Kuidas sünnib ?edööver, kunstiteos, mida imetletakse ja kõrgelt hinnatakse? On selge, et teos ise sünnib kunstniku loometöö tulemusena, aga et sellest saaks ?edööver, on vaja välist maailma – kunstieksperte, kogujaid, publikut. Teos võib ?edöövriks muutuda ka aastasadu pärast tema loomist või vastupidi – ta võib oma kuulsuse aupaiste aja jooksul minetada. Iga ajastu väärtuste ja hinnangute valgusvihk toob lõpmatust kunstiteoste merest välja ainult vähesed.
Lõunamaine valgusküllus ja erksad värvid
Franz Xaver Winterhalter kuulub nende andekate ja omal ajal ülimalt populaarsete kunstnike hulka, kelle suhtes on modernistlik kunstiajalugu olnud halastamatu ning omal ajal tellimustega ülekülvatud “valitsejatemaalija” (saksa k Fürstenmaler) oli 20. sajandil langenud kolmandajärguliste vähetuntud meistrite hulka. Vaid viimastel aastakümnetel on hakatud taas huvi tundma ja kõrgelt hindama akadeemilist salongikunsti, mida esindab ka Winterhalter.
20. septembril 1805 Schwarzwaldi lõunaosas, väikeses Menzenschwandi asulas lihtsa tõrvapõletaja pere kuuenda lapsena sündinud Franz näitas kunstiannet juba varakult, mistõttu isa saatis ta 15-aastasena õppima vasegraveerijaks Freiburgi. Viie aasta pärast asus noor kunstnik ümber kunstimetropoli Münchenisse, kus leidis endale Badeni suurhertsog Ludwig Alberti näol esimese suursuguse toetaja. Juba siis, Münchenis, teenis Winterhalter endale hea portreemaalija maine ja kandis seda kogu oma kunstnikuelu jooksul. Lõplikult kujunes Winterhalteri kunstnikuanne välja Itaalias, kus ta täiendas end enamasti renessansi suurmeistrite teoseid kopeerides, aga ka kostüümiklassides ?anrilisi kompositsioone maalides. Lõunamaine valgusküllus ja erksad värvid jäid tema loomingule iseloomulikuks kunstnikukarjääri lõpuni.
Arvukad suurtellijad
Alates 1835. aastast elas Winterhalter koos oma venna Fidel Herrmanniga, samuti portretistiga, põhiliselt Pariisis, reisides vahepeal suurtellijate – Inglise kuninganna, Hispaania, Taani, Preisi kuninga, Austria keisri jt – juurde. Winterhalter oli Prantsuse õuemaalijaks nii kuningas Louis Philippe’i kui ka hiljem keiser Napoleon III ajal, maalides sadu valitsejate, eriti aga nende abikaasade portreesid. Igal pool võeti teda vastu pigem kui prantsuse kunstnikku, kes oli ka Pariisi salongide seltskonnalõvi. Saksa kunstnikuks muutus ta oma elu viimastel aastatel seoses Prantsuse-Saksa sõjaga, kui tema kui sakslase viibimine Pariisis muutus lausa ohtlikuks.
Eriti südamlik tihe side oli Winterhalteril Inglise õukonnaga: kuninganna Victoria tegi Winterhalterist oma perekonna portretisti, kutsudes teda Londonisse ja Windsorisse igal suvel kogu tema õnneliku abielu jooksul (kuni ta abikaasa prints Alberti surmani) ja tellides iga kord kõikide oma arvukate laste, enda ja armastatud abikaasa ametlikke ja ka intiimseid portreesid. Hiljem domineerisid ta tellijate hulgas Vene aristokraadid. Vene ja Poola tellijad “avastasid” Winterhalteri pärast seda, kui ta 1857. aastal portreteeris Venemaa ema-keisrinnat Aleksandra Fjodorovnat. 1860. aastatel tellis temalt portreesid kogu Vene õukond ja kõrgseltskond eesotsas keiser Aleksander II ja tema abikaasa Maria Aleksandrovnaga (viimaste eest anti talle ka Püha Anna III järgu orden).
Unustatud kunstnik ja kadunud tööd
19. sajandi keskpaiku oli kogu Euroopa aadel, peamiselt aga selle naisosa, lummatud Winterhalteri portreedest. Et ihaldatud moodsa portretisti juurde pääseda, pandi ennast varakult kirja ja nii mõnigi daam pidi portreteerimisvõimalust ootama enam kui aasta. Kõik soovijad pidid portree saamiseks reisima ise Pariisi kunstniku ateljeesse või mujale, kus ta parasjagu viibis. Winterhalteri kuulsaimad teosed on valitsejannade portreed: Prantsusmaa keisri Napoleon III abikaasa Eugénie, Austria keisrinna Sisi ja Inglise kuninganna Victoria. Keisrinnade kõrval täitsid tema tellimusraamatuid Euroopa kuusaimate ja sageli skandaalsete kaunitaride nimed: vürstinna Sayn-Wittgenstein, Hesseni maakrahvinna Anna, Varvara Rimski-Korsakova jpt.
Winterhalteri kuulsus oli otseselt seotud uhkete ja edevate õukondade ja aadelkonnaga. Tema edu taga oli nii tema suurepärane maalimistehnika kui ka oskus modelli edasi anda nii, nagu inimene ise soovis ennast näha, säilitades seejuures välise sarnasuse. Meelitav ja naise ilu säravalt esile toov meister oli ka suurepärane suhtleja, pakkudes modellidele pikkade seansside ajal meeldivat seltskondlikku vestlust. Inimese iseloomu annab tema portreedel edasi näoilmest enamgi riietus, ehted, poos ja maali taust. Läbipaistev tüll, pitsid, moodsaimad kleidid ja soengud, lummavalt kauni ihu taustal mahedalt säravad pärlid või värsket noorust toonitavad lilled – kõik see muutis Winterhalteri portreed kõrgseltskonna daamide hulgas äärmiselt ihaldusväärseteks.
Paraku ei elanud kunstniku kuulsus temast kauem. Pärast Winterhalteri surma (kunstnik suri tüüfusesse Frankfurdis 8. juulil 1873) unustati ka meister ise, suur osa tema teostest asub teadmata erakogudes, on kadunud või hävinud.
Kadrioru kogusse kuulub kaks Winterhalteri tööd. Teoseid saab näha näitusel “?edöövri sünd”, mis on Kadrioru lossis avatud alates 11. septembrist 2010|.
* * *
Kadrioru kogust: Barjatinskaja portree
Kadrioru kunstimuuseumi kogusse kuulub kaks Winterhalteri teost. Üks neist, vürstinna Olimpiada Barjatinskaja portree (1863) oli ostetud muuseumile 1926 ja paigutati kohe püsiekspositsioonis aukohale. Kui loss muudeti Eesti riigipea residentsiks, jäi kaunis daam ehtima sealseid ruume. Teos oli meeltmööda ka 1940. aastal Kadriorgu asunud Nõukogude re?iimi juhtidele ning pandi üles Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe korteri söögituppa. 24. aprillil 1941 anti maal muuseumile tagasi. Hiljem seda enam püsiekspositsiooni vääriliseks ei peetud.
Olimpiada Barjatinskaja portree kuulub Winterhalteri loomingu kõrgperioodi, mil arenes täiuslikkuseni tema maalimislaad, kus loomuliku elegantsi ja graatsiaga kujutatud “igavesti noored” kaunid daamid upuvad läbipaistva tülli pilvedesse, mis rohkem avab kui katab ilusat ihu.
Vürstinna Olimpiada Vladimirovna Barjatinskaja, sündinud Kablukova (1822-1904) oli vürst Anatoli Ivanovit? Barjatinski (1829-1881) abikaasa. Ta kuulus oma aja Peterburi kõrgseltskonda. Ta abikaasa teenis sõjaväes, karjääri tipus oli ta ihukaardiväe Preobra?enski polgu komandör, hiljem edutatud kindralmajoriks.
Aastal 1863 portreteeris Winterhalter mitut Barjatinski perekonda kuuluvat daami ja nende lapsi. Suurem osa perekonnaportreesid asusid Barjatinskite suguvõsale kuulunud lossis Marjino Kurski kubermangus. Viimaseks mõis-lossi omanikuks enne 1917. aasta revolutsiooni oli Olimpiada pojapoeg, kirjanik Vladimir Vladimirovit? Barjatinski. Pärast 1918. aastat elas ta mõnda aega Eestis ja tegutses siin näitekirjanikuna.
Barjatinskite perekond on seotud Eestiga ka oma päritolu tõttu. Nelja vürst Barjatinski (sh mainitud Anatoli) ja nende kahe õe nimed on märgitud mälestustahvlile Eestimaa kindralkuberneri Holstein-Becki hertsogi matusekabelis Niguliste kiriku torni jalamil, kuna nende isaisa, vürst Ivan Barjatinski oli abielus Holstein-Becki hertsogliku printsi Peter August Friedrichi ainsa tütre Katharinaga.
* * *
Veel Kadrioru kogust: Stackelbergi portree
Teist, saadiku tütre nime all muuseumi kollektsioonis tuntud maali ei ole näitustel varem kunagi eksponeeritud. See töö pakub intrigeerivat mõistatust, kuna restaureerimisel mustuse ja vana laki eemaldamise käigus selgus, et daami vasakul rinnal on ülemaalingute all peidus Vene keisrinna Aleksandra Fjodorovna õuedaami ?iffer (sinise muareepaelast lehvil kinnitatud teemantidega kaunistatud monogramm “A”. Küsimust tekitas nii aumärgi peitmine ise kui ka fakt, et maali loomise ajaks oli keisrinna, kelle nimetäht on modelli rinnas, juba kolm aastat surnud.
Abiks kujutatud isiku määramisel oli Winterhalteri tellimusteraamat, kuhu kunstnik kirjutas üles kõikide portreteeritavate nimed. 1863. aastal maalitud Vene aadelkonda kuuluvate daamide seas on üks, kes sobib nii maali nimega “Saadiku tütar” kui ka portree imeliku “retrospektiivsusega”. See saab olla vaid krahvinna Stackelberg, kelle nime juurde on Winterhalter lisanud märkuse “maalitud mälu järgi”.
Tegemist saab olla Carolina Johanna von Stackelbergiga (1809-1863), krahv Gustav Ernst von Stackelbergi tütrega. 17-aastaselt võeti ta keisrinna Aleksandra Fjodorovna õuedaamiks, kuid pärast abiellumist ooberst Julius von Sassiga 1832. aastal kolis ta Mitavasse. Tema isa oli tuntud diplomaat, Venemaa saadik Pariisis. Pärast krahvi surma käis ta lesk sageli Prantsuse pealinnas, et abikaasa hauda külastada. Carolina Johanna suri juunis 1863 ning ilmselt tütre mälestuseks tellis ema postuumselt tema portree Winterhalterilt arvatavasti mõne varase portree või miniatuuri järgi, sellega saab seletuse nii märge “mälu järgi” kui ka portreteeritu riietuse arhailisus ning portree stilistiline erinevus võrreldes teiste Winterhalteri samaaegsete töödega. See on vaoshoitum ja kuivem, puudub kunstnikule iseloomulik lummus ja kujutatu naiselik võlu, kuigi kujutatu on silmatorkavalt kaunis. Kuna maalirestauraatori kinnituse kohaselt toimus õuedaami ?ifri peitmine suhteliselt varsti pärast maali teostamist, siis võib oletada, et seda sai teha kas kunstnik ise või mõni teine meister tellija muutunud soovi järgi, kuna portree võis olla tellitud daami perekonna jaoks Mitavas, siis ei olnud neile enam oluline või isegi meelepärane näha lahkunut eelmise keisri valitsemisaega meenutava märgiga. Maali eeskujuks võis modelli vanust arvestades olla just ?ifri saamise puhul maalitud portree.