Viimase kuu jooksul on neist palju räägitud, nad ise ju ei räägi. Räägitud kivist või pronksist või betoonist või ei tea millest tehtud inimestest. Räägitud hüsteeriliselt, isegi traagiliselt. Paljudele on kivi- või pronksmehed ilmselt väga kallid. Sellised külmad mehed on pühad. Enamasti nad leinavad. Või ähvardavad. Meenutades meile omal ajal väga tuntud näidendit “Inimene relvaga.” Nad on tähendustiined. Nad kehastavad suuri asju ja suuri nähtusi nagu Ajalugu, Printsiipi, Isamaad, Tõde, Õigust,Vabadust, Sõda, Rahu, Ideed, Ohvrit, Lootust, Armastust, mida tahes.
Mälu on ohtlik asi. Seda tuleks müüa loaga nagu relvi. Enamus ajaloolisi kujusid kiirgab negatiivset energiat, kutsub esile psühhoose. Sihukeste eluta inimeste saatus on seni elusaid üliväga erutanud. Minnakse lausa endast välja. Kujude ümbert kostub alatasa kisa ja lärmi. Ja sõimu kui palju!
Monumendid on maailmas väga levinud. Puuslikuid luuakse igal ajal. Jeesus on enamasti kurb, ega ähvarda kedagi, mis teeb ta sümpaatseks. Ehkki ta kavatses tulla tagasi tule ja mõõgaga. Mulle ei tule küll praegu ette ühtki Jehoovat kujutavat skulptuuri, aga Michelangelo ja Blake’i teostel võime ta habet näha. Buddha enamasti naerab, kõht punnis. Monumente on püstitatud isegi abstraktsioonidele, olgu siis tegemist. Pretensioonituid ratsamehi on ikka olnud palju, nüüd on ta isegi Viljandis.
Linnades, parkides, põldudel ja metsatukkades võiks muidugi olla palju skulptuure. Kuid sisutühje. Mäletan lapsepõlvest magusat õudust, kui põõsastikust avanes valge kipsist tennisemängija või pasuna puhuja! Need olendid olid metafüüsilised, pärit otsekui Magritte’i maalidelt. Ka Kadrioru pargis seisev must Apollo sundis vaevalt mõtlema kaugele antiikajale. Hoopis lootusetusele ja nostalgiale, mis ikka valdab üksildast alasti meest, kui ta on võssa üksi jäetud. Tuttav tunne! Mere ääres seisab must surmaingel, kes oli veel hiljuti hubaseks lemmikpaigaks abiellujatele. NY vabadussammas oli samuti mitmetähenduslik Karl Rossmannile Kafka “Ameerikast”, kes nägi tõrviku asemel mõõka.
Ammu sai genereeritud ideed, et nn “nats” tuleb paigutada Tõnismäele “pronksmehe” vastu. Moodustades sinna okupatsioonimuuseumi osakonna. Veel enam: tuleb korraldada sinna Stonehenge’i moodi müür, kus peale kahe nimetatud mehe viibiksid veel näiteks: Vjatshko ja Meelis Tartu kaitsel; Mikiveri moodi Kingissepp Kuressaarest; mõni koledatest Kalevipoegadest, surev või ülestõusev, kuidas tahetakse – neid võiks olla mitu, tasakaalu mõttes.. Ja Saaremaal oli veel üks suur sõduripea (inka või maia stiilis), kes pea maa seest välja pistnud nagu seen.
Mis kummaline õõv valdaks meid seal ringi sees, eriti öösel! Kui hea oleks armunutel seal hirmunult suudelda, iga krõbina puhul selja taha vaadates!
Kuid selle mõttega sai liiga laiatud, ja nüüd on ta jõudnud koguni delfisse, saavutanud labasuse konditsiooni. Kahju. Enam tast ei räägi.