Meditsiiniinstituut on esimeseks sammuks teel edule vene kirjanduses. Arst oli T?ehhov, kes nimetas meditsiini oma seaduslikuks naiseks, aga kirjandust armukeseks. Arst oli Bulgakov ja “Koera südames” kirjeldas ta kirurgi tööd, kiskjalikku ja maniakaalset, nõnda, et hirmutas ja veenis mitte ainult üht lugejate ja patsientide põlvkonda. Arst oli ka Grigori Gorin, kes töötas peale instituuti mõned aastad kiirabis ja oli veendunud, et sealt lahkudes päästis ta oma sekkumatusega mitmeid elusid.
OLLA PAJATS VENEMAAL
Grigorin sündis 1940. aastal, suri aastal 2000 ning leidis kuuekümne aasta jooksul sedavõrd rohkesti kompromisse tegelikkusega, et justnagu tõestas kunstniku rõõmsa ja eduka hakkama saamise võimalust igal ajastul. Tema näidendeid lavastati maa parimates teatrites; tema stsenaariumite järgi vändati filme, millel oli enneolematu kassaedu; mass tunnustas teda ja seejuures säilitas ta pehme intelligentliku ujeduse ja vaikimise, peljates lärmakaid vaidlusi.
Välimuselt oli ta naljakas: puhmas must habeme juures olid tal pungis oinasilmad; ta armastas esineda huumorisaadetes, kuid seejuures vaikis, kui rääkis, siis susinal ja ebaselgelt. Näis, nagu parodeeriks ta pidevalt iseend.
Ta alustas kaasautorina oma sõbraga – andeka ja salvava kirjaniku Arkadi Arkanoviga. Kuid nende saatused kujunesid erinevalt: Gorin oskas alati seisma jääda joone ees, mille taga algab alatus ja konjunktuur, Arkanov tõttas rõõmsalt ajale vastu, muutus väga kiiresti elatanud labaseks inimeseks, kes tänini toob lavalt kuuldavale oma kahtlase väärtusega, rõvedustega vürtsitatud jutukesi.
“Olla pajats Venemaal, on eriline kutsumus,” rääkis Gorin. Ta peab oskama balansseerida kahe vastiku ilmingu – orjameelsuse ja esteetilise snobismi vahel. Gorin vihkas nii esimest kui teist: esimene eeldab pugemist, agarat alistuvust, valmidust müüa talenti võileivahinna eest. Teine – põlgust publiku vastu, kellesse suhtutakse kui lojustesse ja tühisusse.
“TÕUSTA TAEVASSE – VAAT SEE ON TÖÖ”
Klassik Grigori Gorin ei loonud peaaegu kunagi originaalseid teoseid. Ta kandis mingit kirjanduslikku maski, kasutas mingit algallikat, et rääkida oma isiklikest ja ühiskonnaprobleemidest. Mõnikord võttis ta valmis näidendi ja tegi sellest oma versiooni, mõnikord võttis legendi, biograafia, loo, kuid alati olid talle vajalikud mingid tugipostid, garantiid, autoriteedid, vastasel juhul võis ehitus kokku variseda, nagu liivalossike.
Tema iidoliks oli dramaturg Jevgeni ?varts, kes stalinlikul totaalse hirmu ajastul, mil isegi isiklikes päevikutes kardeti kirjutada midagi, mis oleks võinud olla vastuolus üldiste ideoloogiliste seisukohtadega, kirjutas hiilgavaid, julgeid näidendeid tuntud muinasjuttude ainetel. ?vartsi kõige grandioossemaks teoseks oli näidend “Draakon”. Seal näidatakse muinasjutulist linna, mille elanikud elavad draakoni võimu all. Igal aastal valib draakon kõige kaunima tütarlapse ja viib enda juurde koopasse, kus too sureb vastikustunde kätte. Ja mitte keegi linnas ei nurise, ei hakka draakonile vastu, ei julge talle kallale kippuda. Muidugi ilmub julge rüütel, tapab draakoni, kuid võimu linnas haarab kohe argpüksist linnapea, kes kuulutab end draakoni võitjaks ning nõuab endale naiseks kõige ilusamat tüdrukut?
Kaheksakümnendate aastate lõpul, kui lõhutud oli peaaegu kõik, kirjutas Grigori Gorin Mark Zahharoviga koos stsenaariumi selle näidendi motiividel ja vändati film “Tappa draakonit”. Argpüksliku linnapea asemele, kes haaras võimu pärast draakoni hukkumist, pandi Nikita Hru?t?ov, keda mängis suur koomik Jevgeni Leonov. Draakon Oleg Jankovski esituses sai kogu militariseeritud, rõhuva, unifitseeritud, rahva massiks muutnud võimu kehastuseks. Segu Stalinist ja Hitlerist, iharast julmusest ja verisest hullusest.
Kui paradoksaalne see ka poleks, kuid “Tappa draakonit” sai Gorin-Zahharovi ainsaks teoseks, millel polnud edu. Filmis oli nii palju vägivalla- ja mõnitamisstseene (Draakon lõikas isiklikut meestel ära suguelundid), et muinasjutuline vorm lihtsalt ei pidanud vastu. Kerge metafooriline vorm hakkas vastu sisule, milles Grigori Gorin tahtis kõnelda oma isiklikest alandustest, raskustest, kuid need põrkusid kõik otsekui vastu tammi, mis uputas kõik ümberringi. Ning sai selgeks, et edukas dramaturg polegi nii edukas seesmiselt, et edu eest on makstud kohutavat hinda keeldumisega mingitest tähtsatest sõnadest, mida ei õnnestunud välja öelda õigel ajal.
Peaaegu kõigis Gorini asjades on taevateema. kõrgustesse tõusevad tema kangelased unistustes, fantaasiates, pretensioonides;taevas on mingisugune filosoofiline pretensioon inimesel, kes peab elama maapealset elu.
NÖÖRREDELIGA KÕRGUSTESSE
Grigori Gorini parim teos on stsenaarium Mark Zahharovi filmile “Seesamune Münchausen”. Lobamokk, poeet, väljamõtleja, kõige uskumatumate lugude jutustaja parun Münchausen, keda mängib Oleg Jankovski, kutsub esile ärritust, vihkamist, vaimustust, kadedust kaasaegsete hulgas. Kõik nad on valmis andma pool elu, et viia parun ühise nimetaja alla, viia raamidesse ja piiridesse. Isegi sõbrad ja lähedased on enamuse poolel, armastatud Marta tahab sõlmida temaga seadusliku abielu, aga selleks peab ta leppima kirikuga, linnapea on valmis andma loa lahkuminekuks seaduslikust abikaasast, kuid selleks peab parun loobuma oma fantastilistest avastustest. Lõppude lõpuks sunnitakse Münchausenit lahkuma elust – lahkuma tinglikult, poeetiliselt. Mitte surema, ainult teesklema surnut. Ta muutub tagasihoidlikuks aednikuks Mülleriks, abiellub Martaga, aga tema senised tagakiusajad ja vaenlased kuulutavad ta geeniuseks, klassikuks ja püstitavad talle ausamba. Kõik tema lood saavad moonutatud kujul ühiskonna saavutusteks. Ühesõnaga toimub kõik see, mis on inimkonnale hästi teada, kes on võimeline tunnustama ja armastama ainult surnud kangelasi.
Näib, et Marta sai selle, millest ta unistas. Kuid ei! Tal hakkas igav lihtsa aednikuga, ta igatses tolle meeletu järele, kes erutas teda oma fantaasiatega. Rahumeelne aednik pole kellelegi vajalik, isegi endine teenija räägib temaga põlastavalt. Ning siis sooritab Münchausen viimase kangelasteo: ta ärkab ellu. Ta ilmub avalikkuse ette ja nõuab, et kõik tunnistaksid temas parunit. Kuid võta näpust! Inimestel on rahulikum elada mälestussambaga kui reaalse inimesega, neil on hoopis meeldivam meenutada, kui olla osaliseks sündmustes. Ning siis paneb parun neile ette nende silme all korraldada tema sõitu Kuule. Ta käsib laadida suurtüki, et kuuli peal lennata avarusse. Ta eelistab ehtsat hukkumist, et jääda iseendaks.
“Naeratage, naeratage!” ütleb ta hüvastijätuks. “Naeratage, sest kõige suuremaid lollusi tehakse tõsise näoga!” Ja siis ilmub kusagilt nöörredel, mida mööda ta ronib taevasse. Redelil pole ei algust ega lõppu, see on üles riputatud taevas. See on joonistatud, välja mõeldud, see on miraa?. Kuid miraa?, mida on võimatu märkamata jätta.
MUINASJUTT KARUST
Iga Grigori Gorini teose keskpunktis on armastus. Tema üks kõige tuntumaid filme on “Armastuse valem”. Sel puhul ütles ta: “Armastus on teoreem, mida tuleb tõestada iga päev.” “Armastuse valemis” leiutab vananev krahv Kaliostro valemi, võluvahendi, mis võib iga daami panna süttima ning langema tema embusse. Eksperimendi viib ta läbi noore vene tüdruku peal, kes haletseb teda ja kannatab, kuid armastab teist – noort ja ilusat. Kaliostrot ennast aga armastab tema truu abiline – kaunitar-tantsijanna., kellele Kaliostro teeb ülesandeks võrgutada noormees, kes tema teel ees seisab. Lõppude lõpuks tõestab film, et mingisugused “ohtlikud sidemed” ei anna ei õnne, ei armastust, kuna nii üks kui teine on Jumalast, saatusest, nagu anne ja kunst.
Film vallutas kogu maa südamed, seda vaatasid miljonid mitu korda. Seal oli naljakas lauluke, mis koosnes mõnede itaaliakeelsete sõnade mõttetust valikust: “Uno-uno-uno-uno momento, uno-uno-uno-santimento?” See lauluke muutus ?laagriks, hitiks, seda leierdati raadios, kontsertidel, loomingulistel õhtutel. Film tõstis vaatajaid nende endi silmis, ta teatas, et iga inimene on tegelikult andekas ja omapärane, kui ta otsustab armastada ja kannatada.
Esmakordselt rääkis Gorin inimesest inimese tegevatest armastusest ja kannatusest filmis, mis valmis ?varts näidendi “Tavaline ime” motiividel. Muninasjutt seisneb selles, et noormees, keda mängib noor Aleksandr Abdulov, muudeti kunagi inimeseks võluri poolt; tegelikult oli ta karu. Kui aga teda suudleb printsess, muutub ta jälle karuks ning võib minna metsa. Ning muidugi kohtab noormees printsessi, keda mängib noor Jevgenija Simonova, armub temasse ja? ei saa teda suudelda, sest siis ju muutub uuesti karuks ja kaotab armastatu igaveseks. Ning noormees põgeneb oma armastuse eest, kuigi see on mõttetu, kuna ilma armastuseta ta elada ei saa. Armunud kannatavad ja valmistuvad surema ja siin kõlab Võluri kuulus monoloog Oleg Jankovski esituses, kes kirub neid arguse pärast. Ta räägib, et igasugust tõelist armastust ähvardab alati surm, kuid inimesed armastavad sellele vaatamata, lähevad ometi vastu saatusele ja siis juhtub, et saatus taganeb, et kõikumatud tõed osutuvad valeks.
See oli naiivne romantiline monoloog, kuid seda võeti kuulda mitte ainult muinasjutu kangelaste poolt, see pani avalikkuse liikuma ja paljud rääkisid sellest, et ei pea käima mitte partei direktiivide järgi, aga oma kutsumuse, oma ande, mis ongi võime armastada.
KÕIGE TÄHTSAM SEADUS
Grigori Gorini armastuse valem oli väga lihtne ja kergesti mõistetav: vaja teha on seda, mida sa tahad, seda, mis sulle meeldib ja siis võibolla lõpeb kõik hästi.
Temal lõppes see infarktiga kuuekümnendal eluaastal, kuid see ei muutunud üldse eelnevate aastate heaolu ja õnne.
Grigori Gorinil oli julge eksperiment Shakespearega: ta kirjutas järje “Romeole ja Juliale”. Draama mõte viis selleni, et mitte Montecci ja Capuletti ei hukutanud armunuid, vaid armastajad ise hävitasid oma tunde, raiskasid selle, ei suutnud olla selle väärilised.
See mõte pole nii lihtne, nagu see esmapilgul võib paista: kuhu kaob inimese anne, kas pole see mitte “?agräännahk”, mis tõmbub kokku iga kord, kui Jumalast andekas sooritab vääritu sammu, taganeb oma kutsumusest? Aga kuidas järgida kutsumust ning mitte taganeda, kui tahad elada, trükki pääseda, sõita ilmas ringi, tulla kummardama esietendustel? Kas kõik need, kes ei saavutanud avalikku edu, sälitasid oma ande? Inimkond pole leidnud vastust kõigile neile küsimustele ja ei leia tõenäoliselt kunagi?
Ning ometi teab iga inimene, kes armastas, kannatas, lõi, kirjutas, mis on lubatud ja mis keelatud, kui tahad säilitada oma kutsumust. Tuleb riskeerida. Tuleb olla valmis halvimaks, kui tahad parimat. Tuleb meeles pidada väärtuste hierarhiat, seda, mis on sulle peamine ja mis teisejärguline.
Midagi pole teha. Kunst on tähtsam looja elust. Selline on tema julm ja kategooriline seadus. Grigori Gorin tegi sellesse seadusesse olulisi parandusi ja selgitusi.