INIMESE NÄGU
“Ilves on inimese nägu” – see lause kaunistab setu laulik-röökuri Aapo Ilvese raamatu “Ema on kajaka juures” tagakaant. Ja ehkki Aapo ja Toomas Hendrik Ilves sugulased pole, kõlbab tähelepanek ka Toomase kohta.
Ilvest tuntakse lisaks kui Eesti ainukese, Mati Kaalu juhitud loomaaia vapilooma. Tänaseks on olukord aga nii kaugel, et metsaloom ilvese nimekaimust Toomas Hendrikust tahab suur osa meie rahvast teha terve meie 45 000 ruutkilomeetrise loomaaia – Eesti Vabariigi – vapilooma.
Ent esineb probleeme. Võõra metsloomana võtab inim-Ilvest teatud osa meie poliitikutest negatiivselt, tuues “võõristuse” põhjuseks tema välis-Eesti päritolu. Riigikogus jääb Ilvese valimisel tõenäoliselt puudu kolm häält. Enamasti ei tunnista Toomast need jõud, kel on oma punaminevikule järjest sitem otsa vaadata – näiteks Ain Seppik, kelle prokuröriaastad ENSV-s möödusid vastalisi koolipoisse kiusates. Ja nii proovitakse Ilveselt välja pressida lubadust, et ta kommarid rahule jätaks (just tema soovitas avada mineviku Pandora laegas) ning endisele ja tänasele nomenklatuurile pühalikult vannuks, et on vasakpoolne ja vait nagu väike kiisu.
KUIDAS ME LUBASIME!
Vaevalt, et Toomas Hendrik Pandora laegast tabalukustada soovib. Ja sepiklikud käigud, mis otsivad ühiskonnas lõhet (vastandused meie-teie jne) on tingitud ikka sellest, et olukord kipub vanal nomenklatuuril viluks ning püks sõelub püüli.
“Mul on tõsiselt imelik lugeda, kui inimene kirjutab justkui rusikat rinnale pekstes, et kuidas me lubasime nad võimule.” Toomas Hendrik peab silmas kuulsat Robert Närska lärtsatust päevaajakirjanduses, kus too endine kommar rääkis punanomenklatuuri õrnusest, haavatavusest ja kahetses, et Vabariigi tulekuga hakkas ühiskonda tüürima uus, noor ja teise mentaliteediga põlvkond. Närska hala tipnes ahastava uluga, et nomenklatuuri võimu juures püsimise puhul “oleks säilitatud mingigi järjepidevus”.
Ilves ei saa absoluutselt aru: “Kui keegi räägib tõesti, et kuidas nad kedagi võimu juurde lubasid, on ju selge – katsetatakse nõukogudeaegse mõtteviisi elustamist.”
KÕIGE HULLEM MULK
Nii mõnegi jaoks on Toomas oma intellektuaalses aususes tõesti hull variant. Äkki on see geenides? Ilves on vanaisa (Ärma talu vanaisa) järele mitte üksnes mulk, vaid see kõige hullem mulk – ubamulk (Abja ümbrus). Ja mulki on Ilveses tegelikult rohkem kui küll. See saab aru, kes neid asju teab ja vaadata oskab.
PANDORA LAEGAS ISE
Mida Toomas Hendrik sel kohal mõtles ja ütles? “Ärgem segagem vett. Jutt käib EKP tipust, mitte neist, kes nagu koolidirektorid lihsalt sundparteistati, vaid neist, kes tegid karjääri kompartei aparaadi sees. Isegi neid võib jagada väikesteks mutrikesteks ning Keskkomitee täis- ja kandidaatliikmeiks. Ja viimaseid omakorda tippude tipuks ehk KK büroo täis- ja kandidaatliikmeiks. Kõiki kokku oli ca 200 inimest.
Avagem siis Pandora laegas, on aeg Vergan genheitsbewältigungiks. Ka Saksamaal alustati sellega tegelikult 1950. aastate teises pooles, mil majandus oli hakanud kosuma. Süstemaatiliselt tiriti avalikkuse ette kogu natside tegevus ja raiuti kooliõpikuisse. Kes, millal ja kuidas.
Mul on isiklikult hää meel, kui ajaloo senipuutumata osa saaks avalikuks. Meil on olemas täiesti pädev uurimisorgan: president Lennart Meri ellu kutsutud Eesti Rahvusvaheline Inimsusevastaste Kuritegude Komisjon. Kirjutame oma mineviku lahti, see toob selgust, rahu või vähemalt teadmisi tegelikkusest. Saagu siis valgus.
Ühtäkki aktiviseerinud endisest nomenklatuurist arvab Ilves: “Me anname signaali, et komsomol ja parteiaparaat olid lihtsalt teistsugused vabadusvõitluse vormid. Lisaks antakse 40 kirja autoreile madalama kategooria ordeneid. Kas tõesti väärtustab Eesti Vabariik pikaajalist karjääri NLKPs rohkem kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu?”
Ja edasi: “Paraku ei näe ega kuule ma eriti mingit protesti. Kas sellepärast, et majanduslikult läheb hästi või et tarbimisühiskonnaks saanuna oleme ammu loobunud signaalide jälgimisest? Või kas sellepärast, et Eesti ideel väheneb vabaduse ja demokraatia osatähtsus, piirdudes üha enam rahvuslikult kõnekate käikudega.”
PARTORGIDEST
“Minu meelest ei ole mitte keegi sündinud kompartei liikmeks. Sinna saamiseks tuli soovi avaldada ja sedagi said teha täisealised inimesed. Kuna mul on mitu tuttavat ja sugulast, keda küll survestati, aga kes sellele vaatamata keeldusid komparteisse astumast (arvestavate vaimliste, emotsionaalsete, rääkimata olmetingimuslike tagajärgedega), siis ma samuti ei usu, et komparteisse kuulumine oli vältimatu või kaasasündinud asi. Täpselt niisamuti ei usu ma, et need 7 või 8 protsenti eestlastest, kes komparteisse kuulusid, olid lihtsalt “tavalised eestlased nagu sina ja mina”, nagu keegi sügisel end väljendas.
Mulle tundub, et meie aina süvenev irdumine või eskapism heaolu-Eestisse tuleneb tajumisest, et võimukandjail, nagu ka härjal, pole ei häbi ega süümet. Pole häbi tõsta nomenklatuurseid okupatsioonijõudusid kõrgemale neist, kes Eesti iseseisvuse ja selle kinnistamise eest kannatanud, selle nimel higi ja vaeva näinud. Pole süümetki, et see, mida inimestele okupatsiooni ajal tehti, on kuidagi häbiväärne. Partorg oli lihtsalt tavaline eestlane.”
ÕÕNESTAJAD
Viimase aja moejutud “nõukogude võimu õõnestamisest seestpoolt”, ajavad Ilvesel harja kui mitte punaseks, siis vähemalt roosaks – nagu on nende juttude puhujate sisekliima. “Õõnestamisjutt meenutab mulle mingit täielikku soga N.Liidu ajalooraamatutest, kus seisab, et juba 15. sajandil unistasid udmurdid sotsialismi tulekust.”
LENINSULA, BALTI POOLSAAR
“Lapsena olid mul ainsaks kinnituseks Eesti olemasolu kohta kaardid, gloobused ja atlased. Isegi need muutusid aja jooksul üha ebatäpsemateks. Ja iga järgneva aastaga vähenes tõenäosus, et Eesti nimi uutele kaartidele üldse peale kantud sai. Läänemaailma jaoks oli see riik lakanud olemast. Ameerika itaallasist lastel oli loomulikult ikka veel olemas Itaalia, nagu ka iirlasil Iirimaa. Isegi poolakad ja ungarlased said klassis rippuval kaardil oma kodumaale osutada. Ent seal, kus pidanuks olema Eesti, pisikese protuberantsina NSVLi tohutul punaseks värvit latakal, ei olnud midagi, üksnes Nõukogude Balti poolsaar. Elik Leninsula.” Siin Ilves kalambuuritseb, sättides üheks tervikuks sõnad “Leningrad” ja “peninsula”. Kalambuuritsemine on tal veres.
DISNEYLAND
“Kõik, keda lapsena tundsin, teadsid, kust nad pärit on. Mina aga tulin kuskilt mujalt, kohast, mis ei sarnanenud Euroopa ega Ameerikaga, riigist, millest keegi kuulnudki ei olnud. Nii pidin enesele looma oma Eesti, mis põhines vanemailt pagulasilt kuuldud muinasjuttudel, multifilmidel ning lasteraamatute illustratsioonidel. Minu Eesti ei olnud geograafiliselt see tasane, metsaga kaet ning hõredasti asustet Arkaadia, mida ma hiljem tundma õppisin, vaid pigem midagi vendade Grimmide loodud muinasmaa sarnast. Õieti oli see romantiline, disneylik interpreteering oma tammikute, salude, niitude ja lumetipuliste mägedega, mis kujundasidki 1950. aastate läänemaailma laste arusaama vendade Grimmide muinasjuttudest.”
UKS JA LUSIKAS
Ilves tuletab ikka meelde oma kahekultuurilist päritolu. “Üks, kus sa teed naistele ukse lahti ja aitad mantli selga, kus sa sööd kahvel vasakus ja nuga paremas käes, ja teine kultuur, kus sa ei tee kellelegi ust lahti, kus naisele mantli selga ajamine on seksistlik ja kus sa hoiad vasakus käes kahvlit lusika sees, teises käes nuga teise lusika sees, saed ära ja siis hakkad panema oma praadi.”
VENE AKTSENDIGA LAPS
Maalehes virutas Villu Reiljan laia lauaga nagu talle kombeks; süüdistas Ilvest ülbuses ning teatas üsna üheselt, et Toomas Hendrik ei saa aru “suure osa elanike” jutust. Selle, venelastele suunatud lausega, avas Reiljan ukse tuppa, kus eestlased on tavaliselt harjunud Edgar Savisaart nägema. Ülbuse kohta kehitab Ilves õlgu: “Nad räägivad ju igasugu asju.”
Mis puudutab aga vene keelt, siis Luua-Villu jutt ei vasta ka seekord tõele.
Kui Savisaar oli siseminister, siis tahtis Peeter Volkonski luua vene vanaemade klubi, ühenduse inimestest, kel on venelastest vanaemad. Kavandavasse klubisse kutsuti Toomas Kümmel, Jüri Estam, Toomas Hendrik Ilves. Lisaks plaanis Volk ühendusse meelitada ka Savisaare, ent nagu paljud Volgi head ideed, jäi see kahjuks vaid jutuks. Ometi vastab asja sisu täies ulatuses reaalsusele. Ilvese vanaema oli tõepoolest venelane ning väikest Toomast äiutati magama vene unelaulu saatel. Ilvese tuttavad ütlevad, et ta, sunnik, tegi välisministrina alati näo, et ei saa vene keelest midagi aru: “Küll ta võis ise sealjuures itsitada!” Tegelikult ei ole see pilt päris objektiivne. “Tänavatasemel vene keelest saan aru,” ütleb Toomas Hendrik. Ja: “Aga eesti keelt olen ma alati osanud, lihtsalt kolmeaastaselt rääkisin ma vene aktsendiga… Haritud eesti keel tekkis muidugi hiljem, näiteks et kasutada tet-vormi ja öelda “selmet” – see tuli pärast.”
TOPIS
Kunagi viidi Kalle Kulboki ja Kuningriiklaste aktsiooni korras Riigikokku nugise topist. Et osatada Ülo Nugist. Ilves rääkis Mart Soidrole: “Ma mäletan küll, kuidas Tiit Tammsaar uhkustas “Kroonikas”, kuidas ta oli maha lasknud ilvese. Elus loom tapeti poliitilistel eesmärkidel – selle taustal mõjuvad mulle imelikuna igasugused jutud pildiskandaalist.” (Silmas on peetud juhtumit, kui Mart Laar Savisaare pilti tulistas).
VÄITLUSKULTUUR
Ilvest ajab tõsiselt endast välja, kui keegi ei suuda midagi, mida ta kaljukindlalt väidab, sugugi tõestada. “Lahmimine – nagu tihtipeale poliitikas – sinna ei kuulu,” tõstab ta näpu. Ükskord luges Toomas mingit kirjutist Pensionäride ja Perede parteilt, kus seisis, et mitte kusagil maailmas ei kuulu ükski ettevõte rohkem kui 49% ulatuses väliskapitalile. “Võib-olla on see väiklus, aga kuidas saab öelda, et mitte kusagil maailmas ei ole, kui tegelikult on nii igal pool?”
“Kas tõesti arvad, et lahmimine on kuidagi eesti poliitikute monopol,” küsin.
Ilves otsib tükk aega sõnu, lõpuks loobub: “Äh, suur osa poliitikuid lahmib tegelikult igal pool. Aga (Toomas hakkab siinkohal naerma) nad ei tee seda niipalju kirjasõnas. Sest kirjasõnaga kaasneb hiljem? (Paus) Häbi!”
KIRI
Kirjasõnaga on Ilves seotud olnud kogu elu: “Mõned inimesed mängivad saksofoni, mina kirjutan. See lihtsalt on nii, mis sa siin ikka teed.” Ilves küll ei kipu arvustama televisiooni (või ööklubisid või muid selliseid lõbustuskohti), ent ilmselgelt tunneb ta end raamatute seltskonnas ja neist rääkides paremini: “Mõnusam hingata, muud midagi.”
“Sa oled päris palju luuletanud.”
“Ei ole palju luuletanud!” Ilves vaidleb siinkohal resoluutselt. “Ma olen natukene luuletanud. Aga see on? Mul puudub see anne.”
“Samas oled sa ju oma luulet avaldanud. Kas sa siis ei saanud aru või?”
Ilves naerab tükk aega. Siis ütleb: “Ei noh, üldiselt ei saanud toimetajad aru.”
Kohe meenub mulle, kuidas Toomas Hendrik – kui temaga mingile vene lehele kunagi lugu tegin – ütles, et tema “parim luuletus on veel kirjutamata”. Aga teemast huvitatud riigialamad mingu ja lugegu neid luuletusi ise. Kasvõi Vikerkaarest. Siis küsin Tomilt paari luuletust, et need ära trükkida.
“Kurat, ma ei mäleta ühtegi. Päriselt ka!”
VABA EUROOPA, 1984
1984. aastal (Konstantin T?ernenko pukkituleku hetk N.Liidus) pidas Toomas Hendrik parasjagu Kanadas, Vancouveri Simon Fraseri Ülikoolis, loenguid Kalevipojast. Samal aastal käis ta ka esimest korda ENSV-s. “Ma teadsin siis juba, et hakkan raadios tegema, KGB veel ei teadnud. Ma ei olnud ju sel ajal keegi – pidasin loenguid rahvaluulest. VEKSA ehk Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing saatis mulle pärast seda veel mitu aastat oma ajalehte Kodumaa.”
Ilves on öelnud, et kuna oli üks vähestest, kes inglise keeles toona Eesti kohta üldse midagi kirjutanud, jäi ta ilmselt silma ja “nii küsitigi minult kolmandate isikute kaudu, kas ma kaaluksin tööle asumist Saksamaale Münchenisse Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituuti.”
Antud instituut tegi teaduslikke töid Ida- Euroopa ja NSV Liidu kohta. Ilves oli instituudis esimene, kes Eesti teemat näppis.
Aga et Vaba Euroopa ametlik side USA Luure Keskagentuuriga jõudis fini?isse 1972. aastal, oli vaja ametlikke allikaid. Toomas Hendrik Ilves rääkis sellest hiljem: “Keskmiselt kulus kümme päeva, et meieni jõuaks Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sotsialistlik Põllumajandus, Eesti Kommunist ning Tehnika ja Tootmine. Mäletan, et kui 1986. aastal saadeti Eesti poisse T?ernobõli aatomielektrijaama avariid likvideerima, oli Noorte Hääles Tõnis Avikson kirjutanud selle kohta artikli. See jõudis kohale tavapäraselt kümme päeva hiljem.
Lugesin, et noored Eesti mehed on küüditatud T?ernobõli, ja kuna parasjagu oli valmimas Rahvusvahelise Aatomienergeetika Agentuuri esialgne aruanne Viinis, kirjutasin sellest kähku artikli ja see söödeti kohe ette venelastele, kes läksid pöördesse. Minu artikli tulemusel oli ka uudis International Herald Tribune´i esikaanel – eestlased deporteeritakse T?ernobõli.”
PÕRP! JA VÄLJASUREMISOHT KUUBIS.
Kultuurialmanahh PõRP! oli idee, mis sündis aastal 1986 ja selle taga olid “teise põlvkonna” (mitte veel lost generation!) eestlased – kes olid juba välismaal sündinud. Sõpruskond sattus üritusele, kus olid vanemad inimesed, kes olid NSVL suhtes leplikud, suhteliselt taandunud ja sõimasid vanu pagulasi, nagu näiteks luuleklassik Kalju Lepikut (Ilves: “Noh, et nood on mingid kasutud dinosaurused. Aga mina pidasin neist ääretult lugu.”) Toonased Ilvese sõbrad olid märgatavalt teistsuguse lähenemisega kui Lepiku kritiseerijad. “Näiteks Mart Laanemäe ja Aino Leppik?” (Laanemäelt näiteks PõRP-is väga äge kirjatükk “Libahunt ma kyll ei tahaks olla” – J-K.R)
Toona oli vaieldamatult näha, et välismaal sündinud eestlasi, kes lugesid ja kirjutasid veel eesti keelt, on vähe.
“See oli päris mage,” meenutab Ilves, “tollal Eestis levinud väljasuremise ohu tunnetus kuubis. Meid oli lihtsalt tõesti väga piskult. Ja eks siis need, kes veel emakeelt rääkisid ja asjast huvitusid, suhtlesid.”
Ilves võttis Juhan Liivi proosaluuletuse “Viimsed inimesed” ja pani selle almanahhi motoks. Trükist maksis ta poole ise kinni, pool sai erinevalt väikefondidelt (kokku 6000 Saksa marka). “Tegin ka kaanekujunduse.” (sihukese uhke tooniga sõnatud)
“Nii et ka kunstnik,” pistan.
Ilves irvitab: “Jaa!”
PõRP-i! trükiti 1000 eksemplari. “Saatsin ametlike aadresside järgi Kirjanike Liidu liikmetele ja paar kasti ka Rahvusraamatukogudele, eeldades muidugi, et kõik läheb kaduma. Ega eriti ei lootnud.” Paljud läksid tõesti kaduma, ent mitte kõik. Signaalina eakaaslastele asi toimis. “Kui Eesti sõjaaja põgenikel olid sidemed kasvõi eestiaegsete koolide kaudu, siis väljaspool Eestit sündinud inimestel ju enam polnud. See oli väike katse neid luua.”
LOOMELIIDUD
“Kui mulle saabus kahenädalase hilinemisega aprilli esimese nädalavahetuse Sirp, kus olid Loomeliitude pleenumi tekstid, siis? Tegelikult küll 1988. aasta loomeliitude pleenumi küllaltki kohitsetud ja tsenseeritud sõnavõtud. Arvestades seda aega, olid need isegi kohitsetuna uskumatud. Ma kirjutasin mitu lugu sellest, mida eestlased avalikult ütlevad ja mida Glavliti läbinud Nõukogude Liidu ajakirjandus kirjutab. Ülemustele tundus see nii uskumatu, et mind pinniti väga pikalt, et ega ma hull ei ole. Ei tahetud uskuda. Võrreldes sellega, mis ilmus üleliidulises keskpressis, oli Eesti press mitu aastat eespool.
Ma hakkasin lugema ja mõtlesin, et jummal, mis seal lahti on.”
Sel päeval läks Tom padavai, kohe peale tööd käbedalt koju. “Ütlesin oma toonasele abikaasale, et vaata, see veel ei juhtu, aga mul on selline tunne, et kui nii kirjutatakse, siis see varsti juhtub. Ja siis arvesta sellega, et me lähme Eestisse.”
SOLVUV
Vahest on Ilves olnud ka kergesti solvuv, üllatavalt solvuv.
Need lood on teada, aga täpsustada avalikult keegi ei taha. Tehakse teist juttu või vaikitakse nagu Valgevene partisanid.
SAKU AAFRIKAST
Washingtonis saatkonna lähedal oli kunagi kõrts, mis müüs umbes 1300 sorti õlut. Toomas: “Ma vedasin neile ise Sakut sinna. Kord, kui saatkonnas oli külas Tiit Vähi, läksime me õlut jooma. Küsisin Vähi käest, kas ta Sakut tahab, aga Tiit arvas, et ilmselt teen lolli nalja. Siis tuli neiu, kes küsis: kas tumedat või heledat?”
Üks teine ettekandja, mustanahaline ja teisel korral, üritas Ilvesele Saku Tumedat müües selgeks teha, et õlu on Aafrikast. Härra lihtsalt ei teadnud, et Ilvese käpp on asjas mängus.
“Ilvese lemmikõllemark Vaba Euroopa ajal oli see sakslaste sinise sildiga Löwenbrau. Tõesti hea õlu muide,” väidab üks tema tuttav enesekindlalt.
“Täiesti vale,” raiub Ilves vastu, “Löwenbrau pole kunagi mu lemmikõlu olnud. See on hoopis Weihenstephanen Weissbier.”
Õlu õluks, aga ka suupiste on tähtis. Kulinaariaga tegeleb Toomas Hendrik meelsasti.
TURVALISUS
Toomas Hendrik on kord küsinud: “Ent mis siis, kui kõik meie ajaloost pärinevad hirmud ja arusaamad osutuvad korraga ebaoluliseks ja aegunuks nagu kunagine tohutu teadustööstus nimega sovetoloogia? Mis siis, kui fini?isse jõudes avastame, et me pole enam staadionil, vaid hoopis mingis täiesti tundmatus kohas?”
NATO-t on Ilves Eestile läbi aastate äärmiselt oluliseks pidanud (muidugi ka seda promonud ja kogu vankrit sinnapoole vedinud), kusjuures oma sõnavõttudes tuletab ta ikka meelde, kuidas harjunud asjad olulisust minetavad, tuues näiteks välja Westfaali rahulepingust (1648) pärineva mõiste balance of power ehk jõudude tasakaal. “Soomuse roll väheneb, sest kõrgtehnoloogilises sõjas sõjaväelane mitte ei sõdi, vaid teatab omadele vaenlase GPS-koordinaate.”
Ajaloo vältel Eestit tabanud õnnetuste taustal võime end tunda turvalisemalt kui iial varem, rõhutab Toomas Hendrik. “Kuid taust ise, tuntav ja tuttav, on paraku asendunud pimedusega. Pole mingit pidepunkti, puudub Rosette’i kivi, mille abil de?ifreerida seda ohukeelt, mida mitte keegi, isegi kõige vägevamad ei mõista.”
VABA EUROOPA, 1988
1988 võttis Ilves üle Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhtimise: “Umbes pool toimetusest olid nn klassikalised väliseestlased ehk need, kes lahkusid Eestist 1944. aastal, või siis nende järeltulijad. Teine pool oli Eestist ära tulnud.”
Toona figureerisid raadiojaamas Riho Mesilane (kes jäi hiljem vahele oma sidemetega KGB-s ja kes hiljem rumalal kombel Nõukogude Liitu tagasi läks, Maire Raidma, Kristi Tammik, Jüri Estam, Evi Evart, Mart Laanemäe, Vello Pettai, aga ka kunagine Läti rahvastikuminister Nils Mui?nieks.
“Kui ma sekeldasin uurimisinstituudis, praktiseeris seal parasjagu Eesti hilisem suursaadik Saksamaal Riina Ruth Kionka.”
Muuseas, mitu vanemat kaadrit rahvusvahelisest ajakirjanike liidust on takkajärgi maininud, et eesti toimetus oli kogu Raadio Vaba Euroopast kõige radikaalsem, noorem ning teotahtelisem. Hiljem, juba Prahas asunud Vaba Euroopas töötanud ajakirjanik rääkis kord mulle rahvusvahelisel ametiühingute konverentsil: “Eesti tüübid tekitasid seal parasjagu segadust; tundusid sellised imelikud või? Igal juhul mitte eriti alalhoidlikud.”
Ilves on nõus: “Üldiselt olime jah selline kiiksuga toimetus. Me olime teistest nooremad, meil oli teistsugune vaimsus. Me nimetasime ennast Kampfgruppe Estland, me tahtsime võidelda, mitte niisama istuda. Esimese asjana lasin ma välja vahetada senise saate kutsungi. Selleks oli arem “Sul su Põhjamaa päikese kullast, su õhust, su veest ja su mullast”. Selline pehmekene? Meil oli vaja midagi sõjakat. Uueks signatuuriks sai “Saa vabaks, Eesti meri!”.
1988, TEIST KORDA EESTIS
Pärast 1984ndat läks mööda veel neli aastat, enne kui Toomas uuesti Eestisse lasti. Sekeldused käisid läbi Arnold Greeni. “Ma ei saanudki kunagi Greenilt endalt vastust, mulle helistas esimene sekretär Toivo Kuldsepp, kes ütles, et ma saan loa Eestisse sõita. See sai teoks 1988. aasta novembris, ma ei pääsenud pärast jälle kaks aastat Eestisse.”
Pärast 1988. aasta lõppu sõimas üks Moskva poliitbüroo tegelane ühes aruandes Eesti NSV juhtkonda ideoloogilise järelevalve lohakuse pärast, et nad lubasid CIA agendi Ilvese Eestisse. Teine, kelle Eestisse laskmise pärast peapesu tehti, oli Rein Taagepera, kuid, räägib Ilves: “Tema polnud soveetide silmis mitte välisluure agent, vaid lihtsalt nõukogudevastane.”
U2 JA ROLLING ESTONIAN
Mõned aastad tagasi ei puudunud palju, kui Ilvesel oleks õnnestunud meelitada iiri bänd U2 Eestisse kontserti andma (tema välisministriks oleku ajal kuulus U2 ametiauto kohustuslikku repertuaari ja Olari Koppel meenutab, et ei jõudnud kontrollida, kas autojuhile ikka olid eraldatud kõrvatropid). Aga U2 mäned?er on Ilvese diplomaadist sõbra sõber. “Siis ei õnnestunud, nende tuuriplaanid olid teistsugused,” meenutab ta. Ent sellest ajast on Toomasel kodus U2 singlitekogumik, kus on bändiliikmete allkirjad ja Bono pühendus: “To the rolling estonian”.
ZAPPA, NESTOR JA TEISED
Ilvese Muusikamaitse käib seinast seina. Tuksam. Kaljuste. Tüür. Pärt. Koorimuusika. “Mul on selline väikese algustähega katoliiklik maitse muusikas,” mainib ta. “Disko jätab mind külmaks.” A propos, Ilvese ühe muusikaelamuse tõttu nördis kord sügavalt tema parteikaaslane Eiki Nestor. Kui Ilves lõpetas VII klassi, viis isa ta mingisse väikesesse New Yorki klubisse kuulama Frank Zappa bändi Mothers of Invention. Kui see kunagi jutu sees välja tuli, vihastas Nestor: “Alles Zappat kuulates sain ma aru, kuiväga ma Nõukogude Liitu vihkan ja millest ilma olen jäänud.”
Kord mäletan Toomast Vennaskonna kontserdilt Kuku klubis, kus Mart Laar järjekindlalt tema veini ümber ajas. (“Seda ma ei mäleta”, teatab Ilves). Mõni kuu pärast eelkirjeldatut helistas Ilves ja ütles, et tahab Vennaskonda sotside euroliidu valimispeole. Rääkisin asjast Tõnu Trubetskyle, kes oli familiaarselt nõus. Enne pidu tuli Ilves ja ütles Trubetskyle: “Ainult, et Lily Marleeni palun ärge mängige.” Jasnõi perets. Natsiteema ja Euroliit ei klapi kokku. “Me ei oskagi seda laulu,” vastas Trubetsky nii, et silm ka ei pilkunud.
MEENUTUS RAADIOAPARAADIGA
“Keeruliste asjaajamiste abil hankisin ühe Nõukogude Liidus kasutusel olevas ultralühilaine alas töötava raadio. Nõukogude Liidu UKV-sagedus oli ju selline, mida Läänes kasutab politsei ja need vastuvõtjad olid läänemaailmas keelatud.
Selleks, et teada saada, mida räägib Eesti Raadio, saatsime selle Okeantüüpi-raadio Saksamaalt Soome Helsingisse, kus elab tubli estofiil Jouko Vanhanen. Tema siis kuulas Eesti Raadiot, võttis vastu fakse Eestist ja helistas mulle, kui sealt midagi huvitav tuli, ja mina helistasin oma soovidega omakorda talle. Nii saime faksiga kohe kätte näiteks Mikk Titma Eesti Komiteede vastased artiklid (vaata eelmist KesKus´i ja Toomas Kümmeli lugu “Mikk Titma: Püksid küll viigitud, ent alukad pesemata”) või nelja rajoonikomitee esimehe ühisartikli, kus nad tegid ettepaneku Eesti suveräänsuseks NSV Liidu koosseisus. Et see oli pärast IME programmi, siis mina nimetasin seda Iseseisva Kommunistliku Eesti ehk IKE programmiks. Nagu ka Viktor Kingissepp omal ajal küsis – kellele iseseisvus, kellele ike.”
VILJANDIMAA HARIDUSMESS, SELLE AASTA APRILL
Messi avakõne pidas mulk Ilves. No ja siis tuias ta mööda eksponaate ja messibokse. Näppis siit ja vaatas sealt.
Möödus Luua Metsakooli boksist. Seal mehed – oo, Ilves, astuge läbi. Meil siin väike metsamehe test välja pakkuda. Muidugi väike muie suunurgas, et mida kosmopoliidist siidinäpp ikke masinatest ja mehetööst teab. Pandigi siis Ilves aja peale mootorsae ketti vahetama. Vahetas. Aja peale. Stopper seiskus, kui töö valmis. Aeg tol hetkel suisa hea, et mitte öelda kiireim.
Kosmopoliit surus võistluse korraldajatel kätt ja lonkis mööda messi edasi. Kuni tund aega hiljem saadi ta messiterritooriumilt kätte ja kuulutati kogu võistluse võitjaks. Sest kiiremaid mehi-naisi ei olnud, kuigi võistlejaid kogunes üksjagu. Auhinnaks Luua Metsakooli särk.
Villu Reiljanil läinud seda kuuldes tuju ära, teavad Luua inimesed tänaseni rääkida.
EISIK, NAASIK JA TAASIK
Kunagi otsustas Toomas Hendrik keelt uuendada ning pakkus uudissõnadena välja eisiku, naasiku ja taasiku. Loogika järgmine: Ilves tõi näite, mille järgi oli Heiti Talvik eisik (mahavaikitu ja ajaloos eiratu), kellest sai taasik (postuumselt rehabiliteeritu); Nigol Andresen oli aga eisik, kes suri veidi õnnelikumalt – naasikuna (eluajal rehabiliteerituna).
Kui teha katse kõrgharidusega eesti keele õpetajate seas, saab Toomase ettepanekust teadlikke pedagooge näppudel üles lugeda isegi tüüpiline saekaatrimees. Ilves: “See oli puhtalt poliitiline nöökimine Nõukogude võimu üle. Ja lisaks märguanne, et ka pärast Bernard Kangrot on välis-Eesti kultuur olemas. Tegelikult olen ma Johannes Aaviku suur austaja ning kasutan oma memodes tetvormi.” Tet-vorm levis edukalt ka välisministeeriumis, kui Ilves seal ministrina toimetas.
ÜKSKORD RÄÄKIS PEEP KALA (KUNAGINE LUUBI PEATOIMETAJA)
“Kord aastaid tagasi sõitsime autoga suvel pühapäeva veetma, minu abikaasa oli roolis. Lõõpisime tagaistmel, missuguseid hääletajaid peale võtta. Meie Ilvesega ütlesime, et tütarlapsi; minu naine, et noormehi. Äkki nägime tee ääres kolme palja ülakehaga, mat?olikku musklis meest. Minu abikaasa küsis, et mida meil kahel on neile vastu panna. Mõnda aega valitses autos vaikus, siis ütles Ilves: “Ajud.” Ilvesel on väga selge idee, kuidas Eesti peaks arenema, ja ta on ajanud seda rida aastaid ning kujundanud siin läänelikele traditsioonidele rajanevat ühiskonda. Neist poliitikutest, keda tunnen, on ta kõige selgemini Eesti asjale pühendunud. Isiklik heaolu ei ole talle primaarne – see on tal Eestisse transformeerumisega langenud. Meie pojad on palju koos olnud, mis on positiivne, sest Luukas Kristjan on tohutult intelligentne laps, tohutute võimetega. Kui minu poeg huvitus 4.-5. klassis legodest ja filmidest, siis Luukas rääkis välispoliitikast ja maailmapoliitikast.”