Mõne aasta eest ütles siniste silmadega noor tütarlaps teatrikooli astudes: “Mina unistan mängida ainult positiivseid kangelasi, puhtaid ja kenakesi, näiteks Sonet?ka Marmeladovat!”
KÕIK MÄLETAVAD KIRVEST
Sonet?ka Marmeladova, nagu teada, oli prostituut ning mõrvari – Rodion Romanovit? Raskolnikovi – sõbratar Dostojevski “Kuritööst ja karistusest”. Kuid eelmainitud nooruke tüdruk ei öelnud mingit rumalust, kuna just prostituut on klassiku romaanis puhtuse, headuse, tasasuse ja sügava õilsuse kehastuseks. “Kollase pileti” peale läks ta, et päästa näljast oma perekonda – ema Kateriina Ivanovnat ning tema väikeseid lapsi, kes ei saanud enam loota joodik Marmeladovi, Sonet?ka õnnetu isa peale.
Kiivalt, lausa kadedalt “Kuritööd ja karistust” analüüsinud Vladimir Nabokov heidab klassikule ette seda, et too, kirjeldades pisemate üksikasjadeni vanaeide-liigkasuvõtja ja tema raseda õe Lizaveta tapmist, ei räägi sõnakestki sellest, kuidas just sattus libedale teele Sonet?ka, kuidas tundis ta end esimesel korral, mida pidi üle elama puhas tütarlaps, kes kukkus rüvetaja ja lurjuse käte vahele.
Ei sõnakestki.
Kõik mäletavad Raskolnikovi kirvest, mis rippus ta palitu sees, mäletavad ehitajaid, kes olid majas, kuhu ta saabus tapma, mäletavad verise ja metsiku tapmise tuhandeid üksikasju, prostitutsioonist on räägitud ainult vindise Marmeladovi sõnadega, et prostituut peab endas sisaldama kehalist puhtust ja meeldivust: “Mõistate, mõistate ehk, härra, mis tähendab see puhtus?!”
ROMAAN “MÜLGAS”
Vladimir Nabokov kinnitas, et Dostojevski on lihtsalt keskpäraste detektiivilugude autor, kelle jaoks tapmine on peamine uurimisobjekt, aga prostituudi lugu pole talle sulekohane, kuna nõuab põhjalikku süvenemist inimpsühholoogiasse. Peamise tapmisega on romaanis seotud hulk teisejärgulisi tüüpe: siin on mees, kes peksis surnuks oma hobuse, siin on ka Avdotja Romanovna, Raskolnikovi õde, kes tulistas Svidrigailovit, kuid prostituutide elust ei saa ma sõnagagi teada.
Nii loedki välja – ükski romaani detail selle vastu ei vaidle – et vene kultuuris pole õilsamat ja kaunimat, hingelisemat ja leebemat kui prostituut.
Järgmise sammu tegi Aleksandr Kuprin, kes kirjutas oma kuulsa romaani “Mülgas” tervikuna prostituutide elust. Ta tõi nad paradiisist maa peale, kirjeldas avalike majade elu, igavust, naiste, kes olid muudetud esemeteks, loomadeks, ühiskondliku temperamendi ohvriteks, olemise madalust ja õudust.
Kuid kõik olmedetailid, kõik paljastavad üksikasjad jäävad alla prostituutide konkreetsetele karakteritele, kes taas osutuvad õilsamateks ja ausamateks oma rüvetajatest ja ostjatest. Kui üks tüdrukutest haigestus süüfilisse, hakkas tal kahju ilusast noormehest, ta ei nakatanud teda, ajas minema, hiljem aga poos end üles. Aga üliõpilane, kes ostab avalikust majast tüdruku, väsib temast kiiresti ja lihtsalt sokutab ta oma sõbrale, hiljem aga korraldab skandaali ja kihutab tüdruku majast välja. Ükskord sõidab avalikku majja purjus seltskonnaga kuulus lauljanna ja prostituudid ütlevad talle näkku, et õilsad naised on samasugused prostituudid, aga salajased – elavad nad koos oma isade ja vendade ning teiste sugulastega, magavad raha eest vanameestega, kuid kõik on varjatud, ilustatud nende elus, prostituutidel aga on kõik nähtaval. Ning kuulus lauljanna ei pahanda, vaid embab oma “õde” nukralt.
Igal tüdrukul avalikus majas on oma kohutav ja lihtne lugu – kes on tänavale sattunud nälja tõttu, kelle müüs avalikku majja lihane ema, kes sattus siia psüühilise haiguse tõttu. Ent kuidas ka poleks, väärivad nad kõik kaastunnet ja inimlikku soojust.
80NDAD: UUED PROSTITUUDID KIRJANDUSES
Seega on vene kirjandus meis kasvatanud austust prostituudi õilsuse vastu ning kaastunnet talle. (Peab ütlema, et lääne kirjandusele ei tee sedalaadi probleemid üldse muret. Piisab kui meenutada Abbe Prevosti põhjapanevat romaani “Manon Lescaut”, kus Manon ilmub puhta deemoni ja hukutajana kavaler des Grieux’ le. Muidugi, Maupassanti ühes teoses on kodanlase alatuse ja labasuse hukkamõistu, kes algul veenab peategelast pidama oma ametit üldise huvi nimel, siis aga pöörab temast põlgusega ära. Kuid prostituudi elukutse on Maupassantil ainult sü?eeliseks käiguks, ta ei tõsta häält müüdava armastuse kõigi õnnetute ohvrite kaitseks, ta ei arva üldse, et nende seisund oleks kuidagi eriti traagiline ja lootusetu).
Uued vene prostituudid ilmusid kirjandusse möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul. Sensatsiooniks sai Vladimir Kunini raamat “Intertüdruk”. Selles romaanis räägiti tüdruku saatusest, kellest sai valuutaprostituut (nii nimetati prostituute, kes otsisid kliente ainult välismaalaste hulgast, et teenida mitte rublades, vaid kõvas valuutas ning lootusega asjaolude õnnelikul kokkulangemisel sõita sotsialistlikult maalt Läände).
IGAV JA SÜNGE ELU VÕÕRSIL
Romaani järgi tegi Pjotr Todorovski filmi võluva näitlejanna Jelena Jakovlevaga, kes kujutab täiesti positiivset kangelannat. Jakovleva kangelanna töötab päeval medõena, ning haiged lausa jumaldavad teda tema pühendumise ja kannatlikkuse tõttu. Veel hoolitseb ta oma vana ema, pensionärist õpetaja eest, kes vaevu tuleb ots-otsaga kokku, lakkamata uskumast sotsialismi võitu. Ükskord veab medõel hirmsasti: temasse armub rootslasest klient, abiellub temaga ja viib oma kodumaale. Näib, nagu oleks unistus täitunud, kuid võõrsil on naisel halb, igav ja sünge. Tuleb välja, et oma hingesügavuses unistas prostituut lihtsast ja tõelisest armastusest mitte raha eest. Ning selline armastus tuleb talle siis, kui on juba raske midagi muuta, ta armub vene kaugsõiduautojuhti, kuid nende õnnel on ees riigipiirid?
ILUSATE HILPUDEGA KALLITES RESTODES
Reaktsioon filmile osutus täiesti ettearvamatuks. Tuhanded vene tüdrukud soovisid sarnaneda kangelannale. Selline lihtne ja tõhus rahateenimisviis näis ahvatlevana, turvalisena, arukana ning revolutsioonilis-kodanlikuna. Kirjanditeemal “Kelleks sa tahad saada?” kirjutasid lihtsameelsed keskkoolitüdrukud: “valuutaprostituudiks”. Klassikalise vene kirjanduse kannatused lükati kõrvale: mis kannatusi seal saab olla, kui need kompenseeritakse ilusate hilpudega, kalliste restoranide, välisreisidega, kõige sellega, millest noorsugu oli ilma jäetud askeetlikus nõukogulikus keskkonnas, mida toosama Vladimir Nabokov häbimärgistas hoolimatuse pärast suhtumises isiklikku hügieeni. Ta kirjutas, et nõukogude kirjanduses ei pese positiivne kangelane end kunagi, poolpositiivne pritsib endale hommikuti vett näkku ja ainult sügavalt negatiivne käib vannis.
Siinkohal ei saa jätta nõustumata, et viimase kahekümne aasta jooksul on toimunud otsustav revolutsioon isikliku puhtuse asjus: veendumus selles, et pead on kasulik pesta vaid kord nädalas, keha aga sobib nühkida sama tihti saunas, et lõhnaõli korralikud naised ei kasuta ning terve, deodorante põlgav higihais on tööarmastuse tunnus, kustus äkki. Ning väga paljud hakkasid end pesema koguni iga päev. Paljud hakkasid tarvitama deodorante ja lõhnaõli. Prostituudid hakkasid tavakodanikele õpetama enda eest hoolitsemist. Ehk purjus Marmeladovi sõnad puhtusest said reaalsuseks mitte ainult langenud inglitele, vaid ka tavaliste naiste jaoks.
Head, kaastundlikud, targad, ilusad prostituudid viibisid mõnda aega kinoteatrite ekraanidel, kuid järk-järgult hakkas kooruma ka näotu tõde. Taas osutus, et nagu Kuprini “Mülkas” müüvad joodikuist emad oma alaealisi tütreid prostituutideks, et sutenöörid-sadistid mõnitavad neid ja koorivad viimseni paljaks, et militsionäärid korraldavad “laupäevakuid”, mil prostituudid on kohustatud neid tasuta teenindama. Ning keegi ei kavatse neisse armuda ja keegi ei pea neid inimesteks. Ning juba Ilja Hr?anovski hiljutises filmis “4” elavad prostituudid linna servas, viletsates korterites, kuid peamine – midagi peale igavuse, iivelduse, armetuse ja täieliku mõttetuse neil hinges pole.
BARAKK BARAKKIDE KESKEL
Juri Morozi uus film “Punkt” räägibki just tänastest prostituutidest – romantikata, usuta armastusse, kuid mitte ilma tolle igatsuseta, mis paneb inimese olukorrast väljapääsu otsima. Kolm tüdrukut elavad armetus barakis, töötavad tänaval, see tähendab “punktis”. Küll ässitavad kliendid neile ajaviiteks koerad kallale, küll panevad neid kaheksaks tunniks basseini istuma, küll ajavad vihma kätte ja peksavad saabastega. Mingit tulevikku, peale joomise ja narkootikumide neil pole, erilist sidet omavahel samuti mitte. Selja taga on neil perekonna viha, mis lõhub kõik inimlikud suhted. Nüri, räpane, mõttetu, loomalik elu. Muidugi, nad kutsuvad esile haletsust ja kaastunnet, kuid nõnda, nagu tekitavad kaastunnet äravisatud koerad ja kassid.
Tüdrukute barakk seisab teiste barakkide keskel, kus elavad vietnamlased, kes on tulnud Venemaale tööd otsima. Neile kompenseerib elamise viletsuse, ebamugavuse see, et Venemaa on vaid nende ajutine seisund, et kusagil kaugel on neil kodumaa, kuhu nad tagasi lähevad, et elada kaua ja õnnelikult. Tüdrukute jaoks mingit teist kodumaad pole ega saagi olla, nad on valmis iga hetk endale veene läbi lõikama või katuselt alla viskuma, kuid päev läheb päeva järele, kliendid vahelduvad klientidega ning midagi ei juhtu.
Tüdrukud koguvad raha. Üks neist räägib, et kogub, et võtta ära vend kõlvatute vanemate käest, teine, et kasvatada tütart ja panna ta mehele, kolmas, et osta endale omaette korter. Kuid väike vend on tegelikult ammu surnud, pole näha ka tütart, kelle pärast ema justkui pingutab, kolmas ei koli kusagile, ainult räägivad ja unistavad.
KUNST EI TEA, KUIDAS KUNSTIGA TOIME TULLA
Dostojevski ja Tolstoi Venemaal võidi veel prostituuti haletseda, nagu võidi ka mõrvarit, tänasel Venemaal võidakse prostituuti kadestada, aga haletseda, aidata, kaasa tunda – mitte mingil juhul. Endalgi on halb. Endalgi pole elu mõtet. Kellestki pole kahju, kedagi ei piina südametunnistus. Kõik muidugi tahaksid, et neid armastataks, kuid kuidas armastada, ei mäleta enam keegi.
Kurb, et mängufilm “Punkt” ei erine millegagi seda tüüpi dokumentaalfilmidest. Peaaegu sedasama näeme dokumentaalseriaalides “Kriminaalne Venemaa”, “Erakordne juhtum” ja nii edasi. Elu armastab kunsti jäljendada. Kuid on perioode, mil kunst üldse ei tea, kuidas kunstiga toime tulla ja püüda ta kunstilisuse piiridesse.