Igaüks, kes Valgevenes käinud – aga eks needki, kes uudiseid jälgivad – teavad, et selline asi nagu kodanikualgatus on Valgevenes praegu ilma liialdamata suure julguse sünonüüm. Isegi osalemine ametlikult registreerimata vabaühenduste tegevuses on kriminaalkorras karistatav. Muuseas, uus seadus näeb ette selle eest kaheaastast vanglakaristust. Ent sellest kohe.
LOATA ÄRA VÄLJA RONI
Eelmise aasta 8. detsembril kiitis Valgevene parlamendi ülemkoja Vabariiklik Nõukogu nagu ikka ilma arutluseta heaks Aleksandr Luka?enko poolt esitatud Kriminaalkoodeksi muutmise eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse kriminaalvastutus “riigi diskrediteerimise” eest. Igat Valgevene kodanikku, kes on esitanud välisriigile või -organisatsioonile infot riigi poliitilise, majandusliku või sõjalise olukorra kohta, mis ei ühti võimulolijate seisukohtadega, võib karistada kuni kaheaastase vangistusega. Pöördumiste eest välisriikide või -organisatsioonide poole ähvardab isikut vabaduse kaotamine kolmeks aastaks.
Samuti ei tohi Valgevenes korraldada ühtegi koosolekut ilma võimuesindajate loata. Rikkumist loomulikult karistatakse. Näiteks 2005|. aasta oktoobri lõpus saadeti Minskis laiali kodanikealgatuse “Partnjorstva” asutamiskoosolek. Tegemist on peamiselt valimis- ja poliitilise vaatlusega tegeleva organisatsiooniga, mis seni tegutses ilma ametliku registreerimiseta ja soovis oma koosolekul kinnitada asutamisdokumendid, et need saata justiitsministeeriumisse. Võimulolijatel olid aga organisatsiooni suhtes teistsugused plaanid. Kõik saalisolijaid viidi OMON-i ehk märulipolitsei abiga miilitsaosakonda ja hiljem alustati nelja “Partnjorstva” liidri suhtes süüteo menetlust. Valgevene kohus mõistis nad süüdi ja karistas kolme neist arestiga ja ühte suure rahatrahviga.
PÕGENE, VABA LAPS!
Olgu siin lisatud, et kaks vangi mõistetud kodanikeühenduse aktivisti: Mikalai Astreika ja Enira Bronitskaja viibisid viis nädalat enne seda intsidenti Eestis. Mikalai Astreika: “Meie peamiseks eesmärgiks tänases olukorras on teha midagi ühiskonna heaks ja mitte sattuda selle eest trellide taha.”
Tsitaadi lõpp.
Tänaseks on Mikalai kandnud oma järjekordse vanglakaristuse selle eest, et – nagu ütlevad võimud – “retsidivistlikult”, tihti “grupiviisiliselt ja jultunult”, püüab ikka ja jälle teha midagi Valgevene rahva heaks, mingigi vabaduse heaks kodumaal. (Huvitav, mida jääb Eesti sõpradel Mikalaile selle kohta soovitada? Ikka ainsat rahvuslikku retsepti: “Põgene, vaba laps!” Mujal ehk võetakse kuulda.)
Kes tänastest Euroopa noortest suudaks endale ette kujutada, kuidas võimu kritiseerimise eest sind ülikoolist välja visatakse või julgeolek vahistab sind tänaval, süüdistuseks “ebaseaduslik kogunemine”?
Aga ma tean, et minust aasta noorem, 21-aastane Valgevene noorteliikumise “Zubr” juht Nikita Sasim on oma poliitilise tegevuse eest välja heidetud kahest kõrgkoolist, mitu korda vahistatud ja miilitsate poolt korduvalt jõhkralt läbi pekstud. Näiteks – pärast kokkupõrget OMON-iga Valgevene üleriigilisel solidaarsusaktsioonil Minskis, 16. septembril 2005| sattus Nikita haiglasse, kus tal diagnoositi ajupõrutus. Ja muidugi pole tema ainuke näide.
ME TAHAME UUT
Kümned noorteühenduste ja -liikumiste aktivistid ja lihtliikmed satuvad iga päev igal pool Valgevenes võimude repressioonide alla. Nende inimõigusi ja kodanikuuhkust ei peeta millekski; suur osa ühiskonnast on ka üsna tümaks tehtud. Ainult üksikud leiavad endas jõudu sellele vastu seista ja avalikult öelda: “Kõrini”.
“Kõrini” – sellise fraasiga lendlehti levitavad viimastel päevadel sajad “Zubri” ja “Maladõ Fronti” noored inimesed Minskis ja igal pool Valgevenes.
Muuseas, valmistudes presidendivalimisteks, on hakatud majaseintele kirjutama loosungit: “Me tahame uut”.
Sellise tüki eest läheb samuti kinni, veebruaris vahistati Minskis kaks noormeest, organisatsiooni “Maladõ Front” aktivist Artur Finkevit? ja Aleksei Janu?evski. Nende elukohtades korraldati läbiotsimine, kusjuures vanematele selgitati, et otsitakse “riigivastast kirjandust”.
VIIMANE EURODIKTATUUR
Usutavasti saavad Eesti kodanikud valgevenelastest paremini aru, kui Eesti partnerid Euroopa Liidu niinimetatud “vanades liikmesriikides”.
Olen kuulnud selliseid mõtteavaldusi, nagu oleks Valgevene “Euroopa must auk”. Ma ei ole sellega nõus! “Viimane Euroopa diktatuur” – see on õige sõnastus, kuid “must auk” on ebaõiglane ja solvav. Sest Valgevenes on palju inimesi, kes on tahtmist täis oma riiki normaalselt arendada.
Oktoobrikuus kutsuti Avatud Eesti Fondi projekti raames Eesti kohalikke valimisi vaatlema neli Valgevene kodanikeühenduste eksperti, kes esindasid Minski, Novopolotski ja Bobruiski linna. Ja – ehkki nii võiks arvata – ei pannud neid hämmastuma kõige rohkem e-valimised, vaid neile oli suureks üllatuseks hoopis see, et ka pabersedelitel antud hääli loetakse Eestis avalikult ja vaatlejate juuresolekul.
Ja veel, et keegi ei kutsu politseid, kui vaatleja küsib midagi või teeb märkusi.
KAHE TUNNIGA ÄRA KOLIDA
Paar kuud tagasi juhtis veel üks Eesti katusorganisatsioon – Eesti Üliõpilaskondade Liit – tähelepanu rumalale loole Valgevenes, kus tudeng visati ülikoolist välja osalemise eest rahvusvahelisel akadeemilisel üritusel. Tatjana Homa oli novembrini Valgevene Riikliku Majandusülikooli neljanda aasta tudeng ning liiga aktiivne – valitud näiteks Valgevene esindajaks Euroopa Üliõpilasliitude katusorganisatsiooni juhatusse.
Väljaheitmispäeva õhtul anti Tatjanale aega kaks tundi, et ühiselamust lõplikult ära kaduda.
Mäletatavasti kirjutasid Eesti üliõpilaskonnad sellest ka Andrus Ansipile ja välisminister Urmas Paetile.
Euroopas on küllalt diskuteeritud teemal, kas Valgevene on demokraatiaks valmis. Filosoofe on mujalgi. Näiteks Venemaa president Vladimir Putin ütles äsja, et ka Valgevenes on võimalik teostada ausaid valimisi. Ma ei usu, et mul oleks polkovnik Putiniga ühine arusaam ausatest valimistest, aga ma loodan, et need on Valgevenes võimalikud. Kunagi kindlasti. Ja see tuleb kiiremini, kui meil kõigil, Valgevene naabritel, ei ole ükskõik, mis seal toimub. Mina usun Valgevenesse!
KÜÜNLAD IGA KUU 16. PÄEVAL
Sedavõrd suletud riigis nagu Valgevene on rahval muidugi ääretult raske endast ja oma soovidest märku anda. Midagi käärib, seda tunnevad kõik. Aga kõik väljakutele ei kogune; mitte kunagi, mitte kusagil.
Küll aga on välja nuputatud üks aktsioon, mis on justnimelt puht märgilise tähendusega. Valgevenelased süütavad iga kuu 16. päeval oma akendel küünlad – niiöelda vaikiva protesti märgiks. Sel päeval kell 20.00 kustutavad valgevenelased 15 minutiks oma tubades tule, et mälestada inimesi, kes on viimastel aastatel Valgevene diktatuuri jõustruktuuride kätetööna kadunud või hukkunud, seistes Valgevene vabaduse eest. Viimasel ajal on seda hakatud tegema ka muudes riikides, sealhulgas Eestis. Solidaarsusest neile sadadele tuhandetele Valgevenes, kes selles aktsioonis osalevad.
ELEKTER PÕLEGU EDASI
Loomulikult on ka küünlaüritusega probleeme. Näiteks Valgevene Riiklikus Tehnikaülikoolis avaldati käskkiri, kus on sõnaselgelt öeldud, et kõikides tudengite ühiselamute tubades peab sel päeval kell kaheksa õhtul elekter põlema. Kui tuli on kustutatud, siis visatakse patustanud toa elanikud ülikoolist välja.
Ja meenutuseks. Valgevene on räsida saanud ka mujalt, mitte ainult Luka?enko käest. Tuletagem meelde kasvõi fakti, et suur osa 1986. aasta T?ernobõli tuumakatastroofi saastepilvest langes vihmaga maha just Valgevenes, ilmetu, halli ja laguneva tööstuslinna Gomeli ümbruses. Muuseas, Gomeli lapsi toodi toonase paanika käigus evakuatsiooni korras ka Eestisse.
Gomeli ümbrus on tänaseni täis radiatsioonilaksu saanud inimesi; kui keegi sinna miskipärast sattuma peaks, siis olgu teada: kohalikest fruktidest, seentest ja muust sellisest võiks igaks juhuks eemale hoida.