Kuulsaimad ja edukaimad moemajad toodavad juba peaaegu 90 aastat spetsiaalselt puhkuseriiete kollektsiooni (ingl k cruise collection, aga ka holiday collection, pr k collection croisi?re). Saanud alguse taas kord Coco Chanelist, kes tõi oma kollektsioonidesse triibulised kalamehesärgid, lastes end selles särgis mere ääres pildistada, on see spetsiaalne, moemajade põhihooaegade (kevad/suvi ja sügis/talv) vaheline rõivakollektsioon, mille esitlemiseks korraldatakse ka eraldi moeshow.
Erinevad moemajad
Muide, nendest puhkuserõivaste moe-show’dest on viimase kümne aasta jooksul kujunenud omaette nähtus – neid ei korraldata reeglina nn moepealinnades, kus tavakollektsioone esitletakse (Milano, Pariis, London, New York), vaid paikades, kus inimesed võiksid tahta puhkusel olla ja neid rõivaid kanda. Näiteks sellel aastal korraldas Chanel oma show St Tropez’s, Gucci Roomas jne.
Puhkusekollektsioonis esitletakse nn sooja ilma riideid ajal, kui väljas on veel külm. Tavaliselt ilmuvad need kollektsioonid poodidesse novembris/detsembris (Ameerikas) või ka veebruaris/märtsis (Euroopas).
Iga moemaja soovitab oma versioone; kõige selle püüdlik järgimine võib stressi tekitada. Kuid on üks kindla peale minek, üks stiil, mis ei puudu ühelgi aastal mitte ühegi moemaja puhkusekollektsioonist, mis on alati number üks puhkusemoes – triibud. Triibulised rõivad tekitavad mereäärse seikluse tunde, mitteametliku ja muretu vibratsiooni ja veidi ulaka olemise ning loovad vaba täiskasvanu tunde.
Kui vaadata ka meie kaubandusvõrgus pakutavat, siis peaks, soojade ilmade ootuses, igaüks endale väikese puhkuse fiilingut soosiva triibulise rõivatüki leidma. Triibulistest sokkidest ja tarhunnist rääkimata.
Triibulised (esimesed jne)
Triipude lugu algas pea kaheksasada aastat tagasi hoopiski nii öelda kurjuse sümbolina ja saatana univormina.
Kui aastal 1254 karmeliitide vendade ordu liikmed Prantsusmaale tulid, olid nad rõivastunud pruuni-valge triibulistesse rüüdesse. 13. sajandi pariislasi ajas selline rõivas, mille põhivärvi ei osatud määratleda, marru, seda tõlgendati jumalateotusena ja ordu liikmeid hakati mõnitama ning taga kiusama. Saavutati koguni kirikupea ettekirjutus, et religiooniga seonduvates rõivastes ja usumeestel on triipude kasutamine keelatud ning et seda “ebaeetilist” ja “saatanast” värvisegu kannavad vaid vargad, leeprahaiged, hoorad, kaabakad, orjad, sõnakuulmatud teenrid või vangid.
Sadu aastaid tähendas triibuline rõivas häbimärki – näiteks Ameerikas kandsid vangid triibulist rüüd kuni 1900. aastani, nelikümmend aastat hiljem kasutasid Saksa natsid seda vormi koonduslaagrite vangide alanduse suurendamiseks.
Triipude tähenduse muutumine
18. sajandi lõpu poole hakkas triipude tähendus muutuma kohati veidi positiivsemaks – kas või punavalged triibud Ameerika lipul, protestiks Briti (lipu) ja ülemvõimu vastu.
Ka prantslased said lõpuks oma triibuvaenust üle, kinnitades 1794. aastal oma lipuks trikoloori. Samuti tõmbasid triibulise sümboolikaga lipud masti ka Bretagne’i kalamehed, kes Inglismaale äri ajama sõitsid – et kaugelt oleks näha, et nad pole piraadid. Ka sõjaväelased hakkasid triipe sümboolikana ja aumärkide tähistusena kasutama.
Sume on öö
Rõivamoodi tulid triibud siiski umbes sada aastat tagasi, kui, nagu ülal mainitud, Coco Chanel suutis kalameeste särkidest teha androgüünse seksikuse sümboli, muutes triibud oma kaubamärgi lahutamatuks osaks. Suuresti tema mõjutusel sai triipudest, mis kunagi tähendasid ahelaid ja hiljem sõjaväelist univormi, isikupära ja kunstirahva tunnusrõivas, klassivahet vähendav ja soolist võrdsust soodustav sümboolika – ühesuguseid triibulisi särke kandsid nii kalalaeva madrused kui ka rikkad pärijannad, naised ja mehed.
Triibud on lahedad, triibulised riided tekitavad autoritaarsuse-vastase protesti tunde, vabaduse ja puhkuse tunde. Pange triibuline särk selga, jalutage mööda mereäärt, lükake iPodi Serge Gainsbourg ja võtke lugemiseks kätte F. Scott Fitzgeraldi “Sume on öö”. Ja sisemine puhkus ongi käes.