ÕDUS ELU BÜROKRAADI AEDIKUS: Vaata Eesti riiki või Euroopa Liitu, kuidas tahad – nagu viljapuud, inimest või pärmitainast – oi vohab. Annely Akkermann TEAB, kuidas sellisel puhul käituda: tagasi lõigata nagu õunapuud, maha kloppida nagu tainast või „portsu vähendada“, nagu soovitas Annely Kihnu-naabrinaine liigheast toidust ja veinist – loe: toetustest ja mugavast tööteesklemisest – loiuks jäänud tüüpidele.
Enne veel, kui näpud tõsiselt klaviatuurile vajutada, tasub uurida, ega tunded ei peta. Aasta esimestel kuudel saab kõige kergema vaevaga värskelt töödeldud statistilisi andmeid riigieelarve seletuskirjast, mis 2018. aastal on õnnestunud sõnastada ja liigendada nii lihtsalt ja loogiliselt, et põhikooli matemaatikatunnis protsentide arvutamise kunsti omandanutel on tegemist sama lobeda lugemisega nagu Maalehe ülevaade hindadest Eestimaa turgudel.
Numbrid ja nende kärpimine
Statistika kinnitab, et tunded ei peta. Eesti valitsussektori keskmised tööjõukulud 2016. aastal olid 11,8% sisemajanduse kogutoodangust (SKP), samad kulud Euroopa Liidu riikides keskmiselt olid 10,1% SKP-st, seega on Eesti valitsussektori kulud teistest riikidest pea viiendiku võrra suuremad.
Eesti valitsussektori kulud tõusid üle EL keskmise juba 2013. aastal, sestap on tehtud suuri sõnu ja abituid katseid bürokraatiat vähendada juba mitu aastat. Valitsussektoris töötas 2016. aastal 116 757 inimest, nende arv vähenes võrreldes eelmise aastaga 1,3%, aga samal ajal kasvas tööjõukulu 5,5%. Eraettevõtja jaoks tähendab eelmine lause, et lisaks riigi väehulkade suurusele on nad ka järjest paremini tasustatud ning aina keerulisem on meelitada inimesi riigitöölt erasektorisse, kus iga euro tuleb kliendilt välja teenida maksuameti abita.
Valitsussektori töötajate hulgas ei ole muidugi ainult avalikku võimu teostavad ametnikud, vaid ka päästjad, politseinikud ja õpetajad, kuid nendegi elukutsete esindajad kurdavad bürokraatia kasvu üle oma ametialade sees.
- aastal vähendati riigitöötajate arvu põhiliselt Siseministeeriumi- ning Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas. Me kõik oleme kuulnud päästekomandode ja koolide sulgemisest Eestimaa kaugemates kantides, aga see ei ole hoopiski mitte bürokraatia, vaid elutähtsate teenuste kättesaadavuse vähendamine.
Riigi saavutus oma töötajate arvu kärpimises on 2018. aasta riigieelarve seletuskirjas välja toodud tumedalt: „2016. aastal vähenes valitsussektori hõive osakaal tööealisest elanikkonnast 0,1 protsendipunkti.“ Kas koolide, haiglate, päästekomandode sulgemise valguses on see saavutus või läbikukkumine?
Erasektoril jääb hing kinni
Tulemusega ei paista rahul olevat juristid, majandustegelased ega ametnikud isegi.
Advokaat Jüri Raidla arvas kontsertaktusel „Õigusriik 100“ peetud kõnes, et avalikku võimu teostavat ametnikkonda tuleb vähendada kaks korda ning haldustoimingute tähtaegu lühendada kaks korda, tuues näiteks Hollandi õigusloomereformi 1994. aastal, mille konkreetseks eesmärgiks seati halduskoormuse vähendamine 25%.
Äsjasel Eesti arvamuskonkursil lõi laineid Dmitri Jegorovi ettepanek riigirahanduse restardiks, mille kohaselt võiks riigi majandusüksus iga 5–10 aasta tagant koostada nullbaasieelarve, mis tähendaks, et eelarve on hindamise järel täpselt selline, mis tagab kindlasti vajalike tegevuste rahastamise. Erasektori maksumaksjal jääb selle koha peal hing kinni. Kas praegu siis rahastatakse riigieelarvest tegevusi, mis ei ole vajalikud? Kas tõesti ei tulnud 2018. aasta eelarvete kaitsmisel põhjendada eelarve vajalikkust, riigile maksudena kogutud raha tõhusat ja mõjusat kasutamist majandusüksustes? Ilmselt mitte. Siiski on ehmatav, et nii elementaarsete põhimõtete kasutamist riigirahanduses nimetab Dmitri Jegorov restardiks. Kardetavasti Rahandusministeeriumi asekantsler teab, millest räägib, et kuivõrd suureks ja ülbeks on bürokraatia muutunud.
Õiguskantsler Ülle Madise leiab Postimehe (13.03.2018) artiklis, et mõistlik riigireform on paratamatu, ametnikke on liiga palju, ministeeriumides vohab asendustegevus, bürokraatia kasvab ja õigussegadus suureneb, aga valgustatud monarhi ei tule. Vaid rahvas (valimistel) ja parlament saavad panna paika õiglase kompromissi, ühiskondliku tasakaalupunkti. Samuti möönab professor Madise, et pigem tähendab võimu koondumine ja kontrollimehhanismide tasalülitamine veel rohkem vigu ja rahulolematust.
Bürokraatia kärpimisest
Olgu siinkohal rõhutatud, et bürokraatia kärpimist ei saa mõista nagu ametnike koondamist, vaid eelkõige kui ühiskondlike mängureeglite muutmist, mida on võluvalt kirjeldanud nobelist Douglas North oma teoses „Institutsioonid, institutsionaalne muutus ja majandusedu“.
Elu oma lõputus mitmekesisuses on alati suurem kui kujutlusvõime, ammugi veel õigusloome, sestap on isegi teoreetiliselt lootusetu korraldada ühiskonnaelu viimase detailini kirjeldatud bürokraatlike eeskirjade järgi. Pole olemas kaht ühesugust inimest ega ühesugust situatsiooni nende vahel, rääkimata kogukondadest, rahvastest ja riikidest. Lootusetu ja vägivaldne on inimesi, olukordi ja ühiskondi toppida ühesugustesse jäikadesse vormidesse.
Vajaduses Eesti ja Euroopa Liidu bürokraatiat kärpida on kõik justkui ühel nõul, ometi saadetakse ministeeriumide õigusosakondadest ning Euroopa Liidu institutsioonidest igal nädalal Riigikogu menetlusse uute regulatsioonide eelnõusid ning seniste muudatusi. Ometi teatab Eesti president Kersti Kaljulaid (30.01.2018 Politico) ilma igasuguste volitusteta (riigile kohustuste võtmine on Riigikogu otsustada), et Eesti on nõus panustama Euroopa Liidu eelarvesse senisest enam. Olukorras, kus Eesti ning mitme teise hiljem Euroopa Liiduga liitunud riigi SKP on kasvanud 75%-ni Euroopa Liidu riikide keskmisest, mis võimaldab Euroopa Liidu toetusskeemide vähendamist, võiks olla kõige sobivam hetk üldse toetuste ning nende menetlemisega seotud bürokraatia vähendamiseks. Ma loodan, et seda mõtet kusagil poliitikute ringis siiski kaalutakse.
Bürokraatia – tara inimese ja riigi vahel
Õnge ulatamine näljasele toimib teatud maani, aga kui õngi jagatakse hulgi ja huupi, siis ei ole see mitte üksnes maksuraha raiskamine mittevajalikele tegevustele, vaid on ka vaba turukonkurentsi moonutamine. Olen kuulnud nii mõnegi ettevõtja suust, et toetused on saatanast ning arvan ka ise, et vähemalt liigsed või liiga suured toetused on saatanast. Minu arvates on elu Euroopas ja Eestis praegu parem kui kunagi varem, tsiteerides Tõnu Õnnepalu: „Euroopa on selle maailma viimane paradiis.“ Täna seisab Euroopa ees probleem, kuidas seda paradiisi kaitsta nii välispiiridel kui ka piirideta sõjas terrorismiga Euroopa sees.
Kindel on see, et Eesti riigivalitsemine peab olema palju ratsionaalsem ning täpsemini kohaldatav konkreetsete juhtumite jaoks. Vähem bürokraatiat tähendab rohkem otsustamisvabadust ja -vastutust nii ametnikele, kodanikele kui ka ettevõtjatele. Miks siis ikkagi bürokraatiat ei suudeta kärpida? Bürokraatia on nagu tara inimese ja riigi vahel, inimese ja avaliku võimu teostaja vahel. Palju lihtsam on täita peeneid ja täpseid lahtreid ning kui ühesse neist linnukest ei jätku, siis öelda abivajajale või taotlejale, ei ma inimesena saan teist aru, aga ma ei saa midagi teha, riik on teinud sellised reeglid. Mida peenemad ja tihedamad on regulatsioonid, seda läbitungimatum on tara, seda muretum ja õdusam on bürokraadi elu aedikus. Miski ei kahjusta riigi ja ametnike mainet rohkem kui ühel ja teisel pool tara kehtivad erinevad väärtused – need tekitavad protestilaineid, mida viimastel aastatel on üle Eesti rullunud mitu.
Esimene neist oli vast Kreekale antud finantsabi, teine piirilepingu ettevalmistamine, kolmas kooseluseaduse vastuvõtmine, edasi järgnesid pagulaste vastuvõtmine, presidendi valimine poliitilistes institutsioonides, alkoholiaktsiisi tõstmine, Rail Balticu ja Est-Fori ehitused. Peaaegu alati paistavad protestiaktsioonide eest, tagant, keskelt või vähemalt lähedal olevatest põõsastest ühe kindla poliitilise liikumise kõrvad. Arvamusuuringud näitavad protestide stabiilset kasvu ja see ei ole rõõmustav uudis. Üha rohkem inimesi on protestimeelsed – tunnevad, et nad ei saa kaasa rääkida teisiti kui plakatite või rongkäikudega manifesteerides.
Moodused osalusdemokraatia rakendamiseks
Bürokraatia on totalitarismi teine nimi ning keegi istub selle masina roolis. Kui leiduks absoluutne inimene, siis võiks kehtida absoluutne monarhia, aga tegelikult ei kappa mustal ratsul kohale isegi valgustatud monarhi. Veelgi enam, kui võimas bürokraatiamasin on juba õnnestunud luua, siis on aja küsimus, millal protestilained kannavad selle rooli tõelise senjööri, kes teab, kuidas valitseda ning teeb seda kõva käega ja täie rangusega.
Küsigem siis endalt, kes on õiglasem, targem ja valgustatum, kas totalitaarse bürokraatiamasina roolis istuv kõigi inimlike nõrkustega persoon, keda võim igal juhul korrumpeerib, või rahvas. Igal juhul rahvas, eriti hariduse usku Eesti rahvas.
Riigi juhtimises on ainult üks retsept: vähem bürokraatiat ja rohkem vabadust. Minu arvates tähendab rohkem vabadust ka rahvahääletuse, rahvaalgatuse ja presidendi otsevalimise juurutamine. Laskem rääkida neil, kes täna protestilainetega kaasa loksuvad. Nad tahavad midagi öelda. Paljudes riikides on välja töötatud moodused osalusdemokraatia rakendamiseks, tõkendid võimu kaaperdamiseks hääleka vähemuse või šovinistliku enamuse poolt, see on võimalik. Eesti reliikvia on vabadus.
