See lugu on kirjutatud, et näidata, milline võiks olla mõttelaadi olemus, mis leevendaks ühiskonna ja looduskeskkonna suhteid. Enamgi veel – keskkonnapiirangud ei pruugi tähendada sugugi koopasse tagasiminekut või majanduse lõppu. Mõelge veidi ja märkate isegi, et ökoloogiline majandus on sama loomulik kui inimõigusi arvestav majandus ning kindlasti on tehnoloogilised võimalused arenguks tundu valt mitmekülgsemad kui siinkohal jõudsime käsitleda.”
Tänases maailmas on kasutusel kaks samatüvelist, kuid sageli näivalt täiesti erineva sisuga täidetud mõistet – need on “ökonoomika” ja “ökoloogia”. Nii majandust kui looduskeskkonda hõlmavad protsessid ning kõik nende kirjeldamist puudutav lähtuvad samast kreekakeelsest tüvest oikos, mis tähendab maja. Ent ometigi pole me ikka veel, 21. sajandi alguses, jõudnud koosmeelse arusaamani, milline see maja võiks olla ja missuguste reeglite järgi me seal ühises majas elama peaksime.
Me näeme, kuidas viimaste kümnendite jooksul on küsimus sellest, kus ja milline on inimkonna kodu, vaevama hakanud roheliste kõrval ka n-ö mitterohelisi. 1992. aastal kogunesid enamiku maailma riikide esindajad Rio de Janeirosse, et arutada inimmõju ulatust ning selle vähendamise teid ökosüsteemile. Tulemuseks oli loodusliku mitmekesisuse tagamise konventsioon, mida tänaseks on täiendavalt arutatud ning täpsustatud juba kuuel rahvusvahelisel konverentsil. Teine oluline rahvusvaheline kokkulepe, mis peaks looma eeldused inimtekkeliste kasvuhoonegaaside hulga vähenemiseks 2012|. aastaks, sündis 1997. aastal Kyotos. Viimane kümnend on kinnitanud teadmisi selle kohta, et muutused Maa ökosüsteemis põhjustavad märkimisväärseid majanduslikke ja sotsiaalseid kahjusid ka arenenud Lääne ühiskondades.
TEHISLIK KLIIMATRANSISTOR – VIITSÜTIKUGA POMM
Paistab, et just näiline energialiig on suurendanud inimese kontrollimatut eneseusku. 20. sajandi algul oli Eestigagi seotud keemiateadlane Wilhelm Ostwald veendunud, et maailma majandus peaks igal juhul muutuma vahetul päikeseenergial põhinevaks. Tolleks ajaks juba käivitunud naftavaimustus jättis Ostwaldi arusaama tähelepanuta ning liigitas selle pigem majandusveidruste kilda. Täna on püüd taastuvenergeetiliste lahenduste poole loomulik ning arenenud riikide majandusprotsessi enesestmõistetav osa.
Inimkond on oma tehnoloogilisest arengust tulenenud energiavajaduse tõttu lühikese ajaga maapõuest ammutanud ning süsihappegaasiks muutnud nafta, söe ja gaasivarusid, mis on sinna ladestunud sadade miljonite aastate jooksul. Inimtekkeline süsihappegaas ei moodusta küll protsentuaalses mõttes märkimisväärset kogust kogu süsinikuringest, kuid ökosüsteemis toimivate protsesside puhul oleks liialt lineaarne mõtlemine kohatu. Meie igapäevane kogemuski ütleb seda: meist endist miljon miljardit korda väiksem elusainekogus (bakterid või viirused) võib meie organismi viia meile talumatult ebamugavasse seisundisse. Niisama ulatuslikud muutused nagu haigestunud inimkehas võivad ju aset leida ka suures ökoorganismis, mille osad me teiega oleme.
Isegi siis, kui inimtegevuse mõju kliimale osutuks vähetähtsaks, on ju muutused Maa ökosüsteemis täna küllaltki ilmselgelt nähtavad. Mitmesuguste katastroofide kogemus näitab, et kui üleujutused või tugevad tormituuled hakkavad järjekindlalt korduma, väsitab kliimamootor inimese loodud majandusliku ja ühiskondliku süsteemi õige ruttu. Sellest saab järeldada muu hulgas üht: mida enam kasutatakse hajutatud ja autonoomseid ning lihtsalt ja väikese energiakuluga kasutatavaid elukeskkonnatehnoloogiaid, seda kergem on üle elada ka kataklüsmide perioode, tulenegu need millest tahes. Samas olen ma veendunud, et taastumatute loodusvarade ülemäärane tarbimine inimkonna poolt ning inimtegevusest johtuv ökosüsteemide lõhkumine toimib eelkirjeldatud hüpoteetilise kliimatransistori tõttu looduslike soojenemisprotsesside kiirendajana.
ELURUUMIL ON PIIR
Looduskaitse tagamaa on ju ikka inimese enese kaitse. Liigirikkuse kaitse mõte tuleneb kas või inimkonna ja muu elusaine suurest massisuhtest: kogu inimkond kokku kaalub 3000 korda vähem kui kogu muu elusaine kokku. Igaühe kohta meist on seega kusagil toimimas ligi 250 tonni erinevaid elusorganisme. Näiteid, kui lihtsalt inimene suudab oma suhteid selle elusaine kogusega sassi ajada, leidub ajaloos küllaga. Võtame või varblasetapu kultuurirevolutsiooniaegses Hiinas: poliitiliselt ohtlikeks nälja põhjustajaiks kuulutatud varblased hävitati pea täielikult üldrahvaliku kampaania käigus, kusjuures hukkus hulgana ka teisi laululinde. Toidupuudus aga ei leevenenud, vaid hoopis kasvas ja miljoneid inimesi suri nälga, sest äkiline tasakaalu muutus ökosüsteemis kattis küllusliku toidulaua hoopis putukavastsetele. Looduse alistaja ja ümberkorraldaja osutus ise kaotajaks.
Kuidas inimene oma jõudu kasutama peaks? Igal juhul mitte kõiki võimalikke tehnoloogiaid kasutusse võttes. Oma võimu ja tugevust saaks inimkond palju paremini näidata, jättes hoopis osa oma võimsusest kasutamata ehk teisisõnu, kasutades oma tehnoloogiamuskleid ainult nii palju kui möödapääsmatu vajadus nõuab.
Nagu me kujutame piire, mille ületamisel rikutaks inimõigusi, võib kujutada ka piire, mille ületamisel rikutaks ökosüsteemi tasakaalu. Piiriületamine nii inimõiguste kui ökosüsteemi puhul tuleneb alati inimese enese vabast tahtest. Seda vältida saab aga õige sageli vaba tahte ja terve mõistuse kooskõlla viimisega. Eriti just keskkonnaküsimustes.
Nii globaalselt kui lokaalselt on võimalik tänaste teadmiste põhjal hinnata, kui suur on konkreetse kliimavöötme või riigi territooriumi jaoks näiteks ökosüsteemi võime atmosfääris olevat süsihappegaasi siduda ja seda tagasi orgaaniliseks või ka mineraalseks ning kasvuhoonegaase mittetekitavaks süsinikuks muuta. Sama käib ka põhjavee ja muldade kohta. Loodusvarade võimaliku kasutamise suhtarvud, nagu näiteks tekitatud fossiilse päritoluga CO2 tonnid aastas ja tarbitud põhjavee tonnid ööpäevas määravadki ära selle virtuaalse keskkonnaruumi teljed. See, milliste suurustega neid ühikuid normeerida (erineval moel võrreldavaks muuta), kas näiteks CO2 tonnidena aastas elaniku kohta või ettevõtte käibe või kapitaliühiku kohta, sõltub juba laiematest kokkulepetest.
Sellistes telgedes üles joonistatud keskkonnaruumis on olemas piir, mille ületamisel ökosüsteemi tasakaal ning taastumisvõime on häiritud.
PIIRID KÜLL, AGA…
Kes ja kuidas seda piiri ületavad? Ikka inimesed ja reeglina ettevõtete ning muude organisatsioonide kaudu erinevaid tehnoloogiad kasutusse võtvate otsuste vahendusel. Lääne tsivilisatsioonis on täna valdavateks keskkonnaruumi piiri ületavateks tegevusteks looduslike elupaikade hävitamine tehiskeskkonnale ruumi tehes ja fossiilsete kütusainete ohtra kasutamise tõttu suurenev CO2 paiskamine atmosfääri.
Tegelikkuses on paljud maailma riigid ning Eesti sealhulgas alla kirjutanud nii mõnelegi rahvusvahelisele konventsioonile, mis küllaltki selgelt nõuavad ühiskondlike ja majanduslike protsesside ökosüsteemset käsitlemist: arvestamist, et kogu inimtegevus ning tehiskeskkond on ökosüsteemi osa. Nii seda mõjutav kui sellest mõjutusi saav osa. Millegipärast on aga sedalaadi konventsioonid oma toimimisvõimelt tänases maailmas teisejärgulisemad kui näiteks keemiarelva kasutamist piirav konventsioon. Teiste liikide elupaikade hävitamine või muud laadi ökosüsteemi tasakaalu häiriv inimtegevus ei põhjusta veel superriikide sõjalist tegevust rikkuja suhtes.
Eks mõjuta needsamad superriigid täna just ise kõige enam Maa ökosüsteemi. Seda paraku küll summaarselt, sest kohe, kui hakkame vaatama erinevaid inimese või rikkuseühiku kohta käivaid suhtarve, muutub pilt sootuks teiseks. Lihtsaimaks näiteks sobib kas või energiakulu sisemajanduse kogutoodangu ühiku kohta, mis peaks iseloomustama majanduse energeetilist efektiivsust: Eestis on see number 6 W*h 1 euro teenimiseks. Euroopa Liidus on too näitaja aga keskmiselt 4-5 korda väiksem. Kurvaks paratamatuseks on ka asjaolu, et oma energiavarusid efektiivsemalt kulutavad riigid on täna meist märkimisväärselt jõukamad. Elektrienergia tootmise efektiivsus pole meil möödunud kümnendi jooksul aga märkimisväärselt tõusnud.
TAHE, MÕISTUS JA ELURUUM
Eesti põhiseaduses puudutab keskkonda järgmine punkt: “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.” Sellest sõnastusest ilmneb, et inimest ja keskkonda vaadatakse eraldiseisvana. Niisugune arusaam on ajast ja arust. Säärasest lähenemisest vaatab kooseksisteerimise filosoofia asemel vastu hoopis inimese ja ökosüsteemi vastandamise filosoofia. Kuigi inimesel ning tema loodud tehiskeskkonnal ning tehnoloogiatel – tehnobiosel (või ka tehnobial) – on lokaalne kalduvus toota negentroopiat (informatsiooni), on tehnobiose ja muu ökosüsteemi koostoimel siiski entroopiat tekitav iseloom. Ökosüsteem tuleb toime ka inimeseta ning inimese enese väärtused on need, mida inimene ökosüsteemi suhteid muutes mõjutab.
* * *
Mida ma soovin? Põlevkivi- ja naftahulluse vaba Eestit loomulikult!
*
Vahel ikka küsitakse, et mida soovid. Mõnikord ei oskagi kosta, et mida. Praegu oskan… ja vist aina selgemalt isegi.
Ma soovin, et Eestis toodetaks enamik energiat taastuvatest allikatest. Nagu tuul, päike, taimed. Miks küll? Aga sellepärast, et nafta ei ahvatleks. Ei ahvatleks ei otse ega kaude. Ja mitte ainult nafta, vaid mistahes fossiilsed kütused, sest need teevad põhjendamatult enesekindlaks ja piire eiravaks.
Antarktika jää uurimisest nähtub, et viimase 800 000 aasta kõrgeim CO2 sisaldus on atmosfääris just praegu. Viimase 200 aasta jooksul on süsihappegaasi sisaldus atmosfääris kasvanud koos fossiilsete kütuste kasutamisega. Kui inimkonna tegevus pole põhjustanud ka kogu kliimasoojenemist, oleme seda igatahes kiirendanud. Eesti lähedastel merealadel puhub piisavalt tuult (rohkem kui rannikul või kaldal) ning just avamerele sobivatesse kohtadesse tuleb tuulepargid rajada.
Kui tuult on rohkem kui elektrit vajatakse, tuleb see salvestada. Lähim salvesti on Rootsi energiasüsteem ja sealsed hüdrojõujaamad, mille tammide taha peaksime sealse rahvaga kokku leppides liigse tuuleelektri ka pumpama… eks ikka selleks, et kui tuult pole, saaks seda sealt võtta.
*
Meie kodudes tuleb tööle panna sellised väikesed ning väga väikesed (mikro) jõujaamad, millest saab elektrit, elektri tootmisest ülejääva soojusega saab vee kuumaks ning kodud köetud.
Täna põlevkivi põletades muutub vaid 15% sellest elektriks. Ülejäänu kaob küll võrgus, küll kaevandustes ja suurem osa energiast haihtub õhku ja jahutusvette elektrijaamades. Narvas pole sellise hulga soojusega miskit peale hakata ning seda soojust on 11 Twh aastas? ehk sama palju kui me aasta jooksul vee soojendamiseks ning majade kütmiseks vajame. See energiahulk maksab tänastes hindades 7-8 miljardit krooni! Ja see läheb lihtsalt raisku. Just selle tõttu kulutavad eestlased ligi kümme korda enam energiat ühe krooni teenimiseks kui taanlased.
*
2008|. aastal asub Eesti Energia renoveerima elektrivõrku. Kui selle võrk uuendatakse praegusel kujul, säilib meie energiamajanduse raiskav iseloom. Renoveerimine maksab 30-40 miljardit krooni. 2010|. aastal on iga-aastaselt raisatud energia väärtuseks juba 12 miljardit krooni aastas. Põlevkivist õli keetjad ootavad, et neile selleks luba antaks. Siis kasvab põlevkivi kaevandamine 30 ja enama miljoni tonnini aastas ja raisku läheb praeguse 200 miljoni tonni asemel kuni kolmveerand miljardit tonni puhast põhjavett. Selle tulemusena jäävad elutuks mitmed vallad Virumaal. Selle tulemusena jääb ühiskond ilma õigusest teenida 6-9 miljardit krooni kasvuhoonegaaside müügist ja õlitootjad võivad teenida tervelt 3 miljardit kasumikrooni!
Täna on kasvuhoonegaaside tekitamisõiguse omanikeks üle 40 Eesti ettevõtte. Nende õiguste müügist teenis Eesti Energia 2005|. aastal üle miljardi kasumikrooni. Nende ettevõtete asemel peaksid selle kvoodi omanikeks olema Eesti kodanikud… just sellest algab sotsiaalne õiglus, kui loodusressursid ja nende kasutus on ühiskonnaliikmete otsustada.
*
Kui Eestis hakatakse põlevkivist õli keetma, siis tõuseb põlevkivi hind. Kui tõuseb põlevkivi hind, siis kallineb ka elekter. See on majanduslik paratamatus.
Majandustõde on ka see, et tänase päevani ei tea keegi täpselt, milline on tuumaenergia hind. Tänaseni pole maailmas lahti võetud ja ohutult ladustatud ühtki tuumajaama. Ignalina jaam Leedus oleks esimene ja siis saaksime ka teada, kuivõrd see mõjutab tuumaenergia hinda. Suure tuulepargi ehitamine, mis kataks märkimisväärse osa meie energiavajadusest, võtab aega nii 3-4 aastat. Tuumajaama ehitamine kuni 10 aastat. Selle ajaga kallinevad ainuüksi reaktori valmistamiseks vajalikud metallisulamidki juba mitu korda. Eks ikka kasvava energianälja tõttu.
*
Meie iseseisvus ja julgeolek on ohustatud. Seda just raiskamise ja hiiliva üleilmse energianälja tõttu. Raiskamine on kui viinaviga või muu mõnuainesõltuvus. Hädasolija on selle pakkujaga nõus paljuski kokku leppima. Just sellel trikil põhinebki meie idanaabri energeetiline välispoliitika. Meenutame või Ukraina praeguse peaministri tekkelugu läbi möödunudtalvise gaasinälja või Saksa endise kantsleri Schröderi moonet kantslerist Putini gaasikupjaks.
*
Ja mida siis veel soovida… aga seda, et need rohkem kui 300 inimest, kes tänaseks on liitunud Rohelise Erakonna Algatusgrupiga, ootavad juurde inimesi, et Eestisse tekiks roheline erakond. Eesti Energia ei loo oma tegevuskavasid mitte ajalehest, vaid ikka Riigikogu ja majandusministeeriumi otsustest.
Juunis-juulis 2006| Saar-Polli tehtud avaliku arvamuse küsitlusest ilmnes, et 75% elanikkonnast soovib Eestis näha rohelist erakonda ning pigem ja kindlasti valiks seda erakonda 45% elanikkonnast. See on loomulikult ootus, mitte valmistulemus, kuid sellele ootusele on kohatu ja isegi ebaaus reageerimata jätta. Et sekkuda ühiskonda väsitavasse raiskamisse poliitiliselt, peaks 1000 ja parem kui enamgi liiget olema koondunud 1. novembriks!
* * *
KESKKONNARUUM
Elevanti nähes oskate te enam-vähem kohe öelda, kas ta mahub teie korterisse või majja ära või mitte. Kappi, lauda või voodit soetades on mõõdulint alati käepärast – ikka selleks, et hinnata, kas kõnealune kraam tuppa mahub või mitte. Inimese heaolu sõltu suurest hulgast eeldustest ja võimalustest Maal. Meil on vaja sobiliku koostisega atmosfääri: taimed peavad saama siduda CO2-e ning eraldada hingamiseks möödapääsmatut hapnikku; mulda peab tekkima, et taimedel oleks kus kasvada; magevett peab tekkima, et oleks mida juua. Nende (ja paljude muudegi) protsesside kiirused on määratud nii keskkonnaseisundi, päikeseenergia nagu ka Maa sisemise energia hulkadega. Kui me kasutame liialt taastumatuid kütuseid, ei jätku taimede CO2 sidumise võimest, seda enam kui me tehislikku keskkonda naftat pruukides loodusliku asemele aina juurde loome. Me toimime seega keskkonnaruumi piire rikkudes. Sama teeme siis kui kasutame põllumajanduslikke võtteid, mis mulda (kiiremini kui see tekib) hävitavad ning ka siis kui kaevandame maavarasid ulatuses, millega kaasneb märkimisväärne põhjaveekahjustus.
Keskkonnaruumi ära mahtumiseks tuleks lähtuda neljast samaaegselt toimivast reeglist: 1) ressursse ei tohi pruukida enam kui neid tekib; 2) vajadusel peab suutma piirata ressursside kasutust ning sellele eelnevalt tuleb teada millised ressursse meil üldse kasutada on; 3) teiste liikide elupaigad ja elupaigatüübid peavad olema tagatud? ehk eeldused liigirikkuseks peavad säilima; 4) inimeste endi mugav ja turvaline elukeskkond peab olema tagatud.
Nagu pole tänaseks talutav orjatöö kasutamine ja inimestega kauplemine, ei peaks seda olema ka keskkonnaruumi võimalusi ületavate tehnoloogiate kasutamine.
* * *
TEHNOLOOGIABARJÄÄRID
Inimkonna loodud ja rakendatud tehnoloogiad on naftajõul ülapüsivad barjäärid, mille vahel elades ei märgata looduses toimuvat ega mõisteta seda. Just tehnoloogiate iseloom on inimesele õpetanud sootuks uued arusaamad aineringest, mis erinevad looduses toimuvast. Meediast saadavad signaalid ajavad asjade ja toidu järelepoodi ning mis kasutusest üle jääb rändab peldikusse ja prügikasti. Kuniks naftat, seniks ka sellist aineringlust. Me saaksime kasutada ka teistsuguseid tehnoloogiaid. Selliseid, kus loodus läbi paistaks ja mille ülapidamiseks poleks vaja pruukida suurel hulgal taastumatuid ressursse. Selle tulemusena väheneks ka inimmõju looduskeskkonnale ning me mahuksime paremini ära ka keskkonnaruumi.
* * *
RIKKUSE KOMPLEKSNE ISELOOM
Seadustatult mõõdetakse väärtusi ainult rahas. Suurem hulk raha ja enam kasumit paneb inimesi ja ettevõtteid erinevates pingeridades ettepoole. Raamatupidamisseadused kokku moodustavad paksema koguteose kui seda on piisavalt põhjalik matemaatikaõpik.
Kui ühiskonnale on oluline peale rahalise rikkuse ka jätkusuutlikus ja kestvus peaks rahalisele mõõtmele lisama veel ühe: säästvuse mõõtme. Säästvus iseloomustaks siis keskkonnaruumi äramahtumist. 100% korral tuleb ettevõte toime täielikult keskkonnaruumi piires ja 0% toimetab see ettevõte raiskavalt väljaspool neid piire. 0% säästvusega ettevõte oleks siis ökoloogilise pankrotis ja selline likvideeritaks kui ei suuda enesele säästvust juurde hankida. Kas siis metsa istutades, oma energiakasutuse iseloomu muutes või ka näiteks säästvalt aga kesisemalt toimiva käest säästvust juurde ostes. Selle tulemusea saaks keskkonnahoiust pidav ettevõte rahaliselt jõukamaks ning raiskaja saaks oma ökoloogilise bilansi säästukontole üht-teist juurde kanda.