Kudõmkar
8. september, esmaspäev. Läheme neljakorruselisse halli silikaathoonesse, kus paikneb Udmurdi Riikliku Ülikooli Kudõmkari filiaal. Anatoli Jevdokimovit? Kon?in on selle direktor ajast, mil see institutsioon Permi vastumeelest hoolimata asutati (1995). Ta on meid oodanud ja võtab meid oma avaras kabinetis lahkelt vastu. Sekretär serveerib teed, pakutakse küpsiseid ja assortiikomme. Selgitame oma plaane. K. saab aru, mida me tahame ja mõtleb, kuidas seda kõike kõige paremini kohalikele võimudele esitada. Räägib, et ühinemine oli muidugi halb. Poliitiline iseseisvus kadus. Raha on enam, ent see läheb Permist otse rajooni administratsioonidele. Ringkonna administratsioonil on vaid palga- ja kuluraha. Rahvuspoliitika on nende pädevuses, ent raha selleks pole. Näiteks on rajoonidel ette nähtud raha rahvuskeelse kirjanduse ostmiseks, et ringkonnal pole raha selle väljaandmiseks.
9. september, teisipäev. Järgnevalt on meil aeg ühes K.-ga Rõt?kovi audientsile minna, kaasas LA poolt trükitud tegevusprogramm. See on sümboolne visiit kohaliku võimuesindaja juurde (minister Bajandin on puhkusel). Räägib peamiselt K., sealhulgas meisse mittepuutuvaid asju. Kabineti kõrval on huvitav, tumeda peegelklaasiga eraldatud ruum, ilmselt tühi. Saame oma tegevusele, ERM-i heaks filmimisele, heakskiidu (dobro). Miks ka mitte? Tänu vastuvõtjate abile sai meie asi õigesti esitatud. Rõt?kov pole ka mingi koletis. Koos K.-ga esindab ta permikomisid Soome-Ugri Rahvaste Konsulatiivkomitees. Muuseas, ta kirjutab permikomi keeles luuletusi ning on oma emakeelde tõlkinud Gogoli näidendi “Naisevõtt”.
/-/
“Kodus” laeme kogutu maha ning tõttame taas korjele, linna filmima. Kahjuks hakkab sadama. Murukamaraga kaetud Linnaväljakul ja seda ümbritsevatel tänavatel filmime inimesi, liiklust, linnakeskkonda. Inimesed käituvad väga vaoshoitult, näevad küll, et filmitakse, aga ignoreerivad seda. Võimalusel üritavad kaamerat vältida, kui see ei õnnestu, siis “panevad tuima”. Kaamerale reageerimist salvestame väga vähe – noormees peidab kaamerat märgates suitsu ära jms. Vagur rahvas. Kuna me avalikult filmime, siis ilmselt eeldatakse, et meil on selleks võimude luba ning seda aktsepteeritakse. Sadu on õnneks hõre, ajuti lakkab hoopis. Filmib Maido. Ta naudib seda tegevust. Mina passin niisama ja juhin kaamerasse vahtiva operaatori tähelepanu ajuti asjadele, mida minu arvates peaks jäädvustama. Pean ümbrust silmas, aitan statiivi tassida, olen omamoodi turvamees. Aeg läheb, materjal koguneb tasapisi. Vahetame kohta, liigume äärelinna suunas.
Laps kiigub silikaadist kortermajade vahel mänguväljakul. Hummer pargib moodsa toidupoe ees. Möödasõitev auto pritsib poodiruttavat naist. Vanad tumehallid laudvoodrita palkmajad on lääpa vajunud, satikataldrikud katustel. Mobiilimastid paistavad üle juurviljaaedade. Kaelakookudega naine laseb tänavanurgal asuvast pumbakaevust vett tsinkplekkpangedesse. Patsaanid joovad telefonipoe ees tänaval suurest plastpudelist õlut. Vana naine sammub mööda tänavat, kirves käes. Kudõmkar – väike linn, suur küla.
Pikapeale hakkab külm. Eks tööd ole juba tehtud ka. Läheme “Marketingi”, ostame väikese viina “Perm’ Velikaja”, Krakovi vorsti, juustu. Kodu juurest poest veel paar pudelit õlut (“Sibirskaja Korona Zolotistoe”, 4,5% alk). Korraldame endale mõnusa äraolemise.
10. september, kolmapäev. Sel ajal, kui meie muuseumis ekspositsiooniga tutvume, helistatakse meid saatvale LA-le Permist. Sealsed võimumehed on pahased, et meie küllasõitu pole nendega kooskõlastatud. Ja üleüldse, mis asja need eestlased teil seal ajavad? Kohe tekib ebaturvalisuse õhkkond. Hakkame muretsema oma missiooni edukuse ja eriti kogutava materjali pärast. Tunnetame jahedaid tõmbetuuli. Külm on niigi. Ilm on olnud pilvine, ent kuiv. Sooja on umbes 8-10 kraadi.
Järgmiseks külastame Kudõmkari rajoonilehe Invenskii Krai toimetust. Peatoimetajaks on nooremapoolne naine, permikomi. Ajab üsna avatud jutt ja siis vahepeal taipab, et oh, mis ma nüüd küll välja olen rääkinud, see kõik ju salvestatakse. Väljendab muuseas möödaminnes kahtlust referendumi tulemuste ehtsuses. Selle ajalehe vahel ilmub mitteregulaarselt ka väike komikeelne lisaleht, mida peatoimetaja suuresti oma initsiatiivist teeb. Paljudel permikomi haritlastel on oma rahva saatus südamel, ühinemist kahetsetakse ja probleemidest rääkida tahetakse, ent samas kammitseb neid hirm oma karjääri ja töökoha pärast.
T?a?t?ilovo-Jogva
13. september, laupäev. Ilm on pilve läinud, tuleb tiba vihmagi. Istume K. tares ja tõmbame pisut hinge. Võtame tasapisi ära ühe pooleliitrise viina “Belõi Rõs”. Perenaine Galina tegi paarist õue pealt leitud puravikust kiiresti väga maitsva seenesupi ning sinna juurde salati kurkidest, tomatitest ja mugulsibulast päevalilleõliga. Paljud venemaalased eelistavad maitsetule rafineeritud rapsiõlile iseloomuliku maitsega päevalilleõli. Galina maaelust eriti lugu ei pea, armastab linnakorteri mugavusi ning vabandab siinse olemise primitiivsust – kuivkemmerg on eeskojas, käte ja näo pesemiseks on õues poolikust plastpudelist tehtud lihtne umõvalnik, keerad pisut korki ja vesi niriseb. Meie sellistest pisiasjadest numbrit ei tee. Tahame Jogvasse uue viina järele sõita, ent märkame teeristil passivaid liiklusmiilitsaid – siinses pruugis gai?niki. Jogva kultuurimajas olevat õhtul pidu, algavat kümne ajal ning käivituvat umbes tund aega hiljem. Seda need mendid siin passivad. Autoga niisiis minna ei saa. Lähemal on ka üks pood, kus õlut müüdavat, ent see on kinni. Pakume siis Maidoga välja, et meie kui nooremad mehed võime Jogvas ka jala ära käia, mis see viluga visata pole. K. jääb nõusse, annab koti kaasa. Jogvasse on umbes 3 km läbi ilusate kultuurmaastike, üle käänulise Jogva jõe. Ostame kaks pooleliitrist viina (ikka “Belõi Rõs”) ja kaks 2-liitrist õlut õhtuse sauna jaoks. Tee peale ostame veel kaasa ühe väikese õlle (“Jarpivo Ledjanoe”). Oli külmikus, ent see polnud sisse lülitatud. “Mõ sami zdes zamjorzim,” ütlesid müüjatarid. Leiba poes pole. Tagasiteel üritame hääletada, ent peale meid ei võeta. Üks takso lõpuks võtab. Juht on noor mees. “T?ervonets hvatit,” ütleb hooletult, kui maha minnes hinda pärime.
Kudõmkar
19. september, reede. Hommikul tuleb meil ootamatult varane kiirstart teha. Olen parajasti sital, kui LA läbi astub ja teatab, et Rõt?kov on leidnud aega meid vastu võtta, veidi peale üheksat. Rõt?kovi intervjuu on meile oluline, vaja on ka n-ö kohalike võimude seisukohta. Ent Rõt?kov ei leidnud meie jaoks kuidagi aega ning meile hakkas tunduma, et ta lihtsalt ei taha meiega kokku saada. Tippametnikuna peaks ta ühinemist ja selle järgset olukorda kiitma, see oleks aga vastuolus tema permikomi südametunnistusega? Ruttame niisiis kohale. Pärast väikest ootamist palutakse meid avarasse kabinetti. Intervjuu kukub minu arvates välja päris hästi. Suudan oma vene keele oskust vastutusrikkal momendil mobiliseerida, olen üldiselt diplomaatiline ja lasen Rõt?kovil numbreid võristada ja õitsengut kiita, siis aga esitan ka mõningad pisut kiuslikumad küsimused, mis teda veidi ärritavad ja end paremini soojaks rääkima panevad. Lõpuks läheme siiski sõbralikult lahku.