Nooremaile inimestele ei ütle vist nimi Artjom Troitski (lääne pool kribatakse teda ka Artemii Troitskii) midagi. Ent tüübid nii 30 ja enam teavad teda hästi. Troitski oli Nõukogude Liidu ainukene rockikriitik ja -ajakirjanik. Mitte kultuuriajakirjanik, kes kirjutas kord lillenäitusest, siis vernisaa?ist ja siis intervjueeris mõnda bändi. Troitski esimene ja tugevaim armastus kunstivallas oli hea muusika ning (etteruttavalt) seda otsides ja leides rändas ta mööda tervet Liitu ringi, kontserdilt kontserdile, festivalilt festivalile, prooviruumist prooviruumi. Eestisse, Siberisse, Gruusiasse, Kasahstani. Kirjutas (kui avaldati) rockist ajalehtedes, korraldas kontserte ja oli see mees, kellele iga endast lugupidav bänd oma lindistuse saatis. Niisiis midagi “John Peel made in USSR”.
Perestroika alguses oli Artjom Troitski Kesktelevisiooni ainukese alternatiivmuusika saate “Programma A” juhataja ja seal mängisid kõik, kes selles lagunevas riigis natukenegi originaalsed ning head olid ja kitarri käes hoida oskasid. Sestap pole ime, et talle tehti 80ndail inglaste poolt ettepanek kirjutada raamat nõukogude rockist. See ilmus 1987 aastal inglise keeles ja ma nägin seda omal ajal plaadimäel Tõnu Pedaru käes. 1991. aastal tuli see raamat ka vene keeles välja ning nüüd siis kordutrükk.
NÕUKOGUDE ROCK: IDEE JA VORM
Troitski presentatsioonil erilisest entusiasmist just ei säranud. Nagu ta ise seletas, oli ta hommiku kella kuueni istunud ja koos Leningradi laulja ?nuriga tolle uut sooloalbumit kuulanud. Ootas küsimusi. Vastas tõrksalt. Kui küsiti, kas ta kunagi ka post-nõukogude rockist raamatu kirjutab, vastas tõsiselt, et see muusika teda ei huvita. Et on küll häid bände või laule, ent kogusummana on muusika praegu igav. Aga kui üks noor rokkar solvunult küsis, et kas te arvate et rock’n’roll on surnud, ta elavnes. “Teate kui ma oleksin praegu ?nur, siis kasutaks ma praegu väga ebsündsat sõnavara. Aga ma ei tohi siin vist ropendada (Ei tohi jah, hõikas korraldajatüdruk). No ma siis ütlen, et minge te metsa oma rumala jutuga!”
Troitski tuli muusika juurde 60ndte lõpus, kui ta riigiteenistujast vanemad Prahast tagasi Moskvasse kolisid. Moskvas oli rock-revolutsioon juba käimas. See revolutsioon ei olnud purustav ning vali. Pigem hiiliv ja põrandaalune. Vähe sellest, et rocki Nõukogude Liidus ametlikult ei eksisteerinud. Seda muusikat ei mängitud raadios, sellest ei kirjutatud ja seda ise teha oli üliraske. Mitte ainult instrumentide ja tehnika puudumisel. Et bändina esineda tohtida, pidi ansambel ennast registreerima, läbima nn. tarifitseerimise ja alles siis? Kui vedas. Üldjuhul aga ei vedanud, sest esitada tuli 80% Heliloojate Liidu autorite loomingut.
Esimene rockbänd Liidus tekkis Riias, nimega Revengers. Siis juba Maarjamaa Juuniorid ning Optimistid (raamatus lk 28). Edasi plahvatas Moskvas, Leningradis jne?
Huvitaval kombel inspireeris bände mängima just Beatles. Elvist jne kuulati enne neid küll, ent bändide tekkimise laine tõid just liverpuullased. Ehk nagu arutleb Troitski: “Mulle paistab et Elvis ja rock’n’roll olid küll head, ent liiga eksootiilised meie jaoks. ?Biitlitel oli meloodia. See on vene hinge jaoks asendamatu. Hea rütm ning mahlane heli on alati tervitatavad, ent ilma meloodilise lauluta tõelist edu ei tule.” (lk 31-32). Läbi terve raamatu arutleb Troitski, mis on siiski vene ja nõukogude rocki omapära, muusikaliselt olid enamik vanu kollektiive lihtsalt lääne ametivendade viletsad koopiad. Ning jõuab mitmel korral järeldusele: need olid hingeminevad ning mitmekihilised tekstid, kus öeldi seda, mida otse öelda ei tohtinud, ümber nurga ja metafoorides. Enne aga tuli läbida pime Beatlesi matkimise ajajärk, kus lauldi ingliskeelseid tekste, milledest keegi aru ei saanud.
OMA ROCKI TEKE
Ent siis tulid hipid ja asi läks teiseks. Muutus keel, tekkis insider-slang, milles suhtlesid (ja millest said aru) vaid rockiga seotud. Mitte eriti üllatuslikult oli uus “rockikeel” ennekõike ingliskeelsetel laenudel põhinev – provintsiaalne – “kantrovõi” , uus – “brendovõi”, nägu – “feiss”, vana – “oldovõi”. Fanaatikud ajasid taga lääne “rekorda” ja maksid “brendovõi” eest 60-70 ruublit (palgad olid tol ajal nii 100-150 rubla ringis). See oli 70ndate alguses, kui tekkisid esimesed rock-diskoteegid, kus mängiti lintidelt muusikat ja selgitati juurde bändide taustu. Seega siis pigem kuulamisüritused.
Sellesse aega kuulub ka rocki prestii?i tõus. Jazz-muusikud, kes olid mitmetel põhjustel ennast ammendanud, pöördusid värskete ideede saamiseks rocki poole ja koopereerudes rockmuusikutega, tõid põrandaalusest getost välja terve muusikastiili. Üks esimesi jazz-rocki tegev kollektiiv oli 1972. aastal Moskvas tekkinud Arsenal, kes muu seas lülitas oma repertuaari peaagu kogu “Jesus Christ Superstari”.
Sel ajal muutus furoor rocki ümber kohati hüsteeriliseks. Rahvas rammis kontserdisaalide uksi maha ja käitus nagu nupust nikastanud. Pileteid võltsiti ja nii pressis end kontserditele kordades rohkem inimesi kui saalid mahutasid. Tüdrukud viskasid riided seljast ja tantsisid paljalt. Jutustuse sellest perioodist lõpetab Troitskii “Ja sõbrad, sel ajal oli väga lõbus!”
Muutus vene rock-muusikas toimus üleminekuga vene keelele. Ega see üleminek kerge olnud. Esimesi bände vilistati välja ja nõuti ingliskeelseid tekste. Sellest hoolimata asi sujus. 1970ndate algus oli venes omalaadne tõus – uued bändid, uued ideed. Rocki tõusule tuli ka kasuks ametliku estraadimuusika langus. VIAd (vokaal-instrumentaalansamblid) muutusid trafaretseks ja igavaks ning esitasid terve kahe aastakümne vältel muutumatut ja standartset muusikat. Troitski silmis leiavad armu vaid Alla Pugat?ova ja David Tuhmanov, kes tolleaegses “ametlikus” popmuusikas ainukestena massist erinesid.
Troitski kirjeldab erilise põhjalikkusega kahe ansambli – Ma?ina Vremeni ja Akvarium – tegemisi. Mõlemad ansamblid alustasid entusiastide bändidena, mis aja jooksul (ja kohati ka skandaalselt) ennast läbi nõukogude bürokraatia surusid ning kuulsaks said. Tulid kontserdid suurtes saalides ning festivalidel. Ja muusikalised muutused. Just nende kahe ansambli loometee analüüsimisel tuleb välja Troitski kompromissitus. Hetkel kui Ma?ina Vremeni ja Akvarium hakkasid tegema muusikat, mida massid neilt ootasid, minetab Artjom nende vastu huvi. Asemele tulevad uued ja komprmissitud grupid Moskvast, Peterburist, aga ka Riiast, Novosibirskist ja Tallinnast. Viimaseks suureks vene ansambliks, mis ühendas masse, peab autor silmnähtavalt Kinod. Viktor Tsoist on palju juttu, ent Troitski näitab tervet konteksti: Kino kõrval eksisteerisid Strannõje Igrõ, Zvuki Mu, Nautilus Pompilus ja paljud muud ansamblid, kellede loomingut on võimalik hea õnne korral leida ka eestimaistest vanakraamipoodidest ning taaskasutsukeskustest. Lisaks Balti jaama turult, vene muusika poest.
MIKS NÕUKOGUDE ROCK LÄBI KUKKUS?
Omaette teema kujutab 80ndate teise poole nõukogude rockielu. Ühelt poolt nagu oli see perestroika ning avatus, teisalt ei julgenud kultuurubürokraadid ohje lõdvaks lasta. Ent koos glasnostiga juhtus kummaline asi – nõukogude rock kaotas oma aura ja innovatiivsuse. Troitski arvates oli põhjus selles, et nõukogude aja rock oli teatud mõttes “tõe” kandja ja levitaja, tematiseerides asju, millest ametlik meedia vaikis. Glasnostiga said aga tuule tiibadesse kõik – televisioon, raadio, ajakirjandus, luule. Ja see võttis rockilt tema “tõemonopoli” ära ehk “rocki vaimne missioon hävitas rocki enese”. Edasi tuli üleminek turumajandusse. Troitski mainib Boris Greben?t?ikovi lahkumist läände (“Tahaks lõpuks ometi mängida heade muusikutega!”) ja pettunud tagasitulekut (“Kõrini sai palgaliste muusikutega koosmängimisest!” ) (lk 220). Nõukogude rocki läbikukkumist turuartiklina põhjendab ta sellega, et muusikalises mõttes polnud too midagi erilist – midagi eriti venelikku või idaeuroopalikku enamike nõukogude bändide loomingus polnud. Olid aga tekstid ja neist ei saadud Läänes lihtsalt aru. Ükski nõukogude rock-muusik pole läänes edu saavutanud. Kes tuli tagasi, kes vahetas elukutset, kes muutus teisejärguliseks kõrtsimuusikuks, kes lõpetas suisa kloostris. Staaristaatust ei saavutanud keegi.
EESTI PASTORAAL
Eestit mainitakse raamatus palju. Enam kui teisi liiduvabariike v.a. Venemaa. Troitski juhatab Eesti sisse sellega, et jutustab kui erinevat muusikat meil tehti – oli kantrirocki ja rockabillyt viljelev Apelsin, psühhedeelne Mess (Sven Grünberg), monumentaalrocki viljelev ja koos kooridega esinev Ruja. Ja jõuab järeldusele: “Eesti polnud Lääs. Lihtsalt Eestis arenes rock normaalsetes tingimustes olles integreerunud vabariigi kultuuriellu.” (lk63) Pange siia kõrvale Eesti rockiässade halin teemal, kui paha ja raske elu nõuka-ajal oli ja võrrelge! Sellest hoolimata leiavad Troitski silmis poolehoidu ja vaimustust vaid kas kollektiivi – Turist ja Propeller (või üldse kõik Peeter Volkonskiga seotu). Eestis mängiti rocki raadios ning bändid said vabalt esineda. Läbi häda andsid Eesti ansamblid ka plaate välja, kergemini kui ametivennad Venemaal. See vast oli ka põhjus, miks Eestis ei antud kunagi välja Venemaal nii populaarseid põrandaaluseid lindialbumeid (nende tekkeloost on ka põnev kirjeldus). Seega, Eesti oli Nõukogude Liidu rockiparadiis. Ning kui ajaleht Moskovski Komsomolets pani 1983. aastal kokku parimate nõukogude rockansamblite TOP10, siis oli seal kolm eesti bändi – Ruja, Magnetic Band, Rock Hotel. Troitski isiklikus edetabelis oli aga teisel kohal Turist (lk 130).
Troitski käis järjepidevalt Tartu rockifestivalidel (need mis toimusid Vanemuises). Raamatust selgub, et eestlased olid jagunenud kahte klanni: pop-rock ja eksperimantaalsed, teatraalsed ansamblid. Troitski kirjutab, et meie pillimehed oma tasemega andsid suure panuse terve nõukogude rocki arengule, inspireerides gastrollidel ka noori venelasi paremini mängima. Ainukene, mis Eestis puudus, oli tõeline “vihane” rock, mis Venemaal eksisteeris nende kahe kategooria vahel. Erand muidugi Turist ja Volklonski. 1980ndate lõpul aga muutus Eestis tehtav muusika staatiliseks ning ebahuvitavaks ja Troitski lihtsalt lakkas siinseid festivale külastamast.
VASTASTIKUSED MÕJUD
Seda raamatut peab lugema. Siis saab aru, milles seisnes nõukogude rockifestivali omapära ja miks nõukogude muusikud nii hardalt armastasid igat masti aukirju. Milles seisneb vahe filharmoonia ja kolhoosiansamblite vahel ja miks 80ndate alguse Lätis enamik edukaid rockbände just kolhooside leivale püüdsid saada. Ka seda, et (hoolimata oma regionaalsest killustatusest) oli eesti muusika areng nõuka ajal osa terve tolle impeeriumi muusika arengust ja et mõjud olid vastastikused – ka eestlased said Venemaalt palju.
Kui mitte muud, siis pataka raha, tuuritades kõikvõimalikes liiduvabariikides.
* * *
Olin just Piiteris ja seadsin sammud ühte paljudest Bukovari raamatupoodidest. Nagu raamatupes ikka, olid uued teosed laotatud mitmetele laudadele ja igal oli neist ka virn punaseid raamatuid pealkirjaga “Back In The USSR”, autoriks Artemi Troitski (kirjastus Amfora, Sankt Peterburg). Samal ajal toimus saalis mingi raamatu esitlus. Kuulasin, lehitsesin Troitski teost ja kui raamatuesitlus otsa sai, hakkasin asju kokku panema. Äkki tuli lavale (neil on seal raamatupoes madal lava jah) range olemisega noor naisterahvas, kes tänas äsjaseid esinejaid ning teatas: “Ja nüüd läheb meie kava edasi ning oma raamatu kordustrükki esitleb Artemi Troitski”. Raisk! röögatas midagi mu hinges. Viimane õhtu Peterburis ning mul oli valida – kas õlu Putini lemmikõllekas või Troitskii. Jäin kohale.