Taas kord sai jaanuaris lugeda ühe noorajakirjaniku lauset endast lugu pidavas keskajalehes: “Eesti suuruselt kolmandas linnas Pärnus…” Ma ei ole kretiin, foob või geonats, kuid see viskab ikka rihma maha.
Kas sa oled nüüd narvakas?
Selle aasta alguse seisuga tõusis Pärnu tõepoolest kohakese ettepoole. Oma endise neljanda positsiooni loovutas Kohtla-Järve ja andis selle kehtivale suvepealinnale. Kuid koht oli siiski neljas. Ja tänase Narva elanikuna on seda valus tõdeda, kui Eestimaa kolmas linn ära unustatakse.
“Kas sa oled nüüd narvakas?” on küsimus, mida olen viimase kaheksa aasta jooksul sadu kordi kuulnud.
“Ei, ma olen eestlane!” tahaks iga kord karjuda. See väike maa, millel elame, on piisavalt pisike, et ei peaks vahet tegema, kes ennast ühe või teise koha läbi identifitseerib. Või siis kohalikuks peab. Või ennast paremaks peab. Või on Tallinnast, ja maksab. Mis ei tähenda, et ta peaks oma juured ära unustama.
Mul ei ole midagi setude vastu (Jüri, kas meil on mingi probleem?), ma armastan südamest hiidlasi. Heal meelel helistan Saaremaale Tiidule ja pärin, kuidas läheb (vabanda, viimasel ajal pole lihtsalt meelde tulnud). Samamoodi võtan igal aastal vastu Rixi kõne, kus ta mänglev-lõbusalt sõimab mind, et olen Tema Tähtpäeva ära unustanud (holokaustipäev, teadagi). Jaanuari eelviimasel kuupäeval ründas mind Ljo?a (keda mina miskipärast järjepidevalt Sanjaks kutsun), kes ei talunud minu ignorantsust oma sünnipäeva asjus. Kristjan Austraaliast kribab öösiti skaibis mingit segast teksti ja ei lase magada.
See väike Eestimaa on tegelikult täpselt nii suur, kui me ise tahame. Ja sama väike, kui me seda soovime.
Aus küsimus
Jah, ma olen vist tehtud Kihnus (päris täpset ei tea ju!) kahe massaka (mandri-inimese – kihnu murre) poolt, üles kasvanud Tartus ja läbi elanud Peedu-vaimustuse (vanaema värk, teadagi), jooksnud suvel ringi Urvastes, nühkinud koolipinki pealinna Raua tänava koolis, õppinud Tartu ülikoolis ja nüüd proovin Narva noortele eestlastele ajaloost ja ühiskonnast õpetust anda. Ma ei tea, kus ma olen homme, sest huvitav on igal pool.
Aga siis, kui sind ümbritsev kogukond, olgugi teinekord isegi mõttes ebameeldiv, sinu kaasmaalaste poolt ära unustatakse, siis on ikka valus küll.
“Narva tuleb tuua rohkem eestlastest spetsialiste,” teatab minister ja istub pealinna suunduvasse autosse. “Meie eesmärk on pakkuda kõikjal riigis ühesugust teenust,” nendib tuntud hulgikaupluse juhataja ja lahkub, jättes endast maha kaubariiulid, mille kohta tema juhitud kett väljastab superpakkumiste reklaamvihiku, kus 20% toodetest on varustatud kirjega “v.a Narvas ja Jõhvis”.
Aus küsimus: milline suvine kontserdituur jõudis viimati Narva? Mis aastal see küll olla võis? Jah, Tõun ja Bonzo olid viimased. Ja ka üle väga pika aja esimesed. Kusjuures nende kontserdi 13 kuulajat ei olnud ei nende ega ka mitte narvakate süü. Kommet, harjumust ei ole. Ja kui pole, mida kuulata-vaadata, siis pole ka kuulajat-vaatajat.
Narva – vaid külmetamise au lipuheiskamisel
Kohaliku ajakirjanikuna viib minu tee mind tihti kokku kohaliku kirikuõpetajaga. Luterlikuga, teadagi. Kusjuures detailide selgitamine on klaariks teinud, et meil on tõenäoliselt olnud ka varasemaid kohtumisi. Urvastes, kus Villu Jürjo minu sündimise ja selle järgse aja ametis oli.
Tema võtab asja karavanijuhi stoilise rahuga – las koerad hauguvad. Ja ehitab vaikselt “oma” kirikut. Eestimaa suurimat pühakoda, muuseas. Kusjuures kogudus ei ole mitte suurimate killast. Kuid teenistusi on kolmes keeles. Aga täna läheb just Narvast eetrisse Pereraadio venekeelne programm, millel kesklainel kuulajaid Valgevenest Valge mereni. Estnische Woche?
Vabariigi aastapäeval panen valmis oma tavapärase teksti: “Esimene sinimustvalge heisati päikesetõusul Narvas.” Möödunud aastal pandi seda tähele ka riigilises telekanalis, sest president et al olid kohal. Isegi peapiiskop “tuli taevast, ülevalt”, helikopteriga, et õigeks ajaks teleteenistusele jõuda. Riigikirikut meil küll ei ole, aga siiski.
Sellel aastal jääb Narvale vaid külmetamise au lipuheiskamisel, kusjuures nurisemata. Pärast seda saab tünnist pealkirjaga “Kuum viin” juua hõõgveini ja haugata kõrvale trikolooriga ehitud lõhesaia. Seejärel pärjad Vabadussõja mälestusmärgile, sest Vabadussõda algas Narvast. Õhtul pidulik tantsulka.
Halaks ja pisarateks pole põhjust. Eestimaa algab Narvast. Nagu igast teisest kohast, mis kaardil selle riigi piiridesse jääb. Da zdrastvujet! Proosit! Vivat! Elagu Eestimaa!