Sageli tekib tunne, et Eesti tänast ühiskondlikku seisundit ei ole võimalik kirjeldada pelgalt vanu sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi termineid kasutades. Kasutades selliseid termineid nagu õigusriik, demokraatia ning ratsionaalne vaade riigijuhtimisele, ning neid omavahel kombineerides, tekib paratamatult nõutuse või jõuetuse tunne, sest pole õigeid sõnu.
Kui ühiskonna seisundit on ennegi üritatud kirjeldada läbi meditsiiniliste terminite, siis antud juhul võiks sobiva paralleelina kasutada dementsuse mõistet. See on teatavasti sündroom, mis enamasti süveneb aeglaselt, kahjustades inimese intellektuaalseid võimeid ja on tingitud aju orgaanilisest kahjustusest. Milles Eesti riigi dementsuse sündroomid täna ilmnevad ehk mille läbi tunned ära dementokraatia? Toon ära kolm kandvat telge.
1. TELG: VISIOONITUS
Esimene oluline dementokraatia tundemärk on täielik visioonitus ja suutlikkus ennast rahuldada tavapärase oleskelu ja näilise rahuloluga. Teisisõnu, et ühiskonnal puudub tegelikult konsensuslik arusaam sellest, millised on järgmise etapi eesmärgid: kuhu üldse tahetakse välja jõuda ja kelle abil on üldse võimalik kuhugi jõuda. Kui viimasest alustada, siis tuleb nõustuda Hardo Pajula hinnanguga inimkapitali kriisile kui Eesti põhiprobleemile. Pajula on väljendanud end üsna räigelt, öeldes et keskkoolist tulevad inimesed, kel pole aimu ei eesti keelest ega matemaatika põhitehetest, mille tulemus on, et kolme-nelja aasta pärast pole suure osaga inimestest midagi peale hakata. Ilmselt tuleb sellise diagnoosiga laias plaanis nõustuda. Kui siia kõrvale tuua reitinguagentuuri Standard & Poor`s juuliraportis äratoodud tõsiasi, mis ütleb üheselt, et ilma rahanduslike reformideta hakkab Eesti rahvastiku vananemine avaldama tugevat survet avaliku sektori rahandusele ja ühtlasi riigi reitingule, mis mõjutab omakorda üheselt välisinvesteeringuid ja seeläbi majanduskasvu, siis avaldub selles hariduse struktuursete puudujääkide probleem makrotasandil kõige tõsisemal kujul. On ju selge, et rahvastiku vananemisega kaasnevaid probleeme saab leevendada paljude süsteemikorralduslike reformidega meditsiinis ja pensionisüsteemis, kuid vananeva rahvastikuga ühiskonna produktiivsuse ja elujõulisuse säilitamise võtmeküsimus on tööjõupuudumise leevendamine läbi tööviljakuse kasvu.
Kõnealuse visioonituse teine külg seisneb riigi suutmatuses anda inimestele signaale selle kohta, millega oleks mõistlik ja vajalik tegeleda. Kuidas muidu selgitada, et vaadates pingeridu ülikoolide sisseastumiseksamitel, on ühiskonnas kõige selgem ja tugevam trend saada riigiametnikuks. Kümmekond aastat tagasi oli see tõepoolest loogiline ja mõistetav – avalik sektor vajas moderniseerimist ja adekvaatsete väärtushinnangute ning kaasaegsete teadmistega ametkond praktiliselt puudus.
Tänases olukorras, kus Eesti kuulub Euroopa Liitu, pangad on ülilikviidsed ja ettevõtlusega tegelemise võimalused on piiramatud, on selline mentaliteet selge märk dementokraatia pealetungist. Kõige selle taustal meenub riigi hariduspoliitika viimase aasta komme talitada ennekõike nõukogude haridusparadigmas, kus haridusminister mõtestab hariduse funktsiooni sotsiaalhoolekande ja regionaalpoliitiliste vigade tasandamise instrumendina, kus poliitilised initsiatiivid piirduvad üht- või teistmoodi sotsiaaltoetustega (koolitoit ja muu säärane).
2. TELG: VASTUTUSTUNDETUS
Teine dementokraatia oluline tunnusjoon on riigi täielik vastutustundetus oma kodanike suhtes. Nii nagu kommunismi oluline alam eesmärk oli hävitada kodanlus, on dementokraatia eesmärk marginaliseerida nähtus nimega eluterve inimene – teisisõnu korralik maksumaksja, inimene, kes pole endale midagi kokku varastanud ja teenib tulu igapäevase tööga.
Peamine avalik teenus, mida dementokraatia neile pakub, on jõhker ?okiteraapia. Näiteks ilmestab sellist dementokraatia ilmingut keskkonnaministri ja kogu valitsuse üsna ebaõnnestunud peitusemäng, kui ilmnes, et Eesti rannikuvetesse on tekkinud reostus, mille koristamiseks polnud riigil ei kriisikava ega vahendid. Leidmata jäid süüdlased, tänamata puhastustööd teinud kodanikud ja kohalikud omavalitsused. Tänaseks on poole aasta jooksul Eesti 600 000 maksumaksjat ja nende perekonda ennast roheliseks vihastanud juba teist korda.
Avanenud on uus kurbmäng, mille käigus Eesti mets põleb hektarite kaupa ja mille kustutamise asemel võime leheveergudel jälgida valitsusliikmete omavahelist peitusemängu, milles üksteist ja enda eelkäijaid süüdistades püütakse oma tegematajätmisi maha salata. Vaadates sisejulgeoleku olukorda filosoofilisemalt, siis Briti klassikalise poliitilise mõtleja Thomas Hobbes`i käsitluses ei olegi Eesti territooriumil viljeletav institutsionaalne eluvorm riik, sest riigi esmane tunnus on tema suutlikkus tagada oma kodanike julgeolek. Kodaniku ja tema elukeskkonna esmase julgeoleku tagamine on esimene prioriteet, avalik teenus, mille osutamist kodanik riigilt ootab. Kui tänaval pole patrulle, puudub ressurss metsatulekahjude ja merereostusega võitlemiseks, ja maanteedel kihutavad võidu joodikud ja uljaspead, hakkab suur osa inimestest mõtlema, kui otstarbekas maksude maksmine ikkagi on, ja tekib omakorda väga saatanlik nõiaring.
3. TELG: SULETUS
Nii nagu diktatuuri tarbeks on vaja diktaatoreid ja demokraatia ei saa eksisteerida demokraatideta, ruulivad dementokraatias dementokraadid. Mille järgi tunda ära dementokraati? Teoreetilises vaates iseloomustab dementokraati lisaks visioonitusele ja vastutustundetusele suletud protsesside eelistamine avatud protsessidele. Selline korporatiivsuse teke on loogiline, sest võimuressursi säilitamiseks ei jää vastutus- ja visioonikriisis olevatel dementokraatidel muud üle kui kollektiivsesse ringkaitsesse asuda.
Sellist ringkaitset iseloomustab “võrdsematest võrdsemate” valimine, kellele on antud litsents ajada asju mugavalt ja sujuvalt. Siinkohal tasub meenutada möödunud kevadist Keila-Joa kinnisvaraskandaali. Oluline relv dementokraatide arsenalis on kahtlemata ka demokraatliku alge suretamine läbi sundparteistamise. Nii kaua, kui ühiskonna apoliitilised keskused, ennekõike tippametkond, käitub sõltumatu regulaatorina, säilib terve mõistus kui dementokraatia peamine oht. Nii üritab dementokraatia oma parteiliste kombitsatega maksimaalsel hulgal ühiskonna veel vaba elementi survestada ja seda enda parteilisse struktuuri haarata. Dementokraatia on seega suletud ja dementne, justkui demoversioon demokraatiast, kus on tapetud kaks olulist demokraatlikule ühiskonnale iseloomulikku tingimust – isiku vabadus eneseteostuseks, loovus kui edasiviiv alge ning võrdsed võimalused kodanikele, kui igasuguse konkurentsi (nii majandusliku, vaimse kui poliitilise) eelduseks kujundamine. Dementokraatias kui demokraatia muundformatsioonis ei kasutata võimuressursi tsementeerimiseks reeg lina nii räigeid vahendeid kui autoritaarsetes re?iimides, kuid resultaat on suhteliselt samalaadne – loovuse ja vaba mõtlemise tapmine.
KELLELE ON DEMENTOKRAATIA KASULIK?
Dementokraatia on kasulik ka paarile-kolmele ettevõtjale, kes on rajanud oma äri Võimupartei haruosakondadele. Süsteem on kasulik kõigile neile poliitikutele, kes tahavad Eestist kujundada ladinaameerikalikku poliitilist keskkonda. Heaks näiteks on siin Hugo Chavezi juhitud Venezuela, kus vaatamata riigi meeletutele loodusrikkustele elab üle 60 % elanikest allpool vaesuspiiri, millest tulenevat rahulolematust kompenseerib suur juht ühekordsete sotsiaaltoetustega.
Mida dementokraadid kardavad? Kindlasti vaba sõnaväljendust. Kui meenutada seda iseloomustavaid näiteid, siis meenub esmalt justiitsminister Rein Langi varakevadine plaan piirata inimeste sõnaväljendust internetis, kriminaliseerides kõik selle, mida vaba kodanik seal “sõltumatute esteetide” arvates valesti ütleb. Aga meenub ka kultuuriministri initsieeritud samm politiseerida avalik-õiguslik meedia läbi selle kõrgeima juhtorgani. Kõige enam kardavad dementokraadid aga inimesi, kes suudavad orwellilikust unest ärgata.