõistes, peaaegu seletamatul põhjusel, loevad peast Pasternak-?ivago värsse: nii fanaatik-mõrvar esimestest revolutsiooniaastatest, ekstravagantne skandalist, armastust igatsev ning armastusvõimetu Lara, kõik – erinevatel perioodidel, erinevatel momentidel – meenutavad geniaalseid ridu, mingi seletamatu jõud tirib neid selle juurde, mis jääb igaveseks püsima. Finaalis, joomingu ajal kojamehega, kui ?ivagol kästakse lugeda “meie Bednõi Demjani” mõni luuletus, loeb ta oma “Hamletit” ja nõme, alatu joodik, mitte midagi mõistes, siiski kiidab värsse, oma kärbseteadvusega tundes, et neis on viimne tõde.
Anna Ahmatova rääkis: “Sinna, kus on kõik, pole mul vaja minna!” Nii keeldub ka Juri ?ivago elust, mis nõuab võitlust ja lahtiütlemist kõigist inimlikust. Kus isa saadab poja mahalaskmisele, kus näljast ja mõttetust võitlusest hullunud inimene tapab kirvega oma naise ja kaks väikest last, et nad ei piinleks, kus piinakambrites piinatakse magamatusega, kus pole midagi inimlikku. Võib-olla pole kunagi ühelgi re?issööril õnnestunud tõusta nii kõrgele võitluse kohale ja näha 20. sajandi esimest poolt mitte kui kahe vastandliku ideoloogia kokkupõrget, vaid kui kõige helge, hea ja inimväärilise füüsilist hävitamist.
Oleg Men?ikovi (Juri ?ivago), T?ulpan Hamatova (Lara) ja Oleg Jankovski (Komarovski) osatäitmised jäävad selgelt alla teisejärguliste, isegi episoodiliste osade esitustele. Võib nimetada Sergei Garma?at, Aleksei Petrenkot, Sergei Gorobtshenkot, Vladimir Iljini ja palju-palju teisi, kes on suutelised kehastuma tegelaskujudeks, mitte lihtsalt tooma ekraanile oma staarlikku tähtsust.
Alles häbistas Oleg Men?ikov end “Kudvasikas”, alles olid kõik ühisel arvamusel, et noorenduslõikus jättis ta näo elava miimikata, ometi ei suutnud staariinertsiga toime tulla isegi Pro?kin. Men?ikov ei oska üldse mängida vanust – tema vana, hall, küüru jäänud ?ivago on veelgi vähem usutav kui noor.
Midagi uut ei näidanud ka T?hulpan Hamatova – alati ühtemoodi võluv ja ahvatlev, kuid tegelaskujudes mitte uusi piire otsiv. Muide, nagu juba rääkisime, peategelased pole ekraniseeringus nii olulised, siin on kõige tähtsam – hukutav, verine epohh?