Tartus on mitu tegelast, keda seostatakse müütilis-tobeda Tartu Vaimuga. Kolm neist on eakaaslased, sündinud 1940ndate keskpaiku ja ka nende kuldsed 60ndad toimusid lähestikku.
KROONILISE ALKA??I PITSER
Kunstikoguja-dissident Matti Milius, kunstnik Enn Tegova ja muusik Aleksander Müller olid 60ndate lõpus oma varajastes kahekümnendates eluaastates – kui imelik on seda mõnda neist vaadates ette kujutada – ja alustasid oma legende täis püüdlemist taevas paistvate valgustäppide poole.
Milius ja Tegova on siiani sõgedat väge täis, üks kogub ja korraldab, teine teeb, nagu oleks aeg vaid nende poolel. Aga Mülleri Sass naudib idüllilist jõude- ja pereelu koos noore naise ja lastega Tartu äärelinna häärberis (mitte oma legendaarses Supilinna kahekordses ning suuresti ka kohatiste terviseprobleemide (eriti kehvavõitu silmanägemise) tõttu esineb ja musitseerib harva ning hoidub ka hoogsamast seltsielust.
Aga oma eripärase jälje on andekas pianist ja laulja Sass Eesti muusikaajaloosse juba ammu jätnud. 1960ndate keskpaigas bluusilembeses bändis Kontrastid (mis esindab räpaste biitmuusikute kampa dokumentaalfilmis “Meie Artur”), 1969 Johnny B Isotamme luulet skandaalselt koos Jüngritega Sindi rockfestivalil esitades, 70ndate esimesel poolel avangardrockbändiga Suuk tegutsedes, edaspidi rohkem üksi klaveri saatel oma eripärase häälega eripäraseid laule esitades.
Tõmmuverelise kongnina Sass Mülleri räme naer ja käre kõne on sama kuulus kui Matti Miliuse spontaansed hüüded ning naerupalli-käitumine. Viimaste aastakümnetega on Sassi imagosse vana nätsuna kinnistunud muidugi kroonilise alka??i pitser, aga see pole mingi lõplik tõde. Aleksander Mülleril, tema kuulsal majal ja klaveril oli juba 60ndatel rohkem kui muusikaline tähtsus kõikide nende tartu vaimude ja kummituste kujunemisel.
Enn Tegova tundis kõiki neid vaime, käis nendega tüütuseni läbi, jättis kõik meelde ning tõenäoliselt mõtles ka ise ajalugu juurde. Tema on see, kes jutustab meile, kuidas kõik oli.
SASS, KLASSIKALINE PIANIST?
Enn Tegova: “See, kuidas ma esimest korda Mülleri Sassi nägin, oli päris naljakas. Meil oli koolis, tookord oli see Tartu II Miina Härma nimeline Keskkool, raadiosõlm ja mina olin siis selle diktor. Esimese Keskkooli raadiosõlme toimetajad-diktorid Mülleri Sass ja Gunnar Paal tulid sõpruskohtumisele. Põhiprobleem oli meil ikkagi see, et I Keskkoolis lubas direktor biitlite muusikat mängida aga II keskkooli oma mitte. Aasta oli siis 64. Mina käisin direktori juures kogu aeg kohvil, et kas visatakse välja või ei visata, sest vahetunni ajal ma panin kooli raadios ikka biitlid peale?
Arutasime siis, kuidas nemad saavad oma kooli juhtkonnaga hakkama. Aga kihvt oli vaadata – Mülleri Sass tuleb mustas ülikonnas, lips ees, pöetud peaga, pikad juuksed olid veel kasvamata, popansambel oli veel tegemata. Sassist taheti kasvatada klassikalist pianisti, aga millegipärast hakkas talle hoopis kitarriseltskond meeldima. Aga see oli ka loomulik.
NIPITADA, ET ESINEDA
Tema kontsertidel (ansambliga Kontrastid) nägime uuesti. Siis oli ta juba uues kuues: pikad juuksed jne – korralikust puritaanlikust poisist polnud jälgegi enam järel. Tartus oli Varia kino, sellest olid toolid välja lükatud ja kinosaalis, sellises punases, nemad mõjusid väga kihvtilt, nagu vangid oma mustvalgete risttriibuliste maikadega. Teises saalis mängis mingi süldibänd. Rahvast jagunes võrdselt, nad ei olnud tol hetkel nii ülipopulaarsed, selline lembemine ja tüdrukutehaaramine käis ikka seal suures saalis, süldibändi juures. Aga Kontrastid oli sihuke ehmatav, performatiivne või performance’ilik oli nende esinemine.
Aga volüüm oli viimase peal. Raekoja platsi oli kõik kuulda. Läbi akende. Mis olid kinni.
Vanemuise Suveaias (planguga piiratud kõlakoda praeguse TÜ Raamatukogu parkla kohal 60-ndatel – MK) nägin neid ka. Aga ega neid sinna ei tahetud. Tollal kardeti nii hirmsasti sedalaadi muusikat, mis kitarridega tehtud. Küll otsiti igasugu põhjuseid. Küll sõnad ei olnud õiged jne. Tekstid käisid komsomolikomiteest läbi. Ei tea, kuidas nad nipitasid, et esinema pääseda.
ESIMENE DISKOR
Aga hiljem sain vist ikka Ülikooli vanas Kohvikus kokku. Aeg oli siis väga ilus. Kunstikabinet ja Visarid andsid oma almanahhe välja, Remsujev pani kokku “3 mehe laule” (Johnny B Isotamme, Juhan Tominga ja Peeter Ilusa luule – MK), Johnny B oli vangilaagrist väljas ja saime kokku. Leelo Tungal ja Toominga Juhan ja Klaasi Mann ja sihukesed laudkonnad tekkisid. Müller ka jah. Mina rohkem Toomas Raudami, Hannes Varblase ja Leelo Tunglaga istusin ühes lauas, kuhu aegajalt tuli oma kooli poiss Lauri Leesi.
Siis meil olid seal sellised väikesed õhtud, küünlavalgusõhtud, luuleõhtud – Kaljo Põllu organiseeris Ülikooli komsomolikomiteega. Eks mängis nii üks kui teine seal. Sass klimberdas ikka aeg-ajalt klaverit, laulis, tegi performance’id. Lihtsalt laulis neid samu asju, mida ta on kogu aeg laulnud, luuletusi, neid pool vimkaga lugusid. Kui oled juba heas tujus, siis ikka tuleb. Tal on alati mingisugune puänt, mis käib ka tema anekdoodipuntraga koos, siis ta naerab natuke, kas enda või kõigi üle. Aga vahepeal tõi Sass kohale oma Estonia 3-e, grammofoni suurte kõlaritega ja siis me kuulasime väljamaa plaate, mida ta oli saanud. Sass ütles paar sissejuhatavat lauset ja siis kuulasime plaadi otsast lõpuni. Nii et Sassi võib nimetada ka esimeseks diskoriks.
Sass õppis ju Ülikoolis psühholoogiat paar kursust. Üliõpilast peavad ikka vanemad ülal. Sass oli nii hooldatud, et polnud tal häda midagi. Isa Nikolai andis eratunde – sekretäridele masinakirja. Need õpiruumid olid jõle vahvad – igas ruumis oli neli kirjutusmasinat ja – üks klaver tingimata! Sekretär pidi vist siis ka klaveritunde võtma, ma ei tea, kuidas see asi täpselt käis. Igatahes need tunnid käisid seal. Kimmu oli see põhitegija seal. Kimmu oli ka Pallases kunagi õppinud. Siis need Kimmu vanad kavalerid, üks uhkem kui teine, siis käis kõva pillimäng ja? Nende toast kostis. Suur maja, seal ikka elu kihas.
VEEKOPSIKUST PEALE
Ja kõige põnevamad lood olidki ikka Sassi enda juures. Sest Kohvik pandi kinni ja Ülikooli Klubi ka – kõik need kohad, kus me käisime. Siis oli tema juures väike salong. Sassi toas oli üks suur tiibklaver ja siis seal me elasime siis? Ööbisime ka, sest seal olid kaks suurt ku?etti, magasime kõik seal nagu silgud reas, nii Tallinna poeedid kui ka Tartu omad, oli selline hea peatuspaik. Jõerüüt, Viivi Luik, Jaan Paavle, Üdi ja? Johnny B Isotamm oli kogu aeg meie seltsis. Sihukesed tramburaid käisid seal aeg-ajalt, õhtuti mindi läbi, mingi seltskond seal ikka oli. Natuke oli veini ka? Paar pudelit oli ikka kõva sõna, kui seltskond ära jõi, söömata nagu me olime, ega sellest piisas täiesti. Imelik jah, jõime ära paar pudelit veini ja sellest oli suurele seltskonnale küll ja küll?
Seal käis igasuguseid pulle kujusid. Arste – doktor Alavainu, lastearst, tuli jälle suurte roosikimpudega? Ikka rohkem alkoholi oli siis, kui mõni rikkur tuli. Kolm põhilist sponsorit: paks Paju oli üks – tema oli geodeet, nendel on alati palju raha olnud, kui tema tuli, siis oli kaasas juba liköör. Sellised õudsed liköörid olid, “Lõunamaine” ja?Viina võeti ka kenasti. Sassi juures käis viinavõtmine niimoodi, et suur veekopsik oli viinapitsi kõrval – võtsid pitsi ära ja siis võtsid jääkülma suurest kopsikust peale. See oli sihuke rituaal, millest üle ega ümber ei saanud.
MUUDKUI AGA MUUSIKAT
Aga ega me sinna jooma läinud. Mülleril oli kaks liini, kust me plaate saime. Soola-poiss Pärnust ja teine oli Valter Ojakäär otseselt.
Ojakäär saatis Sassile kõige värskemad plaadid, mis ta oli saanud. Selline vahetamine oli oblikatoorne, sest väljamaa plaate tuli Eesti peale vaid üks? Aga mida me kuulasime – Creami, Dylanit, Jethro Tulli, Zeppelini, rollinguid ja muidugi Joplinit. Need olid me lemmikud. Dylanit vähem. Dylanit käisin Raudami ja Varblasega Tammelinnas kuulamas. Aga põhiliselt mindi kuulama, siis osteti mingi kuiv vein kaasa ja kui koduveini ka juurde lisati, siis oli päris hea olla juba.
Millegipärast olime tookord suured muusikahuvilised. Muudkui kuulasime aga muusikat.”