Elu on paljuski ühest ruumist teise minek ja kapatsiteetides sumpamine, aga see tuba, millest rääkima hakkan, on nagu kartser, kolmekordses kivimajas ühel Euroopa paradiisisaarel, seinast seina peamiselt venekeelsete raamatutega vooderdatud nagu lugeja inimese pesa.
Ka teised kaks tuba selles korteris on samamoodi igasuguseid, mitmekeelseid, huvitavaid, väärikalt tüsedaid ja rariteetselt öblukesi köiteid umbselt, kuid süsteemselt täis laotud. Kui ma oma pilguga mööda tiitleid ja autorinimesid libistan, muutub vaade rahutuks, näksivaks, peas tekib abstraktsete seoste hüplev jada; üldse pole vöimalik enam enda laadis mötelda, sest üksköik kuhu vaatad, kohe kargab miski vaimuhiiglane ühes oma teose tagamaadega sulle köiteseljalt näkku. Küsisin midagi Hru?t?ovi kohta, sain, mis tahtsin, aga peremees ladus mulle lisaks ette riida Stalineid, riiulist piilus pealekauba kümme Hitlerit, Dostojevskitest ja vene-maailma XIX-XX sajandi dinodest rääkimata.
Laias laastus on kolme sorti raamatuinimesi: ühed jäävad kireva raamaturiiuli ees täiesti külmaks, teised hakkavad öhinal nokkima ja sirvima, kolmandad (nagu minagi) muutuvad rahutult nihelevaks ja söeluvad aeg-ajalt distantsilt (siia gruppi kuuluvad ka stoilised, professorilaadsed ja metoodilised lappajad).
RAAMATU VAAPS
Aga hakatuseks tahtsin ma rääkida hoopis ühe ammuse loo. On aasta 1958, Kärdla linnakese ainsa raamatupoe tagatrepil istub poiss, sihuke “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja “poistekate” fänn, ning ootab pikisilmi mandrilt lubatud raamatubussi. Hru?t?ovi aeg on raamatuliiklust veidi lahti sulatanud, aga kevadöhtu kisub juba ehale ja poemüüja hurjutab: “Poiss, mis sa istud siin? Täna raamatubussi enam ei tule.” Ja poiss, nimega Vaapo Vaher, koristab pettunult oma pölved löua alt ja läntsib Sadama tänavale.
Sel kaugel kevadöhtul jäi ta paraku saagita, kuid vahepealsed 45 aastat on andnud kokku tohutu loomuse. Raamat pole önneks pahaks minev kala, kuigi kilode ja ühikutega annab mööta ka kaantevahesid. Vaapsil on vist oma kümmekond tuhat köidet, lisaks absoluutselt täiuslik “Keel ja Kirjandus” ning väikeste aukudega “Looming”, muust perioodikast rääkimata. See on kinnistunud harjumus, vajadus, sügava sisemuse sunnitud kihu, et mitte öelda haigus vöi (narko)maania.
Aga möelgem veidi, mis juhtuks siis, kui AIDSi, SARSi, söjataudi ja totaalparanoia asemel vallutaks maailma raamatukatk!? Paljud närvutatud eesti ja teised tuhanded kirjanikud kargaksid röömust lakke (aga vaevalt et nad seepeale eriti paremini kirjutama hakkaksid, pigem vastupidi). Siinkohal meenub venejuudi luuletaja Joseph Brodsky peetud nobeliköne, milles ta tembeldas kuritegelikeks need inimesed, kes ei loe raamatuid.
Kui inimene kord juba neid sadade ja tuhandete kaupa lugema on nakkunud, siis küll ta millalgi ka kirjutama kipub. Tunnen Vaapsi oma tosinkond aastat ja tean, et oma käsikirjadesse on ta suhtunud lohakalt, pohhuistlikult, “aega on, eks paistab” meeleolus. 1990. aastate keskel kiskus möni kirjastaja lausa sünnitustangidega, et Vaheri rüpest raamatut saada, kuid seni sinnapaika – Hiiumaa Vene Toa lähedasse kamorkasse (kus on ka sadu ja sadu kassette vanade, eelistatavalt vene mängufilmidega) – on need jäänud kirjandusnobelstide sari, spordipublitsistika ja portreed, Ardi Liivese kirjanduslik biograafia, luulekogust rääkimata.
Önneks käsikirjad ei pöle ning ka kirjanikel on see omadus, et kui “otsa märjaks” ehk esimese köitega maha saavad, siis on maitse suus ja hammas verel. Nönda ka Vaapo Vaheriga, kelle sulest ilmus mullu tüse kirjanduskriitika ja esseistika valik “Surmakuul ja seemnepurse” (mis nomineeriti 2002. aasta viie parema esseeraamatu hulka) ning tänavu toodi “Sirbi Raamatu” sarja esimese pääsukesena turule VV “Kokaiin Balti jaama turult”.
KOKAIIN BALTI JAAMA TURULT
Nöndanimetatud pehmekaaneline kannab alapealkirja “Minatuure vene kultuurist” ning Mihkel Mutt markeerib oma eessönas tabavalt: “Vaapo Vaher – vene kirjanduse leebe töurastaja”. Pole tähtis, kas need peamiselt “Sirbi” veerult köiteks korjatud artiklid on (intiim)kommentaarid, marginaalid, subjektiivsed interpretatsioonid jms. Igatahes VV on meie nöukogudejärgses russofoobias usin vene kirjanduse tutvustaja, populariseerija, tölkimise ärgitaja? aga ka see kölab tema kohta juba triviaalselt.
Tähtis on see positiivne maniakaalsus kui kirjanduskihu, milles Vaaps päevast päeva höögub. Mutt nimetab VV laadi köitvaks, pikantseks, huvitavaks, intiimelus tuhnivaks. Pole kahtlust, et see üüratu, kuid ikka veel üdini elus maardla, milles VV raugematu innuga kaevab, on oma valdavas mahus vene höbeajastu kirjandus, milles peitub sadu uusi tölgendusvöimalusi, tuhandeid skandaalseid seoseid, miljoneid avastamata nüansse.
Ja see kokaiin, mida narkootilise kihuga Raamatu Vaaps Balti jaama turult jahib, pole valge nuuskpulber, vaid midagi hullematki, palju vaimsema lättega ollus – raamatud, muusikaplaadid ja videokassetid – odavalt riiki kantud, sageli piraattiraa?is salaja üle piiri smugeldatud kultuurikraam, mis on omakorda see ca 150 aasta üüratu maak, millest sünnivad VV artiklid, interpretatsioonid, intiimkommetaarid, marginaalid.
Trükimustast kirendavad raamatud on laiutava massi jaoks paberist kapsad, mida VV turuletist välja tuhnib ja sellest toorainest oma kaifiainese välja söelub. Önneks ei jää ta seejuures omaette kitsilt nagu munk kongiüksindusse ekstaaslema, vaid pritsib oma “teise destillaadi” isikupäraselt rahutus, torkivalt vehklevas ja ebastandardses keeles lugeja ette. Mees istub, sumpab, tuhnib ja sähvib raskelt asja sees nagu töeline izve?t?ennik, duhovnoje litsoo. Ekshibitsionisti nahaalsusega produtseerib “kokaiinik” oma vaimilise intiimsuhte avalikule auditooriumile ning imetlejaid, kadestajaid, vaenajaid ja peavangutajaid jätkub, sest “alkeemiku” läidetud kaarleek ei jäta naljalt kedagi külmaks. Nagu oli Valmar Adamsile, nönda on ka Vaapo Vaherile “vene kirjandus, mu arm”.
TAEVAST TÖMMATUD TEKST
Selles artiklis ei taha ma arvustada VV kirjutatud raamatuid, vaid rääkida pigem sellest, mis jääb ümber kaante, tölgendada rohkem inimest kui tema teoseid, visandada autori portree kontuurid ja viidata mönele lättele, millest ei saaks üle ega ümber ükski tulevane Vaapo Vaheri uurija.
Vahel kujutlen vaimusilmas nelja-viieaastast, traksidega pölvpükstes poissi, löbus pale üle süles laiuva akordioni serva kaamerasse vaatamas. Miks ta viisteist aastat hiljem seal samas mereäärses väikelinnas kirjutama hakkas? Miks Vanajumal kevadeti regulaarselt Pelgulinna keldrikorterit üle ujutas ja siis poisi emale suure loteriivöidu kinkis, perele teed Hiiumaale ja eluaset sillutas? Kes on saatuse Autor? Miks ma peaksin kirjutama jalgpallisuurusest maksast ja Tallinna toapörandast, kus vedeles rohkem tühje pudeleid kui riitades raamatuid?
Teksti pole vöimalik ilma autorita luua, süüdata isegi siis, kui see tekst autorist söltumatult mingis universumi varnas ripub. Ainult autor kui spirituaal-instrumentaalset keelt valdav inimene suudab miskis substantsiaalsuses höljuva teksti loetavaks tömmata. Aga teksti elustumiseks kui vaimiliseks suhteks on vaja lugejat. Ilma autorita poleks lugejat ja ilma teise, sekundaarsema autorita ei saa jälle justkui seda primaarsemat teksti käsitleda. Tekstid toodavad tekste, sönamass pihustub, konvulseerub, kuhjub, ladestub, hapneb, kuid ka kontsentreerub. Autori ja Lugejata pole Universum vist öieti vöimalikki ning selles müstilises suhtes avaldub mingi neetult homogeenne transtsendents.
EESTI PARIM PEDEKÜTT
Nii nagu veri ei küsi passi, keelt, sugu ega vanust, ei küsi VV tekstid, kas lugeja on söber, vaenlane, mees, naine laps vöi rauk. Peaasi, et ta oskaks lugeda ja suudaks armastada kirjandust, selle salongitaguseist nakatuda. Kui Effraim Zuroffil oleks ideoloogiavälist, nö. metodoloogiliselt funktsioneerivat tööriista vaja, siis sobiks selleks suurepäraselt ka Vaapo Vaher. Kuid mitte otsima tudisevaid natsirauku ega vene kirjandusest juute (see oleks möttetu, sest pea köik venekeelsed kirjanikud ongi juudid), vaid esmajoones homoseksuaale.
Paistab, et Vaapo Vaher ei rahune enne, kui maailma kirjanike, heliloojate, teatraalide jt. loojate karjuv enamus on omasooihas armutult paljastatud. Krestomaatiliste pedede Wilde’i, Gide’i, T?aikovski, Kuzmini järele on paraadi rivistatud Jessenin, Kljujev, Sapunov, Sudeikin, Somov, Bakst, Nuvel, Djagilev, Nizinski, Ivanov, Zinovjeva-Hannibal, Tsvetajeva, Parnok, T?it?erin jne jne. Kes on juba homo, see on kindlasti ka juut vöi vastupidi – selle 90-protsendiliselt töötava korrelatsiooni on Hiiumaa-Rootsi-Vörumaa ühisjuurine, isikupäraselt kongus nina ja siniste silmadega blond jalgpallihaige VV juba ammu paika pannud. Ja tösielu irvitab üle aprioorse kontseptsiooni.
Kuigi eesti pederastika on poolpeeretavalt hillitsev ja pole meil ka eriti säravat homoeurostaari, väärib meie kirjanikkond pedeloogialuubi alla vötmist. VV on näiteks huvi tundnud, kas Hasso Krull tahab Kivisildnikuga magada? Suurema innuga vötab VV ette ikka venekeelse kirjamehe vöi -naise, kes on juut ja sellest tulenevalt homo. Naistega on veidi peenemad lood, aga märgid on üldiselt samad. Muidugi ei otsi VV neid peldikust, KuKust ega kasiinost, vaid ikka maailma vöimsaima ehk vene kirjanduse üüratust sekundaariast. Ent selles nabaaluses kirjandusintiimias tuhnimisele vaatamata jääb VV tänase eesti ühe teravaima ja originaalseima sulega kirjanduskriitikuks ja esseistiks – meheks, kes kipub varblast otse kahurist pörmustama ja püüdma kirvega kurgi.
Mulle on see kihhotistlik vastutuult kusemine sümpaatne nagu avalikule arvamusele ja kommetele möödukas sülitamine. Ja kui mind möistetaks rahandusministri mörva pärast eluks ajaks üksikkambrisse, siis köhklemata valiksin ma oma istumisruumiks Hiiumaa Vene Toa, selle tuhandeharuliselt eostusvalmis ja vapustavalt joovastava raamatuoaasi.
