Niisiis, järgneb intervjuu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) innovatsioonidivisjoni nõuniku Madis Võõrasega, kelle kureerida on innovatsioon, tehnoloogia, kosmos.
*
Kuidas saadakse ESA liikmeks?
ESA-ga asjaajamine käib riiklikul tasemel, mis on mitmeetapiline. Esmalt sõlmitakse uue potentsiaalse liikmesriigiga nn koostöö raamleping. Selle sammuni jõudis Eesti 20. juunil 2007|. See leping on suhteliselt pretensioonitu, stiilis “vahetame infot ja inimesi ning oleme sõbrad”. Samas uurib ESA potentsiaalse liikmesriigi tehnoloogilist ning organisatoorset valmidust teha tõsisemat koostööd. Tõsisema koostöö vormiks on see, et uue liikmesriigi firmad ja teadus-arendusasutused peaksid olema suutelised täitma ESA tellimusi ning osalema ESA projektides. ESA poolt Eestis aastal 2008| läbi viidud nn tehnoloogiaaudit kinnitas seda. See avas võimaluse sõlmida järgmise taseme koostööleping, nn Euroopa Koostööriigi leping, mis allkirjastati 10. novembril 2009|. See leping avab võimaluse juba reaalseks osaluseks ESA tegevuses, annab uuele potentsiaalsele riigile teatud privileege ning seab ka piiranguid võrreldes ESA täisliikmetega. Nimetatud leping on sõlmitud viieks aastaks. Kui siis on selge, et Eesti soovib saada ESA täisliikmeks, tuleb astuda järgmine samm. Täisliikme staatus tähendab aga seda, et tuleb võrdsetel alustel konkureerida ESA tellimuste saamiseks vanade liikmesriikidega, mida on tänaseks 18.
*
Kelle jõupingutuste tulemusel astus Eesti selle sammu?
Juba 2005| kirjutasime EAS-is kirja ESA peadirektorile, millele kahjuks jäi vastus saamata. ESA suhtleb valitsuste tasemel. Samas on kõige taga ikkagi kontaktid õigete inimestega. Esimese kontakti ESA välissuhete osakonnaga tõi Eestisse Tartu Observatooriumi direktor Laurits Leedjärv. Võib kindlalt väita, et ilma Ene Ergma toetuseta poleks me nii kaugele jõudnud. Sille Rossi ja Ahti Kuningas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning Ülari Alamets ja Ilmar Pralla EAS-ist on olnud tugevad toetajad. Ja loomulikult ettevõtjad ja teadlased, kes on konkreetsete projektide taga.
*
Miks EAS kosmosega tegeleb?
Põhjus on praktiline. ESA soovib, et igas koostööriigis on organisatsioon, kes on suhtluse vahendaja mõlemas suunas, ESA delegatsioon selles riigis. Koostöö ESA-ga on suunatud eeskätt majanduslikule väljundile, mille taga on ettevõtted. EAS tunneb Eesti ettevõtlust ja ettevõtjaid. Me teame, millised firmad milleks võimelised on ja suudame neid omakorda aidata nii nõu kui ka jõuga. Kuna firmad ise ei saa suhelda otse ESA-ga, on EAS siin n-ö ukse avajaks. Samas on kosmosekoostöö üheks võimaluseks arendada just teadmistepõhist ettevõtlust, mis on ju Eesti majanduslik eesmärk.
*
Mis kasu Eesti sellest saab?
Vast kõige suurem kasu on see, et terve hulk Eesti inimesi saab kogemuse koostööst maailma ühe paremini toimiva kõrgtehnoloogilise projektiorganisatsiooniga, milleks ESA kahtlemata on. Ja mõned neist saavad ESA-st isikliku töökogemuse. Tänaseks on kaks Eesti doktoranti, Silver Lätt Tartu Ülikoolist ja Rivo Uiboupin Tallinna Tehnikaülikoolist, ESA-s kuus kuud tööl olnud. Ja uued mehed on minekul. Paarkümmend Eesti ettevõtet sõlmib ESA-ga konkreetse tarnelepingu, teadlased saavad osaleda eksperimentides ja projektides. Eestisse tuuakse uut kompetentsi, mis võimaldab luua kõrgepalgalisi töökohti. Saame osaleda ESA komiteede töös. Olen sellest suvest ESA koostööriikide komitee aseesimees ning alates 2011| esimees. Ära ei saa unustada ka mainet, seda nii riigi kui ka ettevõtete jaoks. Olla ESA koostööpartner on argument, mis võib avada nii mõnegi uue turu.
*
Kui palju toob ESA koostööriigiks olek tellimusi Eesti ettevõtetele?
Koostöö minimaalne maht on lepinguga ette määratud, see on minimaalselt 1,2 mln eurot aastas. Aga alati võib rohkem. Seda pole just väga palju, aga kosmosetehnoloogiaga tegelemise puhul tuleb rääkida nn kordistavast efektist. Analüüsid näitavad, et otsene kosmosetellimus loob neli korda suuremas mahus sellega kaasnevat käivet.
*
Kas Eestil on üldse midagi pakkuda kosmosetehnoloogia vallas?
Loomulikult ei paku Eesti ESA-le kanderakettide valmistamist. Kosmosetehnoloogiaga seotud tehnoloogiavaldkonnad on kirjeldatud ESA “tehnoloogia puus”. Ja sellel on ca 270 oksa ehk alavaldkonda. Pole kahtlustki, et me siit midagi sobivat ei leia. Eesti pakub kindlasti oma kompetentse IT-valdkonnas, materjalitehnoloogias, robootikas, aga ka näiteks inimese kosmosefüsiolooga alal. Eestis välja töötatud lihaspinge mõõtmise seade müomeeter sobib kasutamiseks astronautide lihaste toonuse analüüsiks. Kosmoses kasutatav seade tuleb alles luua. Loomulikult ei tähenda see suuri tellimusi kosmoseagentuuridelt, kuid annab müomeetri maapealseks müügiks suurepärase referentsi.
*
Kuidas käib niisuguste ettevõtete väljaselgitamine, kellel on midagi pakkuda?
EAS kaardistas potentsiaalsed Eesti ettevõtted, teavitas ja koolitas neid. Siis kuulutas EAS 1. detsembril 2009| välja avaliku taotlusvooru projektiideede saamiseks. Laekus 36 projektiideed 18 ettevõttelt ja teadus-arendusasutuselt, millest ESA valis välja 12 sobivat.
*
Minu praeguse teadmise järgi tegeleb ESA n-ö väiketehnikaga, milleks on sidesatelliidid jms. Midagi tõeliselt suurt, näiteks inimese lennutamist Marsile, ju kavas pole?
Väiketehnikal on suured perspektiivid. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik täna 100-kilose satelliidiga teha ära sama, mis paarkümmend aastat tagasi eeldas tonnist kosmoseaparaati. Teiseks ei ole inimese lennutamine kosmosesse enam otstarbekas, sest enamiku vajalikest tegevustest saaksid teha robotid. Samas pole inimkonna soov kosmost vallutada kuhugi kadunud. Põhiliseks takistuseks on ikkagi ressursside piiratus ja Maa peal probleeme piisab. Marsil jala maha panek ei anna ju otseselt midagi tagasi. Suurte projektide jaoks on vaja ikkagi rahvusvahelist koostööd, mille ilmekaks näiteks on Rahvusvaheline kosmosejaam.
*
Kas te taevatähti vaatate? Kas Põhjanaela üles leiate?
Taevatähti vaatan ja Põhjanaela leian üles. Eriti kaunis oli vaadata langevaid tähti (perseiidide voogu) tänavu augustis. Nägin ca 10 minuti jooksul viit langevat tähte ja soovisin viis soovi!
*
Aga UFO-desse usute?
Pigem usun, et universumis leidub veel mõtestatud elu, kuid arvestades universumi mastaape, on tänase tehnoloogia tasemel vähetõenäoline sellega kontakteeruda.
*
Olete hariduselt TTÜ masinaehituse insener. Kas julgustaksite noori praegu inseneriks õppima? Mida Eesti vajab?
Esimene põhjus, miks õppida tänapäeval inseneriks, on võimalus olla looja. Ja Eesti ettevõtted vajavad just loomepotentsiaaliga töötajaid. Rutiinse töö teeb tänapäeval ära arvuti koos heade programmidega. Tooksin sellise võrdluse lennundusest: kui aastal 1979 võis pliiatsiga paberile joonestava masinaehituskonstruktori tööd võrrelda lennuki An-2 piloodi tööga, siis tänane konstruktor istub Eurofighteri kabiinis. Head ja tõhusad ning töös nauditavad on tänapäeva inseneri kasutada olevad CAD/CAM programmid. Samas ei pääse insener siiski mahukast reaalainete õppimisest – ilma baasteadmisteta ei saa. Eesti vajab ka häid juhte. Parim kombinatsioon on see, kui esmalt omandatakse insenerikutse, ja siis, kui on tõmmet juhitööks, tehakse MBA otsa. Mina just nii tegin, kuigi kahel diplomil on täpselt 20 aastat vahet.
*
Olete kirjutanud, et Eesti suudab kaasa rääkida kahes valdkonnas – toit ja puit (food and wood). Ehkki siingi on tehnoloogiatel ja innovatsioonil oma roll, pole see siiski eesliin …
Midagi pole parata, kui riigi pinnast on pool kaetud metsaga. Eestis on 200 firmat, kes teevad, müüvad ja paigaldavad palkmaju. See on loomulik ja vajalik ning nende majade järele on suur nõudlus.
*
Mis on Teie hobid?
Kümme aastat tagasi äratasin üles nooruspõlve harrastuse ja hakkasin oma Soome kolleegide eeskujul mootorratturiks. Samuti julgen nüüd kinnitada, et pärast 30-aastast harjutamist olen selgeks saanud mäesuusatamise. Viimased nõlvad võtsin Saint Antonis Austrias, kus on teadupärast mäesuusatamise sünnipaik.
*
Kas Teil Facebookis oma profiil on?
Facebookis ei ole, Linkedin’is on 125 kontakti, kusjuures ise pole ma ühtegi neist initsieerinud, inimesed on mind kutsunud. See number kasvab tasapisi ja sellest mulle piisab.
*
Aga inimesed, kes on vähegi tegevad, peaks ju ennast turundama? Olete ju ise kirjutanud tänapäeva tähelepanumajandusest (attention economy) – igaüks soovib endale tähelepanu tõmmata.
Tähelepanumajandus on tänapäeva majanduse paradigma. Info ülekülluses on esmalt oluline see, et sinu firmat, toodet, tegevust pannakse tähele. Loomulikult käib siia alla ka personal branding. Mulle täiesti piisab tähelepanust, mida mu töine tegevus endaga kaasa toob.
* * *
Innovatsiooniajakirjandus ja euro
MITTE MÖÖDA VAADATA: Madis Võõras peatub kahel olulisel asjal tänases elus.
Räägime innovatsiooniajakirjandusest. Mul on olnud unikaalne võimalus olla kahe uue ajakirja käivitamise juures, HEI (Hea Eesti Idee – innovatsioon) ja Inseneeria (tehnika ja tootmine). Need valdkonnad olid katmata, kuna siia ei tekkinud väljaandeid iseenesest, vaid oli vaja riigipoolset initsiatiivi innovatsiooniteadlikkuse programmi raames.
Mis on innovatsioon? Soome endine peaminister Esko Aho ütles sellel kevadel OECD foorumil Pariisis: Kui teadus loob raha abil uusi teadmisi, siis innovatsioon muudab need teadmised uueks rahaks.
Nii lihtne see ongi. Aga kajastada on seda oluliselt keerulisem. Näen Eesti innovatsiooniajakirjandusele ning -ajakirjanikele suurt kasvuruumi. Seda enam, et Euroopa Liidu uue innovatsioonistrateegia nimi on “Innovation Union”. Eesti eesmärk peab olema võtta sellest uuest poliitikast maksimaalne ja selleks tuleb seda ka adekvaatselt kajastada. Et ajame õiget asja, sellele oleme saanud kinnitust näiteks iga-aastastelt rahvusvahelistelt innovatsiooniajakirjanduse konverentsidelt Innovation Journalism (Stanfordi ülikoolis).
Ja euro plussidest: uskuge, inimestel on Eestisse kindlam tulla. Näide: Eesti on aastal 2011| TAFTIE (The Association for Technology and Innovation in Europe) juhtriik ja EAS kõrgete külaliste võõrustaja. Eesti asjade selgitamine on kohe lihtsam. Samas seab euro meid võrdsetesse tingimustesse kõigi teiste euroala riikidega – igasugused finantstrikid majanduse edendamiseks on välistatud. Peame olema konkurentsivõimelised tänu oma tarkusele, innovatiivsusele ja sellest tulenevale tootlikkusele. Odava tööjõu peale ei saa enam mängida – siis jäämegi vaeseks. Ja see on pigem pluss kui miinus.