Hiljuti teatas kuulus Moskva näitleja Mihhail Kozakov ajakirjanduses, et kuuekümnendatel aastatel värvati ta KGB poolt, ta nõustus hirmust täitma nende ülesandeid, kuid kukkus läbi juba esimesel katsel: tal kästi võrgutada julgeolekuorganitele vajalikku välismaalannat, temal aga ei tulnud midagi välja. Enam KGB tema poole ei pöördunud. Tuli välja nagu kõige tavalisem anekdoot: näitleja-iludus, kelle armuseiklustest teadis kogu Moskva, häbistas end poliitilises randevuus. Ongi kõik.
SÜNDINUD SELLEKS, ET MÄNGIDA LURJUSEID
Kuid Mihhail Kozakovi elu oli rikutud. Ta elas sisemise häbimärgiga. Meeleheites põgenes ta võimaluse avanedes Iisraeli. Seal õppis ära heebrea keele ja mängis kohalikus rahvusteatris vene klassikat. Tema näitlejavõimekus lubas tal sealgi läbi lüüa ja kuulsaks saada, kuid teda kiskus koju, Moskvasse.
Kümme aastat tagasi naasiski ta – selleks ajaks polnud tal enam Moskvas korterit ega tööd – ning ta võitis uuesti. Ta sai uuesti kuulsaks ja mängib vanas eas tohutu eduga peaosa Shakespeare´i “Veneetsia kaupmehes”.
Mängib juuti, kes on haaratud kättemaksuihast? Mihhail Kozakovil on käsil kaheksas aastakümme. Tal on hulk lapsi erinevatelt naistelt ja hulk lapselapsi; mõned lapsed on lastelastest nooremad. Nooruses oli tal nõukogude näitleja jaoks haruldane “negatiivse võlu” tüüp, ta oli lausa eriliselt sündinud selleks, et mängida lurjuseid.
KURJUSE VÕLU
1962. aastal asus kogu Nõukogude Liit kinode piletijärjekorda. Ekraanile tuli film “Amfiibinimene” Aleksandr Beljajevi fantastilise jutustuse põhjal. Professor päästab poisi kindlast surmast, istutades talle hai lõpused, nüüd võib laps elada nii vee all kui ka kuival maal; poiss kasvab üles looduskaitsealal ega tea elust midagi. Kuid ükskord, ujudes armastatud delfiiniga ookeanis, päästab ta ebamaiselt kauni tütarlapse ja armub temasse. Amfiibinimene Ihtüander läheb inimeste juurde, lihtsahingeline ja hea, satub ta kurjuse ja reetmise maailma, ta muudetakse meresügavustest aarete saamiseks orjaks?
See oli tulevase tähe Anastassia Vertinskaja esimene roll, Vladimir Korenevi esimene roll (sellest räägib ta tänini oma loomingulistel õhtutel, kuna tal ei õnnestunud hiljem mängida midagi tähelepanuväärset) ning see oli Mihhail Kozakovi tähtroll: lurjuse, petise ja küünilise kurjategija Zurita osa.
Inimesed vaatasid filmi sada ja kakssada korda, kuid tegelikult peitus filmi edu peamine saladus Kozakovis, esimest korda näidati nõukogude ekraanil kurjuse võlu. Zurita ei karjunud ekraanil, ei vehkinud jalgadega, ta ainult naeratas ja muigas, ta ei kulutanud jõudu tõestamiseks, kuna tal oli alati õigus?
Ja veel – ta oli väga ilus?
Käesoleval aastal tehti katse remiksida “Amfiibinimest”. Mitmeseerialine teleromaan kukkus seekord lihtsalt läbi. Ilmetud, statistiliselt keskmised kenakesed nukukesed liikusid ekraani mööda valuta ja meeleheiteta. Kuuekümnendatel aastatel võis end maha müüa ja elada igatsuses, ent võis ka mitte müüa ja saada inimesks lõpustega, täna niisugust alternatiivi kõige järele otsustades pole.
TUNDMATU TÄHT
Lakata armastamast korralikku inimest on väga kerge – piisab, kui pettuda tema väärtustes. Kuidas aga lakata armastamast lurjust, kel mingeid väärtusi ju algusest peale pole olnudki?! 1979. aastal tegi Mihhail Kozakov uuesti filmi armastuskolmnurgast, kus kurjuse veetlus osutub tugevamaks ja võimsamaks, kui hea ja helge ligitõmbavus. Ta väntas filmi “Tundmatu täht”. Anastassia Vertinskaja, kes oli läinud saledamaks ja käinud kirurgi noa all, näis veel noorema ja hapramana, kui “Amfiibinimeses”, Korenevi asemel oli uus lüüriline kangelane – tulevane täht Igor Kostolevski, lurjuse osa võttis Kozakov endale.
Sü?ee oli juba hoopis keerulisem, kui “Amfiibinimeses”: väikesesse provintsilinnakesse, kus peamiseks ajaviiteks on jalutamine perroonil, millest kihutavad mööda kiirrongid, mis siin kunagi ei peatu, satub juhuse tahtel pealinna iludus. Ta on sunnitud veetma öö tagasihoidliku astronoomiaõpetaja juures, kes on oma elu pühendanud teadusele. Hommikuks, kui armunud on otsustanud igaveseks ühte jääda, sõidab linnakesse elukutseline kaardisuli, kelle mõju all on ka iludus. Ilusa Igor Kostolevski lihtsameelsus asub võitlusse ilusa Mihhail Kozakovi küünilisuse ja irooniaga; vastu seista lurjuse kuratlikule võlule on täiesti võimatu. Anastassia Vertinskaja viib oma kleidi ?leifi ja hinge ?leifi suli autosse. Filmil on tänini enneolematu menu, midagi millegagi raske võrrelda.
Kolm aastat hiljem väntas Mihhail Kozakov filmi “Pokrovski väravad” ja tõi ekraanile veel ühe tähe, Oleg Men?ikovi. Ilus, plastiline, tantsiv ja püsimatu Men?ikov mängis Kozakovi noorena. Tegevus toimus sõjajärgses kommunaalkorteris, kus kõrvuti elasid intelligentne mutike ja alkohoolik, müüdav poeetlaulutegija, ja teadlane, kelle juurest on naine ära läinud ning endine naine ise oma uue mehega, plekksepaga. Kõik keerles ja veerles vodevilli rütmis, vürtsitatuna kergemeelse, armsa künismiga ja kuigi Men?ikov oli kaugel Kozakovist, tuli ometi välja võluva päevavarga ja irvhamba tüüp. Hiljem püüdis ta seda tüüpi edasi arendada, mängis isegi kaunis kolmnurgas filmis “Lennud unes ja ilmsi”, kus veetleva ja küünilisena, viib tüdruku õnnetult Oleg Jankovskilt. Paraku ei tulnud Men?ikov edaspidi sellise rolliga toime.
VARI
Uuesti pöördub Mihhail Kozakov võluva kurjuse poole juba üheksakümnendatel aastatel. Ta väntab filmi Jevgeni ?vartsi ühe kuulsama muinasjutu “Vari” järgi. Sü?ee põhineb sellel, et keegi tuntud teadlane palub oma varjul asuda kaugel rõdul, kus, nagu talle näib, elab printsess. Printsess kardab hirmsasti, et temasse võidakse armuda ainult tema kõrge sotsiaalse seisundi tõttu, seepärast elab ta inkognito ja unistab kohtumisest tõelise inimesega. Ja selline kohtumine saab teoks, nad hakkavad teadlasega teineteist armastama. Kuid vari on oma peremehe peale kade ja alustab iseseisvat mängu. Pettuse ja intriigiga, ähvarduse ja santaa?iga paneb vari kõiki endale alluma, ta veenab printsessi teadlase alatuses, selles, et ta on taganenud oma armastusest ja püüab tüdrukut sundida endaga abielluma. Õnnetu teadlane heidetakse vanglasse. Muidugi, lõpuks saab kõik selgeks, kõik asetub oma kohale, kuid tegelaste elud on juba rikutud ja midagi ei saa enam parandada.
Nii teadlast kui ka varju mängib Kozakovil üks näitleja – Konstantin Raikin. Valik näib erakordselt veidrana. Konstantin Raikinit võib pidada andekaks, omapäraseks, eredaks, ainult et kuidagi ei saa teda pidada võluvaks. Teadlase osas on ta abitu, nõrk, isegi liigutav, kuid mitte veetlev. Varju osas näib ta julmana, süngena, isegi hirmuäratavana, kuid mitte kuidagi ilusana. Ning filmil polnud edu. Kozakov tahtis kontrollida oma noorpõlve kolmnurga stabiilsust ja veendus, et välised omadused võivad kinos olla otsustavad. Ekraanil võib minna ühe ilusa mehe juurest teise iluduseni, kuid ei saa vahetada üht väärastumist teisega, nagu üldse ei tohi inimesi väärastumisega enda poole meelitada (muidugi ainult kinos mitte, elus on võimalik mis iganes). Teisisõnu, osutus, et tragöödia koosseis on küllalt lihtne – küünilise iludusega on huvitavam, kui ilusa marmelaadiga ning Kozakov ütles iludustest sootuks lahti.
KIBE LEIB VÕÕRSIL
Üheksakümnendate aastate keskel, kui Mihhail Kozakov õppis heebrea keeles Trigorini osa “Kajakas” ning mängis seda, esines Tallinnas Oleg Jankovski ja kirus teda. Ta rääkis: “Kozakov õigustab end sellega, et sõitis ära laste pärast. Aga meil, siiajäänutel, kas meil pole lapsi?!”
Siis oli suures moes Sol?enitsõni fraas: “Kui kodus on häda, kui kodus on halb, siis kodust ei lahkuta.” Sol?enitsõn oli sel ajal Ameerikas. Geograafia oli jätkuvalt kõlbluse teadus ja need, kes ära ei sõitnud, kirusid ärasõitnuid, aga ärasõitnud häbenesid ja kahetsesid pattu. “Näitleja raamatus” palub Mihhail Kozakov andestust kõigilt, keda ta elus on kohanud, naistelt ja lastelt, kolleegidelt ja sõpradelt, ülemustelt ja alluvatelt. Mille eest?
Kozakovi suur sõber poeet David Samoilov lahkus omal ajal rahutust Moskvast ja kolis Pärnusse, kus elas surmani vaikuses, rahus ja tunnustuses. Tema juurde sõitsid sõbrad Moskvast, tema tõlkis eesti poeete, esines Vene teatri laval. Formaalselt kuulus Pärnu tol ajal Nõukogude Liitu, seepärast ei peetud Samoilovit emigrandiks. Aga Kozakovi, kes kolis Iisraeli, kiruti. Kuid sõbrad sõitsid ometi tema juurde külla, ning Samoilov oli temaga kirjavahetuses ja mõnikord peeti Tel Avivi köögis hoopis südamlikumaid vene vestlusi, kui Venemaa keskuses.
SHYLOCK
Shakespeare’i näidendit “Veneetsia kaupmees” ei mängita vene laval pea kunagi. Mitte keegi ei tea, kuidas mängida Shylockit. Ühelt poolt nõuab ta võrdseid õigusi endale ja oma rahvale, teisalt tahab saada kohtult naela liha oma võlglaselt. Kuidas viia kokku verejanu ja väljatõugatust? Ahnust ja õiglast meelepaha? Ja veel maal, kus juudi teema on aina olnud valuline ja plahvatusohtlik, kus antisemitism, mida intelligents rahustada on püüdnud, on alati valmis olnud lahvatama olmetasandil.
Aga Iisraelist naasnuna otsustas Mihhail Kozakov mängida just Shylockit Mossoveti teatris. Lavastas näidendi teatraalse show suurmeister Andrei Zitinkin. Ning jälle saadab Kozakovi suur menu, sest ta otsustas mängida tõde, nagu ta ise seda mõistab. Tema Shylock pole haletsusväärne, kättemaksuhimuline vanamees, vaid vananev iludus kõrgetes sõjaväesaabastes ja militaarses rõivastuses: tema taga seisab Iisrael, kelle armeed pole veel kellelgi õnnestunud purustada, tema taga seisab esivanemate usund – judaism ning ta esitab psalme heebrea ja vene keeles. Ja samaaegselt näitab Kozakov solvangusügavikku, mis on asunud Shylocki südamesse ja pähe, kuristikkku, mis muudab ta kurjategijaks, koletiseks, kes ihkab kättemaksu. Antonio on sõimanud teda koeraks ja nüüd tahab Shylock justnagu koer rünnata solvajat ja lüüa kihvad tema õrna lihasse. Ta on juut, tema nõuab silma silma vastu, ta ei tunne kristlikku alandlikkust, mis soovitab asetada solvaja ette löögiks teine palg.
Etendus tuli välja väga kaasaegne ja vaatamata juudi teema selgele esiletoomisele väljus rahvuslikest raamidest. Sest näitas kaasaegsele Moskvale, kus elab tuhandeid inimeste ja elu poolt solvatuid, tuhandeid, kes on saanud raha ja reaalse võimaluse oma kas õiglase või mitteõiglase solvamise eest. Shylock pöördub jumaliku kohtu poole, kuid tal tuleb teha tegemist inimliku kohtuga, kellega võivad alati kokku leppida need, kes on arukamad ja kavalamad. Mihhail Kozakov tõi lavale kõik oma viimaste aastakümnete kannatused, oma kahtlused, oma mõtisklused teemal, millel pole lõplikke vastuseid.
Mihhail Kozakovi viimane roll on kuningas Lear Pavel Homski lavastuses Mossoveti teatris. Omamoodi kokkuvõte. Tegevus algab pärast maailma lõppu – laval on kõveraks kistud metallist detailid, vanaraud, kõik on purunenud ja hukkunud. Kuid kuningas Lear näeb välja võitjana, türannina, kellesse on koondunud möödunud aastasaja kurjategijate jooned. Tal on vähe maailma lõpust, talle on veel vaja selle ümberjagamist. Petetud ja mahajäetud kõige lähedasematest inimestest – tütardest, on ta armetu ja alandatud, meeletu ja raevukas ja toob sellisena vaatajateni Shakespeare’i teksti, nii et näib, nagu seisaks Globe endiselt oma kohal ja kohe ilmub kummardama autor ise.
?kunagi värbas Kozakovi KGB. Nii mõeldi välja roll kogu eelseisvaks andekaks eluks. Selline “pisiasi” tekitas enneolematu tähe.